Vaba Vaimu Vennaskond ehk Vanahärrade kummalised rõõmud. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

      Jumala dimensioon. Ja bakteri. Ja inimeselapse dimensioon… Inimese maine mõõt asub, ühelt poolt kosmiliste ja teiselt ― aatomimõõdetega võrreldes ― nagu täpselt keskel. Küllap on sellel oma tähtsus ja mõte. Aga Jumala mõõde ― kas seda ongi? Aga kui imekombel siiski on, miks ei võiks siis Issand Jumal olla äkki hoopis bakterisuurune, miks peaks ta tingimata olema tohutu? Sõnal ja mõistel "tohutu" pole tõeliselt mingit mõtet sees. Väga tore oleks päris tilluke käsitlematu bakterjumal. See Ärnile meeldiks. Aga mõistel "tilluke" pole ju kah mingit mõtet sees…

      Mõnikord, kui vana Pruust võrkkiiges taeva palge all sedaviisi arutles, aeg-ajalt suigatas ― valminud õunad robinal sügisesse murru kukkumas ― ja ta neid imelikke mõtteid ― hägusaid ja kujutuid, aga ka kõveraid ja kruvijaid nagu tema uuritavad pisielukadki ―, jah, aina seda mõttesoga ja lõputuid arutlusi poolvastutahtsi esile manas (või tulid mõtted kusagilt ise? Kust?) ning nendega kaasa õõtsus, ärkas ta selle peale, et keegi nuhutas tema jalgu… See oli tema armas Pontuskoer ― end ketist lahti rebinud üleni õnnelik koer. Nii õnnelik, et, näe, ta lausa roomab ja niutsub rebenemisohus vana võrkkiige all. Roomab ja niutsub ja nuhutab. Ja siis keerab end selili, et ta kõhtu masseeritaks. Aga võrkkiigest ei saa ju kedagi masseerida ― käsi ei ulatu. Pontuskoer on endaga kaasa toonud pahvaka koeralõhna. Mis imeliselt küll lõhnab koer, kui augustiöös on pisitasa hakanud peent vihmakest tibutama…

      Kindlasti on ka Ärni Pruustil endal Pontuse meelest erakordne lõhn. Huvitav, magus vanainimesehais. Eellagunemise püha ja õilis aroom. Noored nii huvitavalt ei lõhna. Lastel on titelõhn või piimalõhn juures. Suurematel plikadel pakitsevate hormoonide või ema tagant varastatud lõhnaõli ja poistel jälle esimese äratõmmatud suitsu lõhn man. Pruusti lõhna, selle tõelise lõhnade-lõhna ― ei, haisu! ― kõrval on noorte lõhnad magedad. Igapäevased tavalõhnad. Kuidagi lahtised, eksistentsiaalsete saladusteta lõhnad. Vana Pruust lehkab huvitavamalt. Palju.

      Lähenev sügis annab endast juba märku ja vana-Pruust ei maga enam aias võrkkiiges. Ta nokitseb laboris või passib muidu niisama oma kõledas majas ja kütab suitsu sisse ajavat suurt ahju; seda ahju tuleb tal pea päev otsa kütta; aina tõusevad korstnast madala taeva poole hallid tokerjad suitsukoonlad. Tõusevad, lömitavad laisalt korstna kohal, siis hajuvad.

      Nüüd oleks võidud rahumeeli Pruusti aias vargil käia. Aga ega sealt enam midagi varastada olnud ― Pruusti aias on suuremalt osalt varased õunad, ja need, tumepruunid mädaplekid küljes, vedelesid koltuvas märjas rohus, millesse öiti aina uusi ja uusi mutimullakuhje kerkis. Ei neid rämpsõunu tahtnud enam keegi. Ka mitte rotid-mutid.

      Mõnikord oma üksildastel õhtutel hakkas imerohust hullutatud professor kaootiliselt mail’e saatma. Mõtted tõusid, käärisid, nõudsid väljapääsu.

      [email protected]

      Kallis Taevaisapoeg! Sa pead karistama jõledat Svetlana Lihhoradi, kes oma hobused surnuks näljutas ja neile isegi juua ei viitsinud anda. Ja tema sai kohtus karistuse, mis miski karistus pole. Kui me Sinuga talle äkki katku kallale saadaks. Ma võiks välja uurida, kus see eit elab ja pidalit tema trepile või koerakuuti (kui tal on) sokutada. Aga mul on tunne, et Sina ei kiidaks mind selle eest.

      Nüüd teisel teemal ka. On Sul aimu, kas maailmaruum sai ikka alguse Sinu Isa tehtud Suurest Paugust? Mul on vahel tunne, et pauk võis muidugi olla, kuid kogu selle krempli kokkuvarisemise vältimiseks on vaja kellegi pidevat, atlaslikku ponnistust. Üks hetk tal mitte enam luua, ja kõik kollapseerub… On nii või?

      Sinu truu Ärni

      Abimaterjal huvilistele. (NB! Abimaterjaliga tutvumine pole obligatoorne.)

       Francisella tularensis ― näriliste katk, jänesekatk, põdrakärbsepalavik.

      Gramnegatiivne väike, liikumatu, eosteta mikroob. Värvub hästi karboolfuksiini ja genitsiaalvioletiga. Paljunemiseks vajalik temperatuur 37 kraadi C. Kasvab vaid siis, kui söötmele on lisatud munakollast või verd. Šagräännahka meenutavad tihedad pesad. Eestis leitud Suur-Pakrilt, Väike-Pakrilt, Vigalast. Tõbe, mis on ülimalt nakkav, levitavad 50 putukaliiki ja 100 imetajat, neist üheksa kodulooma. Heinatolmustki on nakatutud.

      Eriti just tüfoidne vorm on kõrge letaalsusega; iseloomulik: lümfisõlmede suurenemine, pustulid, mustad haavandid, mis ei parane.

      Diagnoosimiseks on vaja fluorestsentsmikroskoopi. Kasutusel live vaccine strain. Suremus tüfoidsesse vormi oli enne streptomütsiini kasutuselevõttu viiendik.

      Epidemioloogia. Inkubatsiooniperiood 1-14 päeva. Haigus algab tavaliselt palavikuga, külmavärinate ja oksendamisega.

      Kliiniline pilt. Kemoteraapilise ravi leiutamise järel on suremus tulareemiasse vähenenud. Praegu esineb letaalseid juhtumeid harva. Vaktsiine kasutatakse inimeste puhul, kes disponeeritud nakatumisele ― eriti laboritöötajad ja jahimehed. Valikravimiks on streptomütsiin.

      Eriti kõrge on olnud laboritest saadud nakkus, kuna puhang võib tekkida erakordselt väikese mikroobide kogusegi puhul ― alates umbes kümnest mikroobist.

      Teadaolevat katkude /Yersinia pestis’e põhjustatute/ kohta.

      PIIBEL:

      I Saamueli raamat 5. peatükk /Vilistite katk./

      9. Ja see sündis pärast seda, kui nad said Iisraeli kuninga laeka edasi viidud; siis oli Jehoova käsi linna vastu väga suureks jahmatuseks; ja ta lõi linna mehi nii pisukesi kui suuri, ja neile kasvasid pärasoolepaised.

      12. Ja neid inimesi, kes ei surnud, löödi veel pärasoolepaisetega; ja linnarahva appikisendamine tõusis üles taeva poole.

      Maailma on seni tabanud kolm katku pandeemiat:

      1. algas keiser Justianuse valitsemise ajal VI sajandil, kestis 50-60 aastat;

      2. XIV – XVII sajandil, kaasa arvatud Must Surm Euroopas 1349-1351, mis vähendas Euroopa elanikkonda kolmandiku võrra, ja millest Egon FRIEDELLILE tundub mõistlik alustada mõistega UUSAEG.

      3. Viimane suurem katku pandeemia algas XIX sajandi keskel Hiinas, levis kogu Aasias, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas, kuid ei puudutanud oluliselt Euroopat.

      Eestis esines katku viimati Põhjasõja ajal 1710 – 1712.

      WHO andmetel on aastatel 1968-1988 katku esinenud 26 riigis; sealhulgas kõrgelt arenenud USA-s tervelt ca 300 juhtumil.

      Katku tekitaja avastasid sõltumatult ja samaaegselt Kitasato ja Yersin Hongkongis 1894. aastal. Pretendentide hulka on arvatud ka prof Brauell Tartu veterinaarkoolist, kes võttis kasutusele siberi katku praegu laialt levinud nime Bacillus anthracis.

      Bakterid on ovoidsed, väikesed, liikumatud ja eosteta. Suurus 1,5 x 0,7 nanomeetrit. Värvuvad metüleensinisega. Liikumatud.

      Kliiniline pilt. Katku jagatakse kolmeks suureks vormiks:

      bubooni- ehk näärmevorm 85–90 %;

      septiline vorm 10–15 %;

      kopsuvorm ca 1 %.

СКАЧАТЬ