Liivakell. Friedebert Tuglas

Чтение книги онлайн.

      „Mis ma karjun!” ähkis Aadu. „Läheb otsekui auruga, aja kas või ratsa järele!”

      „Kuhu ema ja Tiiu jäivad?”

      ,,Teadagi, naiste asi, ei saa kunagi valmis. Ma ei jõudnud ära oodata ja tulin tulema. Eks nad komberda järele.”

      Nad astusivad kõrvu edasi.

      „Ho ho hoo!” aigutas Jaak natukese aja pärast. „Ho ho, küll on vahel igav ja kurb! Soovin tihti nii enesele kui teistele surma. Kuid see ei tule, ja pääle pole hakata midagi.”

      Ka Aadu oli tusases tujus. Ta vaatas kõrvale mustavasse metsa ja lausus aegamööda:

      ,,Kui õieti välja öelda: mis on see elu väärt? Näituseks mina. Kõpsin eluaeg saapaid, ei tunne ise elust magu ega saa teistele hääd teha, kärvan viimaks ära, mind topitakse kirstu, visatakse hauda, kivid ja muld aetakse poole toobi viina eest kolinal selga – ja siis ei haugu enam koergi minu järele! Kes teab, et ma olen elanud, vaeva näinud ja nälginud, tööd teinud ja purjutanud ning oma saatust vandunud! Kui mul parem töö oleks, – võib olla, ma oleksin hoolsam ja õnnelikum. Kuid nüüd – talla maad, hinga õhku ja kao siis nagu vagel puu koore all või nagu konnapoeg, kellest vankri ratas üle veereb.”

      Ta sülitas äritatult ja rääkis edasi:

      „Mis on meist, nagu mina, sina ja tuhanded teisi ussikesi ilmas, kasu? Mis on elust üleüldse kasu? Sülitadagi tema pääle ei maksa! On kuulsaid inimesi, on rikkaid ja tarku, – eks nendest siis kasu ole. Aga meie, sina ja mina, – mis oleme meie? Rõskuse-mardikad, kes mädanenud põranda all elavad! Sündimisest surmani sumame selle maailma ääretus mudas ringi. Meie sündimine ei tee kellelegi meelehääd; elame – ei tea, mistarvis; ja sureme, et ilm meist lahti saaks!”

      Üksteise järele libisesivad puude ladvult kollased lehed tasahilju põrmusse maha. Ja juba paistis läbi paljaste raagude ilmotsatu sügav sinine taevas.

      „Sina arvad, et mina sellepärast kadunud olen, et mina ja minu sugu kolmandast põlvest pääle joob? Mina ei ole mitte sellepärast kadunud, et ma joon; vaid sellepärast ma joon, et ma kadunud olen! Minu elu on vaesuse ja viletsuse läbi mürgitatud. Ta ei maksa enam punast krossigi. Mina tean, et ma paremaks ei või saada, kui ma olen; kuid ei usu ka, et ma veel sügavamale võin minna, kui selles mülgatuses juba olen. Sellepärast on mulle üks kurat kõik, kuidas ma elan, kas ma karskust pean, või nagu lutikas täis tõmban. Sellepärast ma siis joon, kui raha on; ja ei joo ning kannatan puudust, kui seda mitte ei ole. Ega ma mitu korda ela. Elan üks kord – ja seegi koera kombel. Kordki ei saa õieti rõõmus olla. Rüüstad, tungid ja rüseled, karjud ning kisendad – kuni kord lõped. Aga – mistarvis – ?”

      Ta jäi vait.

      „Njaa – “ venitas Jaak mõttes.

      Aegamööda varisesivad lehed latvadelt alla, aegamööda, nagu ei oleks neil kuhugi ruttu, sest põrmusse jõuavad nad küllaltki vara. Aga taevas lõi pikkamisi tumedamaks ja läbi paljaste raagude paistsivad hallid ruttavad pilved ning üle metsa latvade tõmbas külm ja kale sügise tuul. Tuul tõusis, ja oli, nagu oleks keegi kusagil sügavas metsa padrikus hõiganud – pikkamisi – pikkamisi —

      ÕNNE KAALUD

      Hindrik kuulis, kuidas Madis aida otsas oleva haganiku ukse lahti tegi ja põhus kähistas. Siis nägi ta saunameest põhu sületäiega üle õue minevat, lauda ukse lahti lükkavat ja selle pimedusesse kaduvat. Vasikas hüppas läve pääl vanamehest mööda, jooksis paar tiiru õues ja jäi siis äkisti kesk muru seisma, kael välja venitatud, imestavad silmad punnis.

      Ema askeldas perele toitu keetes kiiresti eeskoja savisel põrandal. Ta hirmutas vitsakimbuga kärbseid, kes paksult õhku täitsivad. Tuba läks hämaraks. Paja all loitis tuli.

      „Ema, homme läheme vikatitega heina kallale,” ütles Hindrik ja istus Kaarli sängi servale.

      „Oleks sa rohkem töölisi palganud.”

      „Veski Toomas lubas tulla. Ja palju meil neid siis tarvis on!” vastas Hindrik ning mõtles ise selle juures: „Ja palju meie neid ikka palgata jõuame!”

      „Ei tule veski Toomas. Neil nüüd isegi palju tööd. Veski Anton hakkab naist võtma. Eila õhtul oli teine koolimaja Elsal kosjas käinud.”

      Poeg ei vastanud selle pääle midagi. Kuuldus ainult, kuidas pada pimedas porises. Ja emal polnudki aega pikemaks jutuks. Alles siis, kui ta kuulis, et Hindrik üles tõusis ja ukse juurde läks, pööras ta ümber ja küsis:

      „Hindrik, kuhu sa veel lähed?”

      „Välja,” vastas see köhatades.

      „Ära mine. Söök saab varsti valmis.”

      Kuid Hindrik astus sõnalausumata õuue.

      „Mine sööma,” ütles ta Kaarlile, kes kaevu juures jalgu pesi, ning pööras ise värava poole.

      Oli juba pime. Kuu serv õhetas metsa kohal. Kahel pool põllupeenart lainetas valmiv rukkis ja lõi peremehele vastu põlvi. Kuid mitte seda ei näinud ega tunnud Hindrik.

      „Siin ma nüüd olen!” õhkas ta hääletult. „Sinu jaoks olen ma tööd teinud, sinu pääle olen ma mõtelnud iga seemne pihutäie juures, mis ma mullasse heitsin. Ma ei tahtnud, et sa minu majas puudust oleksid kannatanud. Kuidas ma sind omades mõtetes olen hellitanud! Sa olid minu viimne rõõm, minu viimne trööst kõigis mu kurbustes ja õnnetustes. Aga ei! Ka see lootus ei pea täide minema!”

      Ta seisis nagu joobnud metsa ääres ja vaatas kodu poole tagasi. Siis pööras ta ümber ja vankus väsinult üle kadakase nõmme. Ta ees seisis paks, pime mets. Aeglaselt sammus mees metsa teeraal, mis puude all keerles. Kusagilt kuuldus öökulli huikamine ja siis vee sulin. Mets läks harvemaks, ja läbi puude vilkus punane tuluke.

      Hindrik oli metsast väljas. Ainult kitsas põllulapp ja lai aed lahutasivad teda koolimajast. Nagu vaim ligines ta valgustatud aknale. See oli lahti, kuid läbipaistmata valge eesriie, välja poole loogas nagu laeva puri, varjas kõike, mis toas sündis.

      Hindrik peatas akna ees, süda täis ahastust ja valu. Ta kuulas, kuidas Elsa vend lühikeste sammudega tuba mööda edasi-tagasi käis ja viiulit häälde seadis. Ja siis hakati mängima. Mänguga ühines pehme naisterahva hääl.

      Hindriku süda peatas tuksumises. Ta ei saanud ega tahtnud aru saada, mis lauldi. Ainult seda nõrka ja pehmet häält tahtis ta kuulda. Ah, kui hää see oli! Kuidas ta helises!

      Äkisti täitis mehe rinda meeleheide ja ahastus. Ta vajus kokku kivisele pingile, kätega pää ümber kinni hoides. See ei olnud tema jaoks: see laul ja see mäng, see ülevoolav õnne küllus, mis selles noores hääles helises! Teda ei lahutanud mitte ainult õhukene eesriie toasolejate õnnest, vaid miski lai, suur ja sügav, millest ta üle hüpata, läbi tungida või ümber minna ei suutnud.