Eemal hullutavast ilmakärast. Thomas Hardy

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sugulast oleks. Ma loodan, et mõni nurjatu mees pole talle liiga teinud… Ja siis veel see inetu lugu töödejuhatajaga – aga temast ei suuda ma praegu rääkida.”

      Bathshebal oli muretsemiseks nii palju põhjusi, et ta nähtavasti ei pidanud oluliseks ühelgi neist pikemalt peatuda. „Tehke siis nii, nagu ma käskisin,” ütles ta lõpetuseks ning sulges akna.

      „Ja-jah, perenaine,” vastasid mehed ning läksid minema.

      Sel ööl Coggani juures olles keerlesid Gabriel Oakil suletud laugude all kujutlused, need liikusid nagu kiire vooluga jõgi jää all. Öö oli alati olnud aeg, mil ta Bathshebat kõige eredamalt silmade ees nägi, ning pikkadel öötundidel kujutles ta teda hellalt oma vaimusilmas. Harva korvavad kujutlustest saadudud rõõmud magamatusest tingitud vaeva, kuid Oakiga juhtus sel ööl nii, sest ainuüksi Bathsheba nägemise rõõm hajutas mõneks ajaks tema taju suurest erinevusest nägemise ja omamise vahel.

      Gabriel tegi ka plaane, kuidas tuua Norcombe’ist ära oma tööriistad ja raamatud. Tema raamatukogu koosnes teostest nagu „Noore mehe parim kaaslane”, „Farrieri kindel teatmik”, „Loomakirurg”, „Kaotatud paradiis”, „Palveränduri teekond”, „Robinson Crusoe”, Ashi sõnaraamat ja Walkingame’i „Aritmeetika”, ning ehkki see ta raamatute valik väike, oli ta sellest hoolika lugemisega rohkem teadmisi ammutanud kui nii mõnigi paremate võimalustega inimene riiulitäitest raamatutest.

      ÜHEKSAS PEATÜKK

      Farmi härrastemaja. Külaline. Poolik pihtimus

      Päevavalguses oli Oaki äsja leitud perenaise, Bathsheba Everdene’i elumaja klassikalise renessansiajastu algusse kuuluv hall ehitis, ning nagu sageli, võis selle mõõtmetest juba esimesel pilgul järeldada, et tegemist oli kunagise mõisahoonega väikese maavalduse keskel, see ei kujutanud endast enam kindlapiirilist omandit ning sulas ühte mujal elava mõisniku maadega, mis koosnesid mitmest säärasest tagasihoidlikust maavaldusest.

      Maja esikülge kaunistasid üleni kivist rihveldatud pilastrid ja korstnad katusel olid tahveldatud või sambakujulised, mõne ehiskattega katuseviilus ja muus üksikasjas võis näha gooti stiili sugemeid. Pehme pruuni sambla padjad katsid pleekinud sametina katusekive ja madalate kõrvalhoonete katuseräästast paistsid mägisibulad. Maja eesuksest sõiduteeni viivat kruusatatud jalgteed palistas kahelt poolt samuti sammal – siin oli see hõbedaselt roheline, pähklipruuni kruusa paistis vaid jala või kahe laiuselt jalgraja keskel. See ja kogu unine õhkkond maja ees vastukaaluks elavale sagimisele maja taga tekitas kujutluse, et seoses farmpidamisega oli maja oluline eesmärk muutunud, maja oli teinud kannapöörde ning vaatas nüüd tahapoole. Sääraseid tegevusest tingitud pöördeid, kummalisi moondumusi, tõelist tardumust võib sageli täheldada nii hoonetes – üksikutes ehitistes – kui ka tänavates ja linnades – mis algselt olid mõeldud vaid selleks, et rõõmu valmistada.

      Elavaid hääli kostis sel hommikul ülemise korruse tubadest, kuhu viiv peamine trepp oli tehtud kõvast tammepuust, balustrid jämedad nagu voodisambad ning nikerdatud oma ajastu moe kohaselt, käsipuu jäme nagu sillarinnatise ülemine osa ning astmed ise keerdus nagu inimene, kes püüab üle õla vaadata. Ülemise korruse põrandad olid täiesti ebatasased, kerkisid mäeahelikena ja langesid orgudena, ning kuna nad hiljuti olid vaipadeta jäänud, võis näha, et põrandalaudades oli lugematuid koiauke. Iga aken vastas mis tahes ukse avamisele ja sulgemisele kolksatusega, igale kiirele liikumisele järgnes võnkumine, ning kuhu iganes keegi majas läks, saatis teda vaimuna põranda nagin.

      Toas, kust hääled kostsid, võis näha Bathshebat ja tema teenijat ja seltsilist Liddy Smallburyt, kes istusid põrandal ning sorteerisid enda ümber vedelevaid pabereid, raamatuid, pudeleid ja prahti – need olid surnud elaniku majapidamisest jäänud asjad. Liddy, linnasekuivataja lapselapselaps, oli Bathshebaga umbes üheealine ja ta nägu reetis selgelt inglise maatüdrukule omast lõbusust. Näojoontes ehk vajaka jäävat ilu korvas kuhjaga täiuslik jume, mis sel talvisel aastaajal oli mahedamalt punane ümmargusel näol, nagu neid võib näha Terburgi või Gerard Douwi maalidel19, ning nagu nende suurte koloristide lõuenditel, hoidus ka see nägu nägususe ja ideaali vahelise piiri rõhutamisest. Loomult kohanemisvõimelisem, kuid mitte nii südikas kui Bathsheba, ilmutas Liddy vahel omamoodi tõsidust, mis osaliselt põhines tegelikul tundel, osalt aga ka kohustusest tingitud teesklusel.

      Läbi poolavatud ukse kostis küürimisharjaga kraapimist, seal tegutses koristaja Maryann Money, kelle kurrud ümmarguses näos polnud tingitud mitte niivõrd east kui hämmeldusest, millega ta kaugeid asju vaatas. Temale mõtlemine tegi tuju heaks, temast rääkides kerkis silmade ette kujutlus kuivanud õunanässist.

      „Jäta korraks see põrandaküürimine,” ütles Bathsheba talle ukse vahelt. „Ma kuulen mingeid hääli.”

      Maryann katkestas küürimise.

      Maja esiküljelt kostis läheneva hobuse samme. Sammud aeglustusid, pöörasid jalgväravast sisse ning tulid tavatul moel mööda sammaldunud jalgrada ukse juurde. Tulija koputas ratsapiitsaga või kepiotsaga uksele.

      „Milline jultumus!” torises Liddy tasa. „Niiviisi ratsa mööda jalgrada tulla! Miks ta värava juures ei peatunud? Heldeke! See on üks härrasmees! Ma näen tema kaabupõhja.”

      „Ole tasa!” manitses Bathsheba.

      Edasi väljendas Liddy oma muret sõnade asemel näoilmega.

      „Miks emand Coggan ust avama ei lähe?” jätkas Bathsheba.

      Bathsheba tammepuust uksele oli nüüd kuulda juba otsustavamat koputamist.

      „Maryann, mine sina,” käskis Bathsheba, erutatud mitmesugustest romantilistest võimalustest.

      „Oh preili – mu välimus on nii korratu!”

      Pilgust Maryannele oli Bathshebale küllalt, et temaga mitte vaielda.

      „Liddy – sinul tuleb minna,” teatas Bathsheba.

      Liddy tõstis käed, tolmused prahist, mida nad parajasti sorteerisid, ning heitis perenaisele paluva pilgu.

      „Oh – emand Coggan läheb juba!” hüüatas Bathsheba, väljendades oma kergendustunnet pika ohkega, mida ta oli hetke või paar rinnas maha surunud.

      Uks avanes ning madal hääl küsis:

      „Kas neiu Everdene on kodus?”

      „Ma lähen vaatan, härra,” vastas emand Coggan ning ilmus hetke pärast tuppa.

      „Ikka peab siin elus midagi nagu nimelt viltu minema!” jätkas emand Coggan (terve välimusega naine, kellel sõltuvalt vastavatest tunnetest oli iga jutu jaoks sobiv hääl; kes võis matemaatiku täpsusega pannkooki õhku visata või narmasharja liigutada, ning kes sel hetkel näitas oma taignaseid käsi ja jahuseid käsivarsi). „Iga kord, kui ma küünarnukkideni jahune olen, et pudingut teha, preili, juhtub üks kahest – kas mu nina hakkab sügelema ja ma ei saa jätta seda sügamata, või koputab keegi uksele. Isand Boldwood tuli, et teid näha, neiu Everdene.”

      Naise jaoks on riietus oluliseks osaks tema välimusest, ning iga korratus riietuses võrdub veaga või haavaga näos. Bathsheba pahvatas otsekohe:

      „Säärases olekus ei saa ma teda vastu võtta. Mida ma küll pean tegema?”

      Külalisi vastu võtmast keeldumine polnud Weatherbury härrastemajades tavaks ja Liddy soovitas: „Öelge, et te olete tolmune ega saa alla tulla.”

СКАЧАТЬ