Hüpnotisöör. Lars Kepler

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kabinet on moodsa sisustusega, tooni annavad kõrgläikelised valged ja matid helehallid pinnad, kõik hinnaline disaineritöö. Vähene pehme mööbli sõrestik on valmistatud harjatud terasest ja istmepadjad on kaetud valge pingul nahaga. Kirjutuslaua valgustus langeb läbi laua kohal rippuva suure klaasplaadi.

      Nõel raputab Joona kätt laua tagant tõusmata. Ta kannab arstikitli all valget polosärki ja peas valgete raamidega lenduriprille. Tema nägu on kitsas ja siledaks raseeritud, hallid juuksed siilisoenguks pöetud, huuled kahvatud ning nina pikk ja kõver.

      “Tere hommikust,” susistab ta.

      Seinal ripub pleekinud värvifoto Nõelast ja mõningatest tema kolleegidest – kohtuarstidest, kohtukeemikutest, kohtugeneetikutest, kohtuodontoloogidest. Kõik kannavad valgeid arstikitleid ja näevad rõõmsad välja. Nad on kogunenud pingi ümber, kus lebavad mõned tumenenud konditükid. Tekst pildi all ütleb, et tegemist on leiuga väljakaevamistelt 9. sajandist pärinevatest haudadest, mis asuvad Björkö saarel turuplatsi kõrval.

      “Jälle uus pilt,” märgib Joona.

      “Mina pean siin fotosid seinale teipima,” vastab Nõel rahulolematult. “Vanas patoloogiahoones oli ikka õlimaal, kaheksateist ruutmeetrit suur.”

      “Oh sa poiss,” üllatub Joona.

      “Peter Weissi tehtud.”

      “Selle kirjaniku?”

      Nõel noogutab ja kirjutuslaua kohal rippuva valgusti helk peegeldub tema lenduriprillidelt:

      “Jah, ta portreteeris neljakümnendatel tervet instituuti. Poole aasta töö, mille eest ta sai kuussada krooni, ma olen kuulnud. Minu isa on pildi peal üks patoanatoomidest, seisab maali jalutsis Bertil Falconeri kõrval.”

      Nõel paneb pea viltu ja pöördub tagasi arvuti juurde.

      “Istun siin just ja uurin Tumba mõrvade lahkamisprotokolle,” lausub ta kõheldes.

      “Jah?”

      Nõel kissitab Joona poole vaadates:

      “Carlos helistas hommikul ja torkis mind takka.”

      Joona naerab:

      “Ma tean.”

      Nõel lükkab prillid üles ninale.

      “Oli vist oluline surmajuhtumite aeg täpselt kindlaks teha.”

      “Jah, meil tuli teada saada, millises järjekorras…”

      Nõel otsib huuli torutades arvutist andmeid:

      “See oli küll ainult esialgne oletus, aga…”

      “Et mees suri esimesena?”

      “Täpselt… ma lähtusin ainult kehatemperatuurist,” kostab Nõel arvutiekraanile osutades. “Erixon ütles, et ruumides, nii ridamajas kui ka riietusruumis oli sama temperatuur, nii et minu hinnangul suri mees kahest ülejäänust pisut üle tunnikese varem.”

      “On sul tekkinud teine arusaamine?”

      Nõel raputab pead ja tõuseb aietades.

      “Diski prolaps,” lausub ta selgituseks, lahkub seejärel kontorist ja hakkab piki koridori astuma.

      Joona Linna järgneb Nõelale, kes aegapidi lahkamisosakonna poole lonkab.

      Nad mööduvad kustutatud tuledega saalist, kus seisab roostevabast terasest lahkamislaud. See meenutab nõudepesulauda, kuid seda ümbritsevad neljakandilised sektsioonid ja kõrgendatud ääred. Nõel seisatab, kontrollib numbrit, tõmbab välja suure sahtli ja tuvastab, et see on tühi.

      “Läind,” naeratab ta ja astub koridori, mille põrandal jooksevad tuhanded pisikesed rattajäljed, avab siis uue ukse ja hoiab seda Joona ees lahti.

      Nad jäävad seisma valgustatud, valgete kahhelseintega saalis, millest ühele on kinnitatud suur kraanikauss. Vett immitseb kiiskavkollasest loputusvoolikust põranda äravooluavasse. Pikal plastkattega lahkamislaual lebab alasti värvitu keha, kaetud sadade tumedate haavadega.

      “Katja Ek,” konstateerib Joona.

      Surnud naise näojooned on kummaliselt lõõgastunud, suu paokil ja silmades rahulik vaade. Tundub, nagu kuulaks ta kaunist muusikat. Näoilme ei lähe kuidagi kokku üle otsmiku ja põskede jooksva pika lõikehaavaga. Joona laseb pilgu üle Katja Eki surnukeha, mille kaelal aimub juba marmorjat soonilist tekstuuri.

      “Loodame jõuda lahangu pärastlõunal tehtud.”

      “Jah, taevakene,” ohkab Joona.

      Teine uks avaneb ning saali siseneb ebakindla naeratusega noormees. Tal on kulmus mitu rõngast ja mustaks värvitud juuksed tilpnevad arstikitli seljal hobusesabas. Naeratades tõstab Nõel ühe käe hevitervituseks, millele noormees viivitamatult vastab.

      “See siin on Joona Linna riigikrimist,” tutvustab Nõel. “Üks neist, kes meid siin aeg-ajalt külastavad.”

      “Frippe,” ütleb noormees ja surub Joona kätt.

      “Poiss valis kohtumeditsiini eriala,” selgitab Nõel.

      Frippe veab kätte paari latekskindaid ja Joona järgneb talle lahkamislauani, tundes naist ümbritsevat külma ja halvalõhnalist õhupilve.

      “Naise kallal tarvitati vägivalda kõige vähem,” osutab Nõel. “Vaatamata paljudele lõike- ja torkehaavadele.”

      Nad silmitsevad surnud naist. Laipa katavad suuremad ja väiksemad haavad.

      “Peale selle on ta erinevalt kahest ülejäänud ohvrist jäänud ka kuidagi tükeldamata või köndistamata,” selgitab Frippe.

      “Me mõistagi kontrollime asja lahangu käigus,” lausub Nõel Joonale.

      “Ta on vastupanu osutanud,” ütleb Joona.

      “Minu hinnangul võitles ta algul aktiivselt,” vastab Nõel, “võttes arvesse haavasid peopesadel, kuid seejärel püüdis varjuda ja lihtsalt ennast kaitsta.”

      Nõel kohtab noore arsti pilku.

      “Vaata vigastusi küünarvarte välispinnal,” osutab Nõel.

      “Enesekaitsehaavad,” pomiseb Joona.

      “Täpselt nii.”

      Joona nõjatub ettepoole ja silmitseb pruunikaskollaseid plekke naise avatud silmades.

      “Näed päikseid?”

      “Jah…”

      “Need ilmuvad alles mõni tund pärast surma, mõnikord isegi päevi hiljem,” lausub Nõel. “Lõpuks muutuvad need päris mustaks. Kogu asi on tingitud silmarõhu langemisest.”

      Nõel võtab riiulilt refleksihaamri ja julgustab Frippet kontrollima võimalikku säilinud lihastoonust. Nooruke arst koputab haamrikesega naise biitsepsile ja katsub sõrmedega, kas lihas tõmbub kokku.

      “Praegu СКАЧАТЬ