Liivakell. Friedebert Tuglas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ära joo kõike raha ära. Sa lubasid mulle laadal sõrmuse osta,” naeris tüdruk.

      „Mis sa veel ei taha! Kuna ma lubasin?”

      „Ära nüüd põikle vastu,” rääkis Tiiu mehe karedat palget silitades. „Sina lubasid ja pead täitma.”

      „Pead! Teeni ise sõrmuse raha ja ära mangu minu käest. – Käi minema!”

      Selle juures võttis ta tüdruku ümber kinni ja hakkas tema huuli suudlema.

      Tiiu palenukkidel lõi jumi pruunikas-punaseks. Ta hoidis kõvasti poisi ümber kinni, nagu kartes, et see ta tõesti eemale lükkab. Nad olivad nii üksteise ligi, et vaevalt hingata võisivad – naine poolalasti, täis hõõguvat tuld, mees ripendavates hilpudes, kuklasse heidetud pääkattega.

      Naise silmis oli sära, – nagu vihasel kassil, – mis siis lõkkele lööb, kui naine igaühele kaela ripub, kui see aga mees on.

      Metsikud, elajalikud nõiaringid piirasivad neid igaltpoolt.

      „Aga sõrmus?” päris Tiiu. „Kas ostad?”

      „Mine kus kurat!” hüüdis Jaak ja lükkas tüdruku eemale. „Oled üks – “

      Ta sülitas ja astus minema.

      „Kas ostad?” kostis talle tüdruku hääl veel kord järele.

      Mees astus raginal üle kuivanud raagude.

*

      Tee viis metsast läbi.

      Kummalgi pool kõrval kasvasivad punakaskollase koorega männad ja valged, sirged kased. Raskelt tungisivad päikese kiired läbi puude krooni, et õrna videvikku metsa all laiali laotada.

      Tõsise näoga, sügav korts otsaesisel ja suu kibedalt kinni pigistatud, astus Jaak teed mööda. Vana mütsinoü kuklasse visatud, oli tema sasis juuste ja rebenenud habeme karvadega kaetud pää õlale vajunud, kuna pikad luised käed nagu perpendiklid kahel pool liikusivad. Mõttes astus ta edasi. Aegajalt pomises ta mõne arusaamatu sõna, mis nagu koera urisemine kostis.

      „Kurat!” pahvatas ta viimaks suust välja. „Sarnase eluga läheb ka inglil hing täis!”

      Ja ta lõi rusikaga vastu rindu.

      „Oleks see saatana elu siin minu käes, ma viskaksin ta vastu mända lömaks!”

      Ta pööras nagu küsides põlise männa poole. Ja edasi läks mehe mõttekäik.

      „Võtaksin kätte raudkange ja tapaksin kõik maha, kes ilmas õnnelikud on, – siis alles oleks hää hingata!”

      Tume helk lõi ta silmades põlema, ja kuivad, kanged lihaksed nagu köied kiskusivad krõbedad käed rusikasse. Õnnelik naeratus lehvis ta inetul näol. Ta sirutas käed mustava metsa poole välja, nagu oleks ta ohver sääl olnud. Aga tumedad mõtted huugasivad pääs.

      „Kes on seaduse annud, et just mina see kannataja, vilets ja vaene pean olema? Kellel on õigus mind nälgima, janunema ning piina kannatama panna? Antagu ta minu kätte, ja ma näitan, kui magus on valu!

      „Ei ole mul üht päevagi olnud, mis rõõmus ja õnnelik oleks. Midagi ei ole mul muud kogu omast elust meelde jäänud, kui ainult nälg ja viletsus. Üksainus hädaorg on kogu elu olnud.

      „Ja kelle süü see on, kelle süü? Kus on põhjus? Mispärast?

      „Mina tahan süüa, juua ja elada! Igav on oodata, kuni kõik need poojad, pigistajad ja kägistajad lõpevad. Mina tahan ka kord elada, enne kui ma suren!”

*

      On pime öö. Udu, raske ja rõhuv. Metsa taga kumavad majade aknad. Ja sees on rõõmsad. Aga kusagil puude varjus, külma ning udu all, hiilab näljane inimene, kes iialgi päikesepaistet veel näinud pole. Tema süda on külm, ta hinges on õudne ja kole. Ja alles siis tunneb ta oma rinda vähe lahenevat, kui veripunased leegid mustava suitsuga taeva poole üles lõõmavad.

      Nad põgenevad välja. Aga metsik hing ootab sääl ees, ta on igalpool, kuhu nad põgenevad, – ja tema käest ei pääse iialgi! Leekiva tule valgel katsub ta oma noa teravust ja tunneb rõõmu, et ta ometi kord oma vaeva, viletsuse ja valu kätte saab maksa.

      Aegamööda avab ta nende kurgud, külmavereliselt võtab ta välja nende südamed. Tema käed ei värise lõigates tuksuvat, rabelevat, vingerdavat liha. Aegamööda katkuks ta omal ohvril kõik liikmed üksteise järele ära, tema vere laseks ta kruusidesse nõrguda, siis peseks ta oma palge sooja verega.

      Kui punaseks läheb maailm, otsekui oleks silmad ära seletatud! Suured astjad ajavad verd üle. Ah, kui palju sooja, purskavat, lainetavat, kohisevat verd! Terved kosed, terved jõed verd, ah, terved vahutavad, tormised mered verd!

*

      „Pilulili!” hüüdis kasepuus hiline lind, ühelt oksalt teisele hüpates. „Pilulili!”

      Mees jahmatas mõtetest ja vaatas hirmunult ümber. Ta pühkis räbaldanud käisega üle otsaesise. Ta kondised käed värisesivad tasakesi. Kadunud oli silmadest kohutav nõdrameelne tulukene. Ta vaatas omade käte pääle: kas need vahest verised ei olnud? Ei, suured krobalised töömehe käed olivad praegu verest puhtad.

      Praegu —

      Aga teine kord, kui verejanu veel kõrgemale tõusis, kui surmahullustus kangemaks kasvas, kui tal pää kuum, tapariist käes ja inimene lähedal oli —

      Ta tundis oma hirmust haigust, mis mõnel minutil ta meeled segi ajas; ta tundis seda ja värises ise selle pääle mõteldes.

      Vanematest väiksena võõraks jäänud, hulgusena ilma saadetud, ümber hulkudes teiste hulguste poolt pilgatud ja põlatud, – seda kõike oli ta pidanud välja kannatama, sest et ta selle hirmsa haiguse idusid omas veres kandis. Juba siis, kui ta paariteistkümne-aastasena poisikesena isal riiu pääl hambad sisse lõi, juba siis tundis ta, et ta oma isa iseloomu oli pärandanud, kes verd ihkas juua ja surma oma silmaga näha soovis. Juba siis, kui ta viieteistkümne-aastasena pulmas purju jõi ja magaval seltsilisel noa kaela pistis, juba siis paistis ta ääretu verejanu. Selle janu pärast oli ta aastaid vangis olnud, selle pärast oli tema nägu noahaava armidega kaetud.

      Mustad vere-unistused kadusivad kui koledad kohutused. Aegamööda, tähelepanemata olivad need mõtted ka kumisevasse pähe kogunenud, möllanud olivad nad sääl kui katk rahvarikkas linnas, ja kadunud olivad nad kui raske suits, mis leegiga taeva poole lööb ja õhus laiali ujub.

      Unustada katsus ta seda kirgede tormi, ja kartlikult sammus ta sinna poole, kus täna päratu suur rahvahulk koos oli.

      Pikk nuga kõlkus ta kuue all nahkse vöö küljes.

      „Peidan selle õige põõsasse ära,” mõtles mees. „Vahest on nii parem.” Kuid ta ei liigutanud sõrmegi. „Vahest on teda siiski tarvis,” mõtles ta jällegi. „Vahest tungivad suure hulgaga kallale. Mul vaenlasi igalpool.”

      Tal oli raske riistast lahkuda. Nagu oma hinge oleks ta panti pannud, kui ta selle käest oleks annud.

      Nuga aga rippus tupe sees ja janunes tööd, sest punane rooste hakkas ju ta haljast õhukest tera purema. Ah, kui magus on tungida läbi tuksuva, väriseva, valudes viskleva liha!

      „Pilulili!” hüüdis СКАЧАТЬ