Murelind. Camilla Lackberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kirjutas teie …” Patrik kõhkles, oskamata end õigesti väljendada, „teie suhte iseloomu tõttu?”

      „Jah,” ütles Kerstin vastumeelselt. „Keegi, kes sai aru või kahtlustas, et me olime rohkem kui sõbrannad, ja kes …” Nüüd oli tema kord sõnu otsida, „kellele see ei meeldinud,” otsustas ta öelda.

      „Milles need ähvardused seisnesid? Kas need olid tõsised ähvardused?” Martin märkis nüüd kõik üles, mida öeldi. See polnud sugugi vastuolus faktidega, mis viitasid, et Mariti surm oli midagi muud kui õnnetus.

      „Väga tõsised. Et meiesugused on jälgid, et see on loomuvastane. Et meiesugused peaksid surema.”

      „Kui tihti need kirjad tulid?”

      Kerstin mõtles järele. Ta jätkas närviliselt sõrmuse keerutamist, ring ringi järel. „Me saime neid ehk kolm-neli tükki aastas. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Tundub, et seal polnud õiget mustrit. Pigem nii, nagu oleks keegi neid saatnud, kui tuju tuli, kui te mõistate, mida ma öelda tahan.”

      „Miks te kunagi politseisse ei teatanud?” Martin tõstis silmad märkmikult.

      Kerstin naeratas mõrult. „Marit ei tahtnud. Ta kartis, et see teeks asja hullemaks. Et sellest tehakse suur number ja meie … suhe saaks avalikuks.”

      „Ja tema seda ei tahtnud?” küsis Patrik, kuid siis meenus talle, et see just oligi see, miks nad Kerstini jutu järgi olid tülitsenud, enne kui Marit tol õhtul minema läks. Õhtul, mil ta enam tagasi ei tulnud.

      „Ei, seda ta ei tahtnud,” ütles Kerstin kõlatult. „Aga kirjad on meil alles. Igaks juhuks.” Ta tõusis.

      Patrik ja Martin vaatasid hämmastunult teineteisele otsa. Seda polnud nad küsidagi kavatsenud. Seda oli rohkem, kui nad olid julgenud loota. Nüüd võivad nad leida füüsilisi tõendeid, mis võivad juhtida neid kirjade kirjutajani.

      Kerstin tuli tagasi kilekotiga, kus oli paks patakas kirju. Ta valas need Patriku ja Martini ette lauale. Kartes veelgi rohkem tõendeid rikkuda, kui juba oli juhtunud postis ning Kerstini ja Mariti tegevuse läbi, soris Patrik kirju ettevaatlikult ainult pastaka abil. Kirjad olid endiselt ümbrikus ja ta tundis, kuidas süda hakkas pisut kiiremini põksuma, kui ta mõtles, et võib-olla leidub süljega niisutatud kirjamarkidel suurepäraseid DNA-tõendeid.

      „Kas me võime need kaasa võtta?” küsis Martin ja vaatas samuti ootusrikkalt kirjahunnikut.

      „Jah, võtke aga kaasa,” ütles Kerstin väsinult. „Võtke ja pärast põletage kogu pahn ära.”

      „Ega te pole peale nende kirjade muid ähvardusi saanud?”

      Kerstin oli jälle istet võtnud ja mõtles nüüd pingsalt järele. „Ma nüüd ei teagi,” ütles ta kõhklevalt. „Mõnikord helistas keegi, aga kui me toru võtsime, ei öelnud helistaja midagi, lihtsalt istus vaikselt, kuni me toru ära panime. Ükskord me püüdsime tegelikult numbrit välja selgitada, aga siis selgus, et ilmselt oli tegemist kõnekaardiga. Nii et polnud võimalik teada saada, kes see oli.”

      „Ja millal te viimati niisuguse kõne saite?” Martin ootas pingsalt, pastakas ploki kohal.

      Kerstin mõtles järele. „Jah, millal see võis olla? Kaks nädalat tagasi võib-olla?” Sõrmus keerles jälle närviliselt neljandas sõrmes.

      „Aga ei midagi muud peale selle? Kedagi teist, kes võis Maritile halba soovida? Muide, milline oli vahekord tema eksabikaasaga?”

      Kerstin võttis endale vastamiseks piisavalt aega. Olles kõigepealt heitnud pilgu esikusse, et olla kindel, et Sofie toa uks on ikka veel kinni, lausus ta viimaks: „Algul oli raske; jah, tegelikult üsna kaua. Aga viimasel aastal on olnud pisut rahulikum.”

      „Mis moodi raske?” Patrik küsis ja Martin kirjutas.

      „Ta ei tahtnud sellega leppida, et Marit ta maha jättis. Nad olid väga noorest east peale koos olnud ja Mariti sõnul polnud see suhe juba palju aastaid hea, kui üldse kunagi oli olnud. Ausalt öeldes oli ta pisut üllatunud, et Ola reageeris nii tugevasti, kui ta ütles, et soovib ära kolida. Aga Olal …” Ta kõhkles, „Olal on teatav kontrollivajadus. Kõik peab olema puhas ja korras, ning see, et Marit ta maha jättis, rikkus seda korda. Küllap just see ärritaski teda kõige rohkem, mitte see, et ta Mariti kaotas.”

      „Kas asi kunagi füüsiliseks ka läks?”

      „Ei,” ütles Kerstin kõhklemisi. Veel kord vaatas ta murelikult Sofie ukse poole. „Kuid see sõltub ju tegelikult sellest, kuidas seda sõna defineerida. Ma arvan, et ta ei löönud Maritit kunagi, aga tean, et ta kiskus teda mitmel korral käest, tõukas ja tegi muud säärast.”

      „Ja kuidas neil õnnestus Sofie osas kokkuleppele jõuda?”

      „Noh, see oligi üks neid asju, mille üle alguses palju tülitseti. Marit kolis otse minu juurde ja kuigi ta ei öelnud välja, mis sorti suhe meil oli, siis küllap Ola kahtlustas. Ta oli väga selle vastu, et Sofie siin elab. Püüdis seda ära rikkuda, et ta meie juures oli, tuli ja viis ta palju varem ära, kui oli kokku lepitud, ja muud taolist.”

      „Aga hiljem see rahunes?” küsis Martin.

      „Jah, selles küsimuses seisis Marit, jumal tänatud, enda eest ja viimaks taipas mees, et see ei tasu ära. Marit ähvardas ametivõimud asjasse segada, teha kõik, mis võimalik, ja siis andis Ola järele. Kuid ta polnud sellest kunagi vaimustatud, et Sofie siin käis.”

      „Ja kas Marit üldse rääkis, mis sorti suhe teil oli?”

      „Ei.” Kerstin raputas ägedasti pead. „Selles punktis oli ta väga järeleandmatu. Tema arvates polnud mitte kellelgi teisel sellega pistmist. Isegi Sofiele ei tahtnud ta rääkida.” Kerstin naeratas ja vangutas jälle pead, ehkki aeglasemalt ja viivitamisi. „Aga seal oli Sofie targem, kui Marit uskus. Ta ütles täna, et ei uskunud silmapilgukski meie katseid seda varjata. Issand jumal, me muudkui kolisime oma asju ühest toast teise, püüdsime salaja köögis musitada nagu mingid teismelised.” Ta naeris ja Patrikut hämmastas, kuidas naise nägu naeratades leebus. Siis aga muutus ta jälle tõsiseks.

      „Aga mul on siiski raske uskuda, et Olal oleks midagi Mariti surmaga pistmist. Sellest on ju tükk aega möödas, kui nad kõige rohkem tülitsesid, ja … jah, ma ei tea. See tundub lihtsalt uskumatu.”

      „Ja teil pole aimugi, kes see võiks olla, kes kirjutab ja helistab? Kas Marit ei rääkinud mõnest kliendist kaupluses, kes oleks kummaliselt käitunud, või midagi taolist?”

      Kerstin mõtles kaua ja hoolikalt, kuid raputas siis aeglaselt pead. „Ei, ma ei suuda küll midagi meenutada. Võib-olla veab teil rohkem.” Ta tegi peanõksu kirjakuhila poole.

      „Jah, loodetavasti,” ütles Patrik ja ajas kirjad ettevaatlikult kilekotti tagasi. Mõlemad Martiniga tõusid. „See siis sobib, et me kirjad kaasa võtame?”

      „Jah, pagan võtaks, ma ei taha neid enam iialgi näha.” Kerstin saatis nad ukseni ja sirutas siis hüvastijätuks käe. „Kas annate teada, kui olete kindlalt teada saanud, kas …” Ta ei lõpetanud lauset.

      Patrik noogutas. „Jah, ma luban, et võtan ühendust, niipea kui oleme rohkem teada saanud. Tänan, et leidsite aega meiega sel … raskel ajal rääkida.”

      Naine ainult noogutas ja sulges nende järel ukse. Patrik СКАЧАТЬ