Loomadest, armastusega. Aleksei Turovski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ meelekindlalt suundus basseini poole, et ennast ära uputada. Ma viisin 21 korda järjest seda kummalist putukat basseinist eemale, erinevatesse paikadesse – kõige kaugem koht oli ligi 200 meetrit eemal –, panin ta põõsasse, puuokste peale (roheritsikad „laulavad” augustis isegi 12–15 m kõrguste puude otsas) ja tegin muidki kõikmõeldavaid trikke, kuid miski ei aidanud. Ikka ja jälle läks loomake kindlameelselt tagasi vee äärde ja ronis aina sügavamale. Ritsikas oli nii paks ja raske, et ei saanud hüpata, ta aina astus edasi ja lõpuks uppuski ära. Muidugi oli teda nakatanud üle 17 cm pikkune jõhvuss, kelle valmikud elavad ja paarituvad vees. Peremeesorganismiks on jõhvussil maismaamardikad ja teised putukad, kes kas juues või süües – näiteks kui nad mõnel luhal raipega maiustavad – puutuvad kokku niiske mudaga, kus on jõhvussi munad.

      Me tunneme parasiite, kes oskavad muuta peremehe käitumise eriti seksuaalseks või väga agressiivseks. Need kaks valdkonda – vägivald ja seks – eeldavad partnerit. Meie, inimesed, kui muud üle ei jää, võime piirduda ka n. – ö. kujuteldava partneriga. Kuid loomad loomulikult seda reeglina ei tee, nii et vägivalla ja seksiga seotud käitumuslikel märkidel on eriti võimas mõju kõigile loomadele, eeskätt aga sotsiaalsetele loomadele. Seesugused märgid on väljaspool konkurentsi, nad köidavad meie tähelepanu vastupandamatult. Ja seda kasutavad muidugi ära kõik, kes toodavad filme, mänge, ajakirju, rõivaid ja igasuguseid muid põnevaid asju, mis on adresseeritud noortele. Lisad asjale mingid agressiivsusele vihjavad detailid nagu ogad, hambad, küünised, väljakutsuvad harjasjuuksed, või kasutad seksuaalsusele viitavaid märke – ja müüd eriti edukalt. Ning samamoodi edukalt kasutab seesuguseid märke näiteks ka marutaudiviirus.

      See viirus tegutseb nagu võimas reklaamispetsialist – et levida, rõhub ta seksuaalsusele ja agressiivsusele.

      Marutaudi haigestunud koer, rebane, rott või nahkhiir hakkab välja saatma eriti intensiivseid seksuaalsuse märke. Vähemalt haiguse algstaadiumis muutuvad nad atraktiivseks, sest on oma seksuaalses käitumises äärmiselt enesekindlad ning see avaldab muljet. Viirus levib peamiselt hammustusega, sest marutaudis loom, ehkki käitumises hüperseksuaalne, ei suuda reeglina suguakti normaalselt läbi viia. Varsti pärast seksuaalpartneriga kohtumist hammustab ta teda või pritsib talle sülge limaskestadele, kus enamasti ikka on mõni kriimustus. Viirus satub vereringesse igal juhul ja poegi sellistel loomadel ei tule. Kuid viirusele sellest piisab. Pealegi on mõnedes loomakooslustes peremeesliike, kelle suhted marutaudiviirusega on piisavalt tolerantsed, et ka nakatunutena edukalt paljuneda, näiteks kährikkoer.

      Marutõbise looma käitumises on veel üks omapära, mis soodustab viiruse levikut: haige loom, viiruse kandja ja aktiivne levitaja, on haiguse mõjul oma n. – ö. sisemaailmast tulevate ülivõimsate märkide võimuses. Ta tunneb end veidralt ebakindlana, peaaegu kogu ta tähelepanu on suunatud iseendasse. Ta ei märka väliskeskkonna signaale ega reageeri neile adekvaatselt. Marutõbine ei tee teistest loomadest välja, ei hoiata enda eest, ei registreeri hirmu ega teisi suhtlemismärke, kuni äkitselt avastab, et teised on talle liiga lähedal. Siis leiab see õnnetu loom ennast viimases hädas olevat ning loomulikult ründab ja… levitab viirust.

      Usaldus ja ettevaatlikkus, kindlus ja kõhklus, juhtimine ja allumine, hea usk ja pettemanöövrid – kõigest sellest ja paljust muust loomariigis tuleb juttu selles raamatus. Kuid eelkõige võtame siin ette ühe loomade eluliselt tähtsa vajaduse – muljeid saada ja muljet avaldada. Muidugi on see raamat ka armastusest, kuna armastusel on absoluutselt unikaalne omadus: mitte loobuda, ehkki on kindlalt teada, et igal asjal tuleb kord lõpp. Ka ringlevale, kevadest kevadeni arenevale ökosüsteemile, viljastatud munarakust viljastatud munarakuni kulgevale elutsüklile, meie planeedile, mis liigub oma ringteel ümber Päikese, kogu galaktikale – varem või hiljem tuleb kõigele lõpp. Armastus teab seda ja armastus ei lange ahastusse, armastus ei loobu.

      Loomulikult tuleb juttu ka ajast. Me ju teame, et kõik protsessid, kõik süsteemsed nähtused, ökoloogiliste süsteemide ja elusorganismide koosluste arengud, kõik need protsessid on tsüklilised. Neid tsükleid, ringlusi on igal tasandil.

      Näiteks tsirkaadsed rütmid. See mõiste kõlab vägagi teaduslikult, aga tegelikult ei tähenda see mitte midagi muud kui „umbes ööpäevane”. Circa diem – umbes üks päev. Kõlab uhkelt, tähendab aga tõepoolest igaühele tuttavaid protsesse. Ärkvelolek, uni, nende vaheldumine. Isu kasvab, isu saab rahuldatud, toit saab söödud. Isu võib loomulikult tekkida ka sootuks millegi muu kui toidu järele ning seegi isu saab rahuldatud. Kauaks? Mõneks ajaks, siis ärkab see taas.

      Sesoonsed tsüklid, aastaringid, needsamad, millest me alustasime ja millest räägib ka Vergilius. Maamehe töö, elu alus. Me võime tegeleda ükskõik mis laadi äriga, võime tegeleda massimeediaga, poliitikaga, millega tahes, aga me kõik oleme pärit maalt ning maainimese töö ja selle töö ringlev iseloom on küllap kõige adekvaatsemas, kõige õigemas, kõige väärikamas vastavuses looduse elu ajalise korraldusega.

      Looduse aastaring määrab maamehe tööderingi. Kevad, suvi, sügis ja talv ja siis jälle kevad. Nagu juba öeldud, on kevad inimese jaoks kõige vastutusrikkam aastaaeg. Teiste loomaliikidega on lood enam-vähem sarnased, ka neile on kevad kõige raskem, kõige nõudlikum, ka kõige ohtlikum aastaaeg. Kuna teistel liikidel ilmselt ei ole meie kontseptuaalset mõtlemist, siis loomad muidugi ilmutavad valmisolekut liikuda kasvuteekonnal kevadest kevadeni loomalikult. See tähendab, et loomad on usinad ja meelekindlad, nad on kogu aeg valmis, kogu aeg tähelepanelikud. Kui nad midagi tunnevad, tajuvad, millelegi reageerivad, teevad nad seda nii, nagu me näeme inimese puhul vist ainult laste juures: kogu olemusega, kogu kehaga, kogu hingega, kõigi meeltega, kogu võimega midagi soovida, midagi teha, midagi saavutada.

      Juba enam kui neli aastakümmet huvitab mind aina rohkem selline mõiste nagu bioloogiline aeg. Mis on aeg loomadele, millises ajas toimuvad loomade omavahelised toimingud, vastastikused mõjud. Mis on aeg elusate asjade jaoks? Ajast on kirjutatud, ajast on räägitud, aega on mõõdetud ja mõõdetakse edasi, ja vahel tohutu täpsusega. Kuid kas aeg on reaalselt olemas? On olemas energia, on olemas mateeria, on olemas informatsioon. Aeg arvatavasti eksisteerib ainult siis, kui energia ja mateeria mingil viisil, mingil moel muutuvad.

      Esimene järeldus sellest: aeg eksisteerib praegu. Me teame mineviku kohta väga erinevaid asju, mis puudutavad ühtesid ja samu nähtusi ja fakte. Nii et minevik ei ole kõikide jaoks ühesugune. Ka mitte olevik, ka mitte nende jaoks, kes elavad väga lähestikku. Sest me interpreteerime. „Pole olemas fakte, on vaid interpretatsioonid,” nagu on öelnud Friedrich Nietzsche. Samamoodi interpreteerivad ka loomad.

      Rumal nagu loom?

      Kas rumalus on ainult inimestele omane või on võimalik ka selline asi nagu rumal loom?

      Kui me näeme mõnda looma, kes üritab teha midagi, mis on mehaaniliselt võimatu, no näiteks kaevata auku metallpõrandasse, siis me ütleme: „Küll on rumal loom.” Või siis me näeme looma, kes jookseb oma puuris tundide viisi edasi-tagasi ja teeb sealjuures kummalisi liigutusi – peaga, kaelaga, õlgadega, tõuseb tagajalgadele, siis langeb jälle käpakile, jookseb teise nurka ja teeb seal samasuguseid liigutusi. Ja niiviisi tundide viisi. Väga sageli kuuled, kuidas külastaja ütleb: „No on loll loom! Mis asja ta nüüd teeb? Tahab välja saada sealt puurist, ta peaks ju teadma, et sealt välja ei saa.”

      Või võtame sellise olukorra. Koer on ketis ja kass – loomulikult vaba, vaba nagu tuul, nagu kass. Tuleb kass selle koera juurde, koer muidugi hakkab haukuma. Iga koer ei pruugi muidugi kassi peale niiviisi reageerida. Ja kui koer kassi peale ei reageeri, siis pole kassil huvitav ning ta kõnnib minema. Ent mida teeb kass siis, kui koer hakkab meeletult rabelema, visklema, haukuma, urisema ja sülge pritsima? Meie kiisu istub sentimeetri kaugusel kujuteldavast joonest, milleni koer nagunii ei jõua, ja peseb ennast. Vaatab vahetevahel koera poole, nagu ütleks: „Noh, mis sa vait jäid, märatse edasi, nii on palju lõbusam.” Ja СКАЧАТЬ