Vaba Vaimu Vennaskond ehk Vanahärrade kummalised rõõmud. Enn Vetemaa
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Vaba Vaimu Vennaskond ehk Vanahärrade kummalised rõõmud - Enn Vetemaa страница 11
Название: Vaba Vaimu Vennaskond ehk Vanahärrade kummalised rõõmud
Автор: Enn Vetemaa
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789949975761
isbn:
"Aga sina ju ei ole piibu…mjees. Mis sinul seal kärpis sjees?"
Ärni hakkas naerma.
"Ei midagi, mis sulle meeldida võiks. Mul on seal ainult paar kübet kirbukakat."
"Kirbu-kakat…?! Nalja sina tjeed…"
"Ei tee üldse. Mina uurin seda kirbu mustust mikroskoobi all. Tahan teada, kas on batsillid sees."
Katja-Kadi tõmbas suurräti nurgad koomale ― ju hakkas tal jahe ―, aga kujutlus vanast targast mehest, kes läbi luupide kirbukakat uurib, ajas ta vägisi turtsuma.
"Mis sa itsitad omaette?"
"Mina mõtlen, et see vana mjees, kellega Katja elab või nii, o-on üks kirbukakauurimisemjees… Vaat mis vjälja tuleb."
Küla aga vaatas Pruusti luitundkollast maja halvakspanu ja salalusti seguga: häbielu elatakse seal ― vaat mis! Varsti seitsmekümnene vanamees koinib plikat! Mingit poolpätinnat. Alaealist. See peaaegust et nigu lapsevägistamine. See heidab tervele külale paha valgust. Kus küll korravalvurite silmad on?!
Leskproua Inge sõitis nende heki tagant mitmel korral läbi ja sülitas majast möödudes iga kord ― lirtsti! Ehkki endisele direktrissile sülitamine poleks nagu sobinud.
Mina eelistaksin igasugu eurodele kõll-raha!
Ärni Pruust, pensionär
Tetratsükliiniga batsille rünnata ― seda võib võrrelda tuumarelva kasutamisega inimeste maailmas!
Ärni Pruust
Bakterioloog-pensionär. Ametiühingu liige (kauaaegne)
7
Ega Pruusti elu alati mõnus olnud. Kui narkots tundus ta tervisele väga hästi mõjuvat ― toniseeris siis ―, piirituse-viinaga oli ikka nii, nagu juba ammu teada. Eks viinavärk kuulu juba iidsetest aegadest normaalse inimese normaalse elu juurde. Aga järgmisel hommikul on selle joogi üleliia tarvitajal ikka väga-väga sitt olla. Eriti, kui mingit piiri pole peetud. Teada asi ― viin on ikka kavalam, kui meie mõistame olla. Olgu täna või pronksiajal. Ükspuha.
Ühel hommikul, kui eelmisel õhtupoolikul seda ohtlikku, väga ja väga salakavalat jooki ohtrasti timmitud oli ― piiritust täis kallatud liitrise piimapudeli vedelikunivoo paistis peaaegu kolmandiku võrra langenud olevat ―, pidi ta külapoodi minema. Joomise kõrval peab inime ju ka sööma! Aga vanal Pruustil oli jube sant enesetunne. Ta tahtis midagi haput ja midagi soolast. Ei oska öelda täpselt mida. Aga kindlasti ei tahtnud Pruust sel hommikul kellelegi silma sisse vaadata, kõige vähem veel poe-Liinele, kes inimese näost täpselt välja loeb, milles asi ja mis see inime eile tegi.
Kui Ärni leti taha jõudis, tellis ta purgi mulgi kapsaid, teise hernesuppi, siis veel igaks juhuks, ja et mitte tavalistest külameestest erineda, ka kaks pudelit õlut. Aga kui talle magama jäänud Katja-Kati meelde tuli, palus ta veel paarsada grammi šokolaadikomme ka. Ja see oli viga! Sellest loeti otsemaid välja millegi tõestus.
"Ja milliseid teie noorpreili eelistab?"
"Ma viin kompvekid koerale. See tahab pärast kondijäramist ikka magusat peale." See oli ju hale hädavastus, kuid mõjus kas pilkava või liigselt enesekindlana, igatahes eriti pahasti. Proffus tahab Liine kulul nalja teha või mis?!
"Kaheksakümmend kolm seitsekümmend viis," oli napp vastus. Kitsaks tõmmatud verevaeste huulte vahelt.
Ja nüüd tuli nii välja, et Pruust äkki ei leidnudki raha. Kuskile ta ju oli ühe sinise raha ometigi pistnud. Aga kui inimesel on pohmell, mida ta kogu jõust varjata püüab, ja kui siis sel õnnetusehunnikul midagi veel ka viltu läheb, on äkki jaksul ots.
"Ma… ma vist unustasin raha koju. Ma… lippan koju tagasi ja toon. Viie minuti värk." See "lippan" kõlas täitsa valesti ― poisikluti, mitte professori sõnapruuk.
"Kaup jätke siiski esialgu siia!" See lausuti mõnitavalt.
"Sa kuradi lits! Verevaene kondibuketist ennasttäis lits!" kirus Ärni mõttes. "Tahab teist inimest nimme alandada…" Aga tuleb tunnistada, et see oli üks nutune ja abitu kirumine. Pealegi, ükski naisterahvas ei olnud vähem lits kui poe-Liine. Võib-olla oleks ta tõesti ehk oma lahke südame tõttu ka kerge anniga naisterahvas võinud olla ― mõistev, hea, andestav ―, aga ju polnud kellelgi selle väliselt kalgi punapea järele tahtmist. Mis iseenesest ju kurb.
Kohe, kui Pruust uksest välja oli astunud, leidis ta sinise raha üles. Kuidas ta küll seda kõige käepärasemast välistaskust ometi ei leidnud?!
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.