Hüpnotisöör. Lars Kepler

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sulle ei meeldi siis või?” küsib Erik.

      “Mis asi?”

      “Kas sulle ei meeldi siis uisutada?”

      “Miks see mulle meeldima peaks?” ühmab poiss.

      “Me ostsime täitsa uued…”

      “Kui lahe see ikka on,” katkestab Benjamin väsinult.

      “Nii et ei sõida koju ja ei too ära?”

      Benjamin ohkab vastuseks.

      “Uisud on jura,” ütleb Erik, “male ja arvutimängud on jura. Mida sulle siis üldse meeldib teha?”

      “Ma ei tea,” saab ta vastuseks.

      “Üldse mitte midagi või?”

      “Midagi ikka.”

      “Filme vaadata või?”

      “Mõnikord.”

      “Mõnikord?” naeratab Erik.

      “Jah,” vastab Benjamin.

      “Sina, kes sa võiksid kolm-neli filmi ühe õhtu jooksul ära vaadata,” lausub Erik lõbustatult.

      “Mis siis on sellega?”

      “Ei midagi,” jätkab Erik muigvelsui. “Mis siin ikka? Mõned tahaksid võib-olla teada, kui mitu filmi päevas sa veel siis vaataksid, kui sulle filmid tõesti meeldiksid? Kui sa armastaksid filme…”

      “Lõpeta ära.”

      “Siis peaks sul võib-olla kaks ekraani olema ja sa keriksid filme kaks korda kiiremini, et jõuaksid kõik läbi vaadata.”

      Benjamin tunneb, et ei suuda hoiduda naeratamast, kui issu temaga sedasi õrnutseb.

      Äkitselt kostub summutatud pauk ja taevasse ilmub helesinine täht, suitsuvärvi sakid ümber.

      “Imelik aeg ilutulestikuks,” ütleb Benjamin.

      “Mis?” küsib isa.

      “Vaata!” osutab Benjamin.

      Taevas ripub suitsust täht. Benjamin näeb enda ees vaimusilmas mingil põhjusel Aidat ja tema kõht tõmbub krampi, tal hakkab kuum. Eelmisel reedel istusid nad Aida kitsas elutoas Sundbybergis vaikides tihedasti teineteise kõrval. Nad vaatasid filmi “Elephant”, Aida väikevend põrandal Pokémoni kaartidega mängimas ja omaette seletamas.

      Kui Erik auto koolihoovi ette pargib, avastab Benjamin äkki Aida. Tüdruk seisab teisel pool aeda ja ootab teda. Benjamini märgates ta lehvitab. Benjamin võtab koolikoti ja kohmab närviliselt:

      “Head aega, issi, aitäh sõidutamast.”

      “Ma armastan sind,” ütleb Erik vaikselt.

      Benjamin noogutab ja asutab minekule.

      “Kas täna õhtul filmi vaatame?” küsib Erik.

      “Ma ei tea,” vastab Benjamin mahalöödud pilgul.

      “Kas see seal on Aida?” küsib isa.

      “Jah,” kostab Benjamin peaaegu hääletult.

      “Ma tahaksin talle tere öelda,” lausub Erik ja väljub autost.

      “Aga miks siis?”

      Nad lähevad Aida juurde. Benjamin julgeb vaevalt talle otsagi vaadata, ta tunneb end väikese titana. Aida ei tohi arvata, nagu sooviks ta tema puhul isa heakskiitu. Temale ei lähe korda, mida isa arvab või ei arva. Aida paistab nende lähenedes närvi minevat. Ta piidleb kordamööda teda ja Erikut. Enne kui Benjamin mingi selgitusega lagedale jõuab tulla, sirutab Erik käe ja lausub:

      “Tere.”

      Aida võtab ettevaatlikult käe vastu. Benjamin paneb tähele, et isa jahmub tüdruku tätoveeringust: neiu kaelale on tätoveeritud haakrist. Selle kõrval väike Taaveti täht. Aida on tõmmanud silma ümber mustad randid, juuksed on kahte lapsikusse patsi palmitud ja seljas kannab ta musta nahkjakki ning laia mustaks värvitud tüllseelikut.

      “Mina olen Benjamini isa Erik,” ütleb Erik.

      “Aida.”

      Tüdruku hääl on nõrk ja hele. Benjamin punastab ja vaatab närviliselt Aida poole ning seejärel maha.

      “Kas sa oled nats või?” küsib Erik.

      “Kas sina oled või?” ütleb tüdruk vastu.

      “Ei.”

      “Mina ka mitte,” ütleb Aida ja kohtab väga korraks Eriku pilku.

      “Mispärast sul siis…”

      “Eimillegi pärast,” katkestab tüdruk. “Ma ei ole midagi, ma olen lihtsalt…”

      Isa pärast häbi tundes sekkub Benjamin vestlusse, süda rinnus raske nagu sepavasar.

      “Ta sattus mõned aastad tagasi teatud ringkondadesse,” ütleb Benjamin valjusti. “Aga leidis, et nad on idioodid ja…”

      “Pole vaja talle seletada,” katkestab Aida teda ärritunult.

      Benjamin vakatab hetkeks.

      “Ma… ma mõtlen lihtsalt seda, et oma vigu tunnistada on julge tegu,” ütleb ta siis.

      “Jah, aga mina tõlgendan seda,” ütleb Erik, “mina tõlgendan seda kui jätkuvat tahtmatust otsustada seda maha võtta…”

      “Lõpeta ära nüüd,” hüüab Benjamin. “Sa ei tea temast midagi!”

      Aida pöörab lihtsalt ringi ja läheb ära. Benjamin kiirustab talle järele.

      “Vabandust,” hingeldab ta. “Paps on nii piinlikkusttekitav…”

      “Kas tal pole siis õigus?” küsib Aida.

      “Ei,” kostab Benjamin vaikselt.

      “On küll, minu meelest võib tal õigus olla,” ütleb tüdruk, naeratab natuke ja võtab poisi käe enda pihku.

      5

      Teisipäeva ennelõuna, kaheksas detsember

      Kohtumeditsiini osakond asub punastest tellistest hoones Retziuse tee 5, otse Karolinska instituudi suure linnaku keskel, olles igast küljest ümbritsetud mahukate hoonekompleksidega. Joona Linna keerab maja juurde umbteele, peatub ja jätab auto külalisteparklasse. Peasissekäigu juurde kõndides möödub ta hallasest muruplatsist ja raudsest laadimisplatvormist.

      Joona mõtleb, kui imelik see on, et sõna “obductio” tähendab ladina keeles katmist, peitmist ja mähkimist, kuigi lahangu ehk obduktsiooni ehk autopsia käigus tehakse tegelikult vastupidist. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et alateadlikult on tahetud rõhutada selle tegevuse lõppu, kui keha СКАЧАТЬ