Salamõrtsuka teekond. I osa. Robin Hobb

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ peaks meid huvitama, mis nendega juhtub? Mis meiega juhtub, on aga see, et me ei pea jahti, ei maga ega rända. Nemad ei ole meie kari.

      Ma võin teada saada, mis meid teel ees ootab. Võin teada saada, kas teedel on palju rahvast liikumas; kas mul oleks võimalik päevast tööd leida ja sellega paar münti teenida. Sellised asjad.

      Me võime lihtsalt minna ja oma silmaga näha,rõhutas Öösilm jonnakalt.

      Sikutasin särgi ja püksid niiskele ihule. Kammisin juuksed sõrmedega üle pea ja pigistasin neist vee välja. Harjumusest sidusin juuksed sõdalase sõlmega sabaks. Siis hammustasin huulde ja jäin mõtlema. Mul oli plaan esineda rändava kirjutajana. Tegin sõlme lahti ja raputasin juuksed valla. Need ulatusid mulle peaaegu õlgadeni. Kirjutaja jaoks olid need pisut liiga pikad. Enamasti kandsid kirjutajad lühikest soengut ja lõikasid otsmikule tuka, et juuksed töö ajal silmade ette ei vajuks. Noh, mu habe oli kärpimata ja juuksed pulstunud, ehk võisin ma esineda kaua tööta olnud kirjutajana. See polnud just hea soovitus mu oskuste kohta, aga kuna ka mu varud olid nadid, oli see ehk siiski parim võimalus.

      Silusin särki, et korralikum välja näha. Tõmbasin rihma pingule, kontrollisin, kas nuga on kindlalt tupes, ja kaalusin siis oma armetut kukrut käes. Tulekivi kaalus selles rohkem kui raha. Mul oli neli Burrichi antud hõbemünti. Mõne kuu eest poleks see tundunud just suure rahana. Nüüd oli see ainus, mis mul oli, ja ma otsustasin seda hädavajaduseta mitte kulutada. Väärtasjadest olid mul veel Burrichi antud kõrvarõngas ja Shrewdi ehisnõel. Mu käsi tõusis tahtmatult kõrvarõnga juurde. Tihedas võsas jahti pidades oli see tülikas, kuid selle puudutamine mõjus mulle alati julgustavalt. Nagu ka ehisnõel mu särgikraes.

      Ehisnõela ei olnud.

      Võtsin särgi seljast ja uurisin läbi kogu krae, siis kogu särgi. Tegin kavakindlate liigutustega üles väikese tule, et valgust saada. Harutasin kompsu lahti ja vaatasin üle kõik selles leiduvad asjad, ning siis teine kord veel. Kuigi ma teadsin peaaegu kindlalt, kus ehisnõel on. Väike punane hõbedases pesas rubiin oli selle särgi krae sees, mis oli seljas surnud mehel karjaseonni ees. Olin samahästi kui kindel, kuid ei tahtnud seda ometi endale tunnistada. Kogu selle aja, mis ma otsisin, luusis Öösilm ärevalt kiunatades ebakindlalt ümber mu tule, tajudes mu närvilisust, kuid mõistmata selle põhjust.

      „Aitab!” ütlesin talle ärritunult ja sundisin mälu sündmusi kordama, just nagu siis, kui ma Shrewdile ettekandeid esitasin.

      Viimane kord olin ma ehisnõela näinud sel õhtul, mil ma Burrichi ja Chade’i minema ajasin. Olin selle särgikraest välja võtnud, neile näidanud ning siis ise istunud ja seda vaadanud. Siis tagasi pannud. Ma ei mäletanud, et oleksin seda pärast kätte võtnud. Särki pestes ma seda nagu välja ei tõmmanud. Ent kui ma oleksin pesnud särki koos nõelaga, oleks see mind tõenäoliselt torganud. Aga tavaliselt surusin ma nõela õmbluse vahele, sest seal seisis see kindlamini. Nii tundus turvalisem. Nii ma ei teadnudki, kas olin nõela kaotanud hundiga jahti pidades või oli see seniajani surnud mehe seljas oleva särgi küljes. Võimalik, et see oli olnud laua peal ja üks sepistatutest oli läikiva asjakese mu asjades sobrades üles korjanud.

      See oli kõigest ehisnõel, meenutasin ma endale. Soovisin valulise igatsusega seda järsku näha – mantli voodri külge takerdununa või saapasse kukkununa. Äkilise lootusesähvatusega otsisingi mõlemad saapad jälle läbi. Nõela seal polnud. Kõigest nõel, tükike töödeldud metalli ja särav kivike. Kõigest märk, mille kuningas Shrewd mulle andis, kui ta mind endale nõudis ja lõi meie vahele sideme, mis asendas sobimatut veresidet. Kõigest nõel, ainus asi, mis mul oli mu kuningast ja vanaisast olnud. Öösilm kiunatas jälle ja ma tundsin tobedat tahtmist talle peale käratada. Ilmselt ta teadis seda, kuid tuli siiski, lükkas ninaga mu küünarnuki kõrvale ja surus pea mu kaenla alla, kuni ta suur hall pea oli mu rinna vastas ja mu käsi ta õla ümber. Ta heitis nina järsku ülespoole ja tonksas koonuga valusasti vastu mu lõuga. Embasin teda kõvasti ja tema hakkas kurku vastu mu nägu hõõruma. Ülim usalduse märk ühelt hundilt teisele: oma kõri paljastamine teise võimalikule lõrinale. Hetke pärast ma ohkasin ja kaotusevalu oligi väiksem.

      See oli ainult üks eilne asi? imestas Öösilm kõhklevalt. Asi, mis pole enam siin? Mitte okas su käpas ega valu sinu kõhus?

      „Ainult üks eilne asi,” pidin nõustuma. Nõel, mille nüüdseks surnud mees oli andnud poisile, keda enam polnud. Ehk ongi nii parem, mõtelesin endamisi. Üks asi vähem, mis seoks mind vaistukasutaja FitzChivalryga. Sasisin ta seljakarvu ja kratsisin ta kõrvataguseid. Ta seadis end mu kõrvale istuma ja nügis siis mind, et ma veel ta kõrvu hõõruksin. Tegin seda, ja mõtlesin omaette.

      Võib-olla peaksin Burrichi kõrvarõnga kõrvast võtma ja kukrusse peitma. Ent teadsin ka, et ei tee nii.

      Jäägu see siis ühenduslüliks, mille ma eelmisest elust praegusse kaasa võtan. „Lase mul tõusta,” ütlesin hundile ja ta lõpetas tõrksalt minule toetumise. Pakkisin oma asjad jälle korralikult punti ja trampisin tillukese tule surnuks.

      „Kas ma tulen siia tagasi või saame kokku teisel pool linna?”

      Teisel pool?

      Kui sa teed ringi ümber linna ja pöörad tagasi jõe poole, siis sa leiad sealt jälle tee, seletasin. Kas otsime teineteist seal?

      See oleks hea. Mida vähem me selle inimeste uru juures aega veedame, seda parem.

      Olgu siis. Ma otsin sind sealt enne hommiku saabumist, ütlesin.

      Pigem leian mina sinu, tuimnina. Ja selleks ajaks on mul kõht täis.

      Pidin nõustuma, et see on tõenäolisem.

      Ole koertega ettevaatlik, hoiatasin ma, kui ta põõsastesse kadus.

      Sina ole inimestega ettevaatlik, vastas ta ning kadus siis mu meelte ulatusest, jäi ainult vaistuside.

      Viskasin kompsu õlale ja suundusin alla tee poole. Oli juba päris pime. Olin kavatsenud enne pimedat linna jõuda, peatuda kõrtsis, et natuke lobiseda ja ehk ka üks kann võtta, ning siis oma teekonda jätkata. Oleksin tahtnud üle turuplatsi jalutada ja kuulata, millest kaupmehed räägivad.

      Nüüd aga kõndisin linnas, mille elanikud olid suuremalt jaolt juba magama heitnud. Turuplats oli tühi, ainult mõned koerad nuuskisid müügilettide juurest jäätmeid. Lahkusin platsilt ja pöörasin sadama poole. Seal oli ohtrasti jõeliikluse teenindamiseks mõeldud võõrastemaju ja kõrtse. Siin-seal põlesid mõned tõrvikud, aga enamasti valgustas linnatänavaid ainult aknaluukide pragudest paistev valgus.

      Rohmaka sillutisega tänavad polnud just parimas korras. Mitu korda pidasin auku varjuks ja peaaegu komistasin. Peatasin linnavahi, enne kui tema oleks minu peatanud, ja palusin tal head jõeäärset võõrastemaja soovitada. Ta ütles, et Kaalud on rändurite suhtes just nii õiglane ja aus, kui nimi väidab, ning ka hõlpsasti leitav. Ta hoiatas mind rangelt, et kerjamist linnas ei kannatata ning taskuvarastel veab, kui nad vaid keretäiega pääsevad. Tänasin teda hoiatuse eest ja läksin edasi.

      Leidsin Kaalud just nii lihtsasti, nagu linnavaht oli ennustanud. Avatud uksest paistis valgus ja seest kostis kahe naise lõbus laul. Mu süda rõõmustas sellist sõbralikku häält kuuldes ja ma astusin kõhkluseta sisse. Rasketest palkidest ja savitellistest seinte vahel oli suur avatud ruum, mille madala lae all võis tunda tugevaid lõhnu: liha, suits ja jõerahvas. Ruumi ühes otsas oli küpsetuskamin, millesse oli pistetud kena lihavarras, aga suurem osa rahvast oli ilusal suveõhtul kogunenud jahedamasse otsa. Kaks lauljat olid tõstnud oma toolid laua peale ja lasid seal häältel kokku kõlada. Hallipäine mees, kes ilmselt СКАЧАТЬ