Название: Murelind
Автор: Camilla Lackberg
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежные детективы
isbn: 9789949572434
isbn:
„Millega sinu mees tegeleb?” küsis Gösta uudishimulikult. „Kas tal on ka õnnestunud siin tööd leida?”
„Jah ja ei,” ütles Hanna ja noppis oma vormiseelikult nähtamatuid ebemeid. „Tal vedas tegelikult niipalju, et sai siin vähemalt ajutiselt tööd. Eks näis, mis edaspidi saab.”
Gösta kergitas küsivalt kulme. Hanna naeris. „Ah jaa, õige küll, ta on psühholoog. Ta hakkab sarja filmimise ajal töötama „Fucking Tanumi” osavõtjatega.”
Gösta vangutas pead. „Jah, mõni siin on liiga vana, et aru saada, mis selle spektaakli mõte on. Teki all tonksutada, maani täis ringi tuiata ja endale kogu Rootsi rahva ees häbi teha. Ja sealjuures on see veel vabatahtlik. Ei mina säärast asja mõista. Minu ajal peeti heaks meelelahutuseks Hylandi jutusaadet ja Nils Poppe teatrilavastusi. Väheke viisakamaid asju, kui nii võiks öelda.”
„Milline Nils?” küsis Hanna. Gösta nägu muutus selle peale morniks. Ta ohkas.
„Nils Poppe,” ütles ta. „Ta tegi suveteatri lavastusi, mis …” Ta jäi vait, kui nägi, et Hanna naerab.
„Gösta, ma tean, kes on Nils Poppe. Ja kes on Lennart Hyland. Sa ei peaks nii löödud olema.”
„Aitäh sellegi eest,” ütles Gösta. „Ma tundsin korraga, et olen saja-aastane. Täielik igand.”
„Gösta, sa oled igandist nii kaugel, kui üldse olla saab,” naeris Hanna ja tõusis. „Ma näitasin sulle, kuidas viiendast edasi saab. Mängi nüüd edasi. Sa võid endale kindlasti lubada asja natuke aega rahulikult võtta.”
Mees naeratas talle soojalt ja tänulikult. Milline naine.
Seejärel naasis ta mängu juurde, et püüda kuuendast august jagu saada. Paar-kolm auku. Tühiasi.
„ERICA, KAS OLED hotelliga menüüst rääkinud? Millal teil proovimaitsmine on?” Anna istus, Majat süles kiigutades. Ta vaatas nõudlikult Ericale otsa.
„Pagan, selle olin ma unustanud.” Erica lõi käega vastu laupa.
„Ja kleit? Kas kavatsed jooksudressis abielluda või? Ja Patrik kannab pulmas võib-olla oma koolilõpu-ülikonda? Sel juhul peaks kindlasti külgedele kiilud vahele panema, ja kummipaelad pintsaku nööpide ja nööpaukude vahele.” Anna naeris südamlikult.
„Ha-haa, nii lahe,” ütles Erica, tundes samal ajal oma õde vaadates paratamatult rahulolu. Anna oli nagu uus inimene. Ta rääkis, naeris, sõi hea isuga ja, jah, ta narris oma vanemat õde. „Ma tean seda kõike, aga kunas ma jõuan selle kõik korda ajada?”
„Halloo, sa vaatad just praegu Fjällbacka parimat lapsehoidjat! Ma pean silmas, et Emma ja Adrian on ju päeval lasteaias ja mina võin olla selle väikese preili lapsehoidja, pole probleemi. Nii et kasuta juhust.”
„Hmm, sul on õigus,” ütles Erica ja tundis end pisut rumalalt. „Selle peale pole ma justkui mõelnud …” Ta ei lõpetanud lauset.
„Pole vaja end rumalana tunda. Ma mõistan. Sa pole tükk aega saanud minuga arvestada, aga nüüd olen ma platsil tagasi. Litter on mängu visatud. Ma olen poordist lahti lasknud.”
„Kuule, keegi on liiga palju Daniga koos olnud, nagu ma kuulen …” Erica naeris südamest ja taipas, et see oli täpselt see, mida Anna oli püüdnud saavutada. Ka tema ise oli viimastel kuudel kindlasti liiga morn olnud. Stressi tõttu oli ta ringi käinud, õlad kõrvuni üles tõstetud, ja alles nüüd oli tekkimas tunne, et ta hakkab lõõgastuma. Kui mitte arvestada asjaolu, et ta taipas kasvava õudusega, et pulmad on vaid kuue nädala kaugusel. Ja nemad Patrikuga on planeerimisega lootusetult maha jäänud.
„Me teeme nii,” ütles Anna otsustavalt ja pani Maja põrandale. „Kirjutame nimekirja, mida tuleb teha. Seejärel jagame ülesanded sinu, Patriku ja minu vahel. Võib-olla saab Kristina millegagi kaasa aidata?” Anna vaatas küsivalt Ericale otsa, kuid õe kohkunud ilmet nähes lisas: „Või ehk mitte?”
„Ei, jumala pärast, me hoiame ämma sellest eemal, kuidas vähegi saame. Kui oleks tema teha, siis saaks nendest pulmadest tema isiklik väike erapidu. Kui sa vaid teaks kõiki seisukohti, mis ta juba on esitanud, „parimate kavatsustega”, nagu ta iga kord järjekindlalt lisab. Kas tead, mida ta ütles, kui me talle pulmadest rääkisime?”
„Ei, mida?” küsis Anna uudishimulikult.
„Ta ei alustanud mitte sellest, et oleks öelnud „oi, kui tore, palju õnne” või midagi taolist, vaid luges üles viis asja, mis tema arvates nende pulmade juures valesti on.”
„Suurepärane,” naeris Anna, „kõlab täpselt Kristina moodi. Noh, ja mille üle ta siis kurtis?”
Erica läks Maja juurde ja tõstis sihiteadlikult trepist üles ronima hakanud tüdruku alla tagasi. Nad polnud ikka veel end kokku võtnud, et väravat hankida. „Noh,” ütles ta „esiteks olevat liiga vara pulmi juba suvistepühade ajal pidada, meil olevat pulmade planeerimiseks vaja vähemalt aastat. Siis ei meeldinud talle, et tahame küllaltki väikseid pulmi, kõige rohkem kuuskümmend külalist, sest siis ei saaks tädi Agda, tädi Berta ja tädi Rut, või mis nende kõigi nimed olidki, tulla. Ja pane nüüd tähele, need pole mitte Patriku tädid, vaid Kristina tädid, kellega Patrik on kohtunud üksainus kord, kui ta oli umbes viieaastane.”
Nüüd naeris Anna nii, et vats vappus. Maja vaatas kord ühte, siis teist, ja tal oli selline nägu, nagu oleks ta imestanud, mis siin ometi nii hirmus naljakat on. Kuid siis otsustas ta ilmselt, et polegi tähtis, miks naerdakse, ja hakkas ka ise kõlavalt ja südamest naeru lõkerdama.
„Need olid kaks asja. Mis siis veel?” lõõtsutas Anna naeruhoogude vahel.
„Siis hakkas ta arutlema istekohtade paigutuse üle lauas ja muretsema sellepärast, kui lähedal meile istub Patriku isa naine Bittan. See, et ta aukülaliste lauas istuks, oli loomulikult välistatud. Ja muide, kas Bittanit üldse peakski kutsuma? Sest kõigest hoolimata on Patriku vanemad Kristina ja Lars, ning kuna meil on nii kõhnuke külaliste nimekiri, siis ei peaks mingeid juhututtavaid eelisjärjekorras pulma kutsuma.”
Anna viskas end nüüd pikali maha ja naeris. Ta hingeldas: „Ja see juhututtav on niisiis juba üle kahekümne aasta Larsi elukaaslane.”
„Jah, just,” ütles Erica samuti naerupisaraid pühkides. „Ja kaebus number neli oli, et ma ei tahtnud tema pruutkleiti.”
„Aga olite te üldse varem tema pruutkleidist rääkinud?” katkestas teda Anna ja vaatas suuril silmil Ericale otsa.
„Me pole kunagi isegi selle lähedal olnud, et tema pruutkleiti arutada. Aga ma olen seda Kristina ja Larsi pulmafotodel näinud, ja kui mõelda, et see on üks tõeline 1960ndate kleit, mingist heegeldatud materjalist ja ulatub napilt tagumiku alla, siis on muidugi põhjust arvata, et ma pole sellest eriti huvitatud. Mitte rohkem kui Patrik oma isa bakenbardide ja habeme matkimisest samalt fotolt.”
„Ta on peast põrunud,” СКАЧАТЬ