Loomadest, armastusega. Aleksei Turovski

Чтение книги онлайн.

      No kujutage ette – härg, vägev pühvel või piison, tõeliselt tugev isane, võtab endale vabaduse näidata kogu karjale, kuivõrd ihaldusväärne seksuaalpartner ta on. Ta peab kogu karja nähes „turniiri” teiste piisonite või pühvlitega, teiste isastega. Kuid mitte otseselt, ei, seda mitte, teised ei julge talle ligigi tulla, kui ta alustab vägevat vaatemängu n. – ö. substitutsionaalse objektiga, no näiteks mõne vägeva kännuga; kui ta „näitleb”.

      Ka elevantide juures, olgu nad isased või emased, näeme väga sarnast käitumist. Nad teevad tihtipeale tähtsa näo, et nad on seksuaalselt kõige vägevamad ja ihaldusväärsemad, et nad on kõige tugevamad, kõige nutikamad, et nad on kuningad, nad on valitsejad, ühesõnaga, nad on kõigist teistest üle. Kuidas on tegelik jõudude vahekord, kas reaalselt võib keegi nendest üle olla või mitte, see jääb tihtipeale saladuseks. Seda ei hakata elusa vastasega mitte proovimagi.

      Ent mingem vahepeal korraks ajalukku ja tuletagem meelde Potjomkini küla. Räägitakse, et kui Venemaa keisrinna Katariina II favoriit Grigori Potjomkin oli Novorossia kuberner, laskis ta oma valitsusalas ehitada kauneid külasid ja losse ning kutsus siis keisrinna endale külla. Pole täpselt teada, kuivõrd need külad olid ehtsad ja kui palju oli kõiges selles pelka fassaadi, aga keisrinna jäi väga rahule.

      Vaevalt et ta oma soosikut lõpuni uskuma jäi, ent mulje oli vägev.

      Seesugune Potjomkini küla ei ole sugugi ainulaadne nähtus, nii tehakse kõikjal ja alati, kui alustatakse mingi uue ettevõtmisega ning on vaja kellelegi tõestada, kui suurejooneline kõik saab olema, kui on vaja kedagi veenda, et ettevõtjal on vägev potents!

      Ent tagasi loomade juurde. Kuidas näevad välja loomade Potjomkini külad?

      Üks mu suuremaid lemmikuid Tallinna loomaaias – ja usun, et mitte ainult minu – on tiiger. Me oleme tiigritega väga palju aastaid töötanud, vahelduva eduga. On olnud pikki perioode, kus meil läks tiigritega tõepoolest hästi, saime igal aastal tiigrikutsusid.

      Looduses jäävad tiigripojad emaga 1,5–2,5 aastaks, tütred on ema seltsis veel aasta võrra kauem. Loomaaias läheb kõik muidugi kiiremini – toit on garanteeritud, reaalset ohtu ei ole ja elu on küllaltki kerge, võrreldes eluga looduses, normatiivses ökoloogilises süsteemis. Paraku jäävad loomad loomaaias kergelt infantiilseks, ehkki seksuaalselt nad küpsevad varem kui looduses. Ma ei räägi neist liikidest, kes on nii keerulised, et neil loomaaias seksuaalset küpsust ei saabugi. Ma räägin nendest, keda õnnestub vangipõlvest hoolimata tehistingimustes paljunema panna. Neid on väga palju ja loomaaedade tegevuse tulemusena tuleb selliseid liike aina juurde.