Taksojuhi päevik. Tõeline Soome elu ja soomlased läbi eestlastest taksojuhtide silmade. Toomas Tomahook

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ta trepikoja ukse ette viiksin. Nojah, mis mul muud üle jäi. Oleks tahtnud, aga ei saanud ju teda perse ka saata. Pärast kaebab keskusesse veel, et ma teda ei teenindanud. Tõstsin ta kaubakotid ukse ette. Ise ta komberdas ka oma rulaatoriga maja ukse juurde, kus ta küsis, kas ma ukse ka tal aitaksin lahti teha. Tegin. Palun väga, prussakas! Lõpuks siis kuulsin sõna „Kiitos!” ka ära. Selgus tema aktsendist, et ta polnudki puhas somm, vaid hoopis mingi slaavlane…

      Arvest ka. See oli ca 12 euri, millest mutt ise pidi maksma 2.80. Ülejäänud maksis Espoo linn, kuna ta kasutas linnakaarti. Ehk siis ülejäänud 9.20 euri maksis linn tema eest. Mingit tippi ta mulle kogu selle peale- ja mahaaitamise „teenuse” eest muidugi ei andnud. Arve maksmisel andis ta mulle kaks 2eurist münti, millest tahtis ikka 1.20 tagasi saada.

„ÄSSAD” LÕHKISTE ÕLLEKASTIDEGA

      November. Nädalavahetus. Soukkas sain varahommikul ca 3–4 ajal tellimuse.

      Tellimiskohas, korrusmaja parkimisplatsil ootasid mind kaks ca 25aastast tüüpi. Üks oli selline pilusilmne blondide juustega pede, õllekast käes. See istusse autosse ette mu kõrvale, teine pede jäi parklasse. Autosse istunud urood hakkas rääkima: „Lähme võtame kuskilt automaadist raha.” „No võtame. Kas lähme siia K-Marketi juurde või?” küsisin vastu. „Jaa, lähme sinna, sobib või?” küsis urood. Ma vastu, et „Jaa, sobib muidugi.” Igaks juhuks lisasin veel: „Aga kui sa tahad, võid kaardiga ka maksta.”„Eieii, ma tahan saldot näha, sobib või,” küsis urood jälle vastu ise mulle ülbelt otsa vaadates. Tyri mulle hakkas tunduma, et mees hakkab mingit teemat üles tõmbama.

      K-Market asus parkimismaja katusel. Sõitsin sinna peale ja siis urood käsutas: „Oota, jäta auto siia! Ära automaadi juurde sõida, sobib vä!”

      Jäin siis majast ca 10 m kaugusele seisma ja urood läks ATMi juurde. Autos istudes tundsin järsku, et kurat õllehais on autos! Kust see veel tuleb?! Panin salongivalgustuse põlema ja tõstsin õllekasti enda kõrvalt esiistme eest põrandalt üles. Siis nägin, et tyri, kast jookseb läbi – terve põrand lainetab õllest.

      Siis viskas rihma maha. Hüppasin autost välja, võtsin selle ligunenud õllekasti, uroodi sitase seljakoti ning tõstsin auto kõrvale betooni peale. Lõin autoukse kinni ning karjusin uroodile: „Krdi värdjas selline! Tra sa oma katkiste õlledega veel mu autosse ronisid!” ja sõitsin minema. Urood pistis mu karjumise peale ka nina nurga tagant välja, karjus midagi vastu ja jäi vahtima, kuhu ma nüüd lähen. Minema lähen. Tõuka oma õllekastiga nüüd edasi siin pool viis talvehommikul 10kraadise pakasega, kirusin autos omaette.

      Sõitsin parkimismajast vähe eemale ja pidasin auto uuesti kinni. Võtsin õllest tilkuva ja haisva põrandamati autost välja ning vedasin seda vastu härmas muru, et vähegi puhtamaks saada. Ega väga ei läinud küll. Viskasin mati uuesti autosse ja sõitsin Matinkylä poole. Teel sinna leidsin veel ühed samasugused tropid oma autosse.

      Teel Matinkyllä tuli mulle tellimus Olari ja Tapiola vahel asuvasse Niittykumppu linnaossa ühe läbuburksi kioski juurde. Sealt tulid küüti kaks troppi ja taas õllekastiga. Tyri, mul ka mälu lühike nagu kärbsel, et ei osanud kohe küsida, et kas kast ka terve on. Laia möla saatel istusid tropid autosse ja tahtsid Matinkyllä, Matinraitti saada.

      Sõitsin troppide maja ette kõnniteed mööda postipiirete vahelt, kust tegelikult oli keelatud sõita. Sellise manöövri peale kommenteeris üks troppidest: „Näe, mees teab, kuidas sõita! Peaks vähe plussa (tippi) ka talle andma selle eest.” Jutumees oli ta kõva, aga mingit tippi sealt ei tulnud. Nende maja ette jõudes hakkasid nad hoopis vaidlema, kumb sõiduarve maksma peaks. Üks neist urpo’dest maksis siis arve ära.

      Kui nad olid autost välja roninud, märkasin esiistme taga põrandal märga matti – tra jälle oli õllekast läbi jooksnud. Kirusin jälle: kuradi lambad, ma ei saa aru, kus te käite ja mis te teete nende kastidega, et õlled läbi jooksevad. Pähe taote üksteisele neid igavusest või, kuradi debiilikud!

LIHTSALT ANNA MÕISTUST! JA KANNATLIKKUST

      Detsember. Nädalavahetus. Sain öösel Ida-Espoos tellimuse Lähdenranta. Maja nr oli …D. Tellimusse oli märgitud veel, et kliente tuleb maja parklas oodata.

      Sõitsin tellimuses antud aadressile. Parklas ei oodanud mind kedagi. No võiks juba ju kliendid väljas olla 5–6 minutiga, aga ei. Paigas oli 4–5 ühekordset maja nagu pioneerilaagris.

      Pimedas otsisin üles siis maja numbri ja leidsin ka C tähe, aga mitte D-d. Hellasin siis kliendile ja tahtsin teatada, et ma olen kohal. Lisasin, et ootan C-maja juures ning küsisin, kus see D on, et sõidaksin siis õige maja juurde.

      Mingi alkost pehmo tšikk võttis kõne vastu ja ütles, et „Oota, me tuleme kohe välja, me tuleme sulle vastu.” „Okei, tänud,” vastasin. Ootasin veel paar minutit, aga ei näinud kedagi kuskil liikumas. Mõtlesin, et otsin ikka ise selle D-maja üles. Kes teab, äkki nad ootavad mind seal.

      Kärutasin vaikselt kõnniteed mööda siseõuest läbi, jõudes järgmise kõnnitee peale. Nägin seal, et ca 70 m kaugusel minu ees liigub mingi seltskond. Sõitsin neile järgi ja siis „Oohh, aaah, näe takso siin juba!” hakkasid tütarlapsed seltskonnast ahhetama. Üks kuradi noor jorss astus ka kohe ligi, kes hakkas targutama: „Sa pidid ju parklas ootama! Miks sa siia sõitsid?” Ma küsisin selle peale irooniliselt: „Kas su parkla on siin, et sa siin jalutad või?” Jorss vastu, et „No me alles ju lähme.” Ma juba kergelt ärritusin selle jama peale: „Kuule, ma olen üle 10 minutit teid siin oodanud ja otsinud. Tahad taksot või ei taha!?”„Jajaa, tahame ikka” vabandas tüüp. „No davai, äkki siis tuleb keegi peale ja sõidame kuskile,” pakkusin välja.

      Seltskonnas oli aga 9 nägu – 4 tšikki ja 5 noort jobu. Tellitud oli kaks taksot, aga teist mina ei näinud. Võimalik, et see ka ootas kuskil mujal või otsis seda lollikarja taga. Siis hakkas pundis arutelu, et kes nüüd minu autosse tuleb. Kolm tšikki istusid sisse, kuid neil tekkis dilemma, milline kutt veel auto peale tuleb. Muija’d hakkasid mind nuiama, et ma ühe üleliigse võtaks. Ma vastu, et ei võta. Väljas on nii libe ja teil nii pikk ots, et ma ei hakka küll riskima teiega. „Eino võta ikka, võta kas või pagassi,” undasid eided ikka edasi. Jah, muidugi siia Hrundai taha pagassi panen ühe nagu surnud sea, eksole. Tra, mis organiga sa mõtled, eit, kirusin seda lolli eite mõttes.

      Lõpuks ütlesin, et „Okei võtan, kui sa mulle 600 euri maksad, sest täpselt nii palju on trahv ühe üleliigse isiku veo eest.” See argument tõmbas lõpuks selle lolli mulgu kinni.

      Lasin mittari’l käia, kuni seltskond väljas ca 5–6 minutit vaidles. Lõpuks otsustati ära, kes veel minu autosse tuleb ja kes teise taksosse lähevad.

      Lõpuks saime liikuma hakata Espoo keskuse (ca 9 km) ühte kuuma pubisse Kannunkulma. Sinna kohale jõudes küsis üks eit veel mu telefoninumbri, et äkki ma tuleksin neile hiljem järgi ja viiksin tagasi sinna, kust võtsin. Ütlesin, et võin tulla, kui siin lähedal olen. Muija soovis veel „Hauska ilta!” mille peale ma vastasin: „Minul tuleb nagunii „lõbus” õhtu nagu nädalavahetus ikka.”

INTENSIIVNE „ÜLEKUULAMINE”

      Detsember. Argipäeva õhtu. Matinkyläs, Fortuna „kiosk-baari” nurga tagant tuli üks poisipeaga, ca 50–55ne purjus mutt mulle küüti. Tundus slaavlane olevat nii välimuselt kui aktsendilt. Üks ca 35ne tüüp oli tal ka kaasas.

      Istusid autosse ja sõitsime lähedale Kalastajanmäe poole.

      Vanamutt hakkas tagaistmelt minult pärima: „Kas sa oled Eestist või?“ „Olen küll jah,” vastasin СКАЧАТЬ