Salamõrtsuka teekond. I osa. Robin Hobb

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja pistsin jooksu, põrgates uksel kokku veel ühega, kes parajasti sisenes. Tal oli seljas mu tagavarasärk – ja palju muud ei olnudki. Ta haaras minust instinktiivselt kinni. Ma ei kõhelnud. Sain vöölt noa haarata ja seda ma tegingi, siis lõin talle sellega mitu korda kõhtu, kuni ta mu lahti lasi. Ta tõmbus valust röökides kössi ja ma surusin end temast mööda.

      Vend! tajusin ma ja teadsin, et Öösilm on tulemas, aga ta oli liiga kaugel, üleval mäeseljakul. Üks mees lõi mind tugevasti selja tagant ja ma kukkusin. Veeresin tema haardes ja karjusin kähedalt hirmust, sest ta oli järsku äratanud minus kõik põletavad mälestused Regali vangikongist. Paanika haaras mind nagu kiire toimega mürk. Vajusin tagasi luupainajasse. Olin liiga hirmunud, et liigutada. Mu süda tagus, ma ei saanud hingata, käed olid tuimad, ma ei saanud aru, kas mul on nuga veel pihus. Ta käsi puudutas mu kõri. Hakkasin pööraselt vehkima, mõeldes vaid põgenemisele, selle puudutuse vältimisele. Ta kaaslane päästis mu tahtmatult: kuna ma rabelesin, riivas ta jalalöök ainult mu külge, tabas aga kõvasti mind kinni hoidva mehe roideid. Kuulsin, kuidas ta õhku ahmis, tõukasin metsikult ja sain ta enda pealt maha. Veeretasin end eemale, sain püsti ja põgenesin.

      Joostes andis mulle jõudu nii tugev hirm, et ma ei suutnud mõelda. Kuulsin, et üks meestest oli mul kannul, ja mulle tundus, et teine pole samuti kaugel. Kuid ma tundsin neid künkaid ja karjamaid nüüdseks niisama hästi, kui neid tundis mu hunt. Juhtisin neid osmiku taga asuvast järsust mäeküljest üles, enne aga, kui nad harjale jõudsid, muutsin ma suunda ja heitsin maha. Talve viimane torm oli seal tammepuu maha murdnud, tõstes selle segipõimunud juurtega üles suure lahmaka mulda, tüvi aga oli langetanud mitu väiksemat puud. Kokku oli see paras segadik tüvedest ja okstest, mis ühtlasi päästis metsa laia vöödi päikesepaistet. Põldmurakad olid rõõmsalt kasvama hakanud ja asunud langenud hiiglast vallutama. Heitsin end selle kõrval maha. Roomasin kõhuli okkaliste põldmarjavarte vahelt läbi, jõudsin tammetüve alla pimedusse ja lebasin täiesti liikumatult.

      Kuulsin nende vihaseid hüüdeid, kui nad mind otsisid. Paanikas piirasin ka oma teadvuse müüridega.

      „Näeb und liiga valjusti,” oli sepistatu mind süüdistanud. Noh, Chade ja Verity olid mõlemad kahtlustanud, et taidumine meelitab sepistatuid ligi. Võib-olla puudutas taiu kasutamiseks vajalik tundeteravus ja selle tunde laienemine neis midagi, meenutas neile, millest kõigest nad olid ilma jäänud.

      Ja tekitas neis tahtmise tappa kõik, kes veel tundsid? Võimalik.

      Vend?

      See oli Öösilm, ainult kuidagi vaikne või väga kaugel. Söandasin end tema jaoks pisut avada.

      Minuga on korras. Kus sa oled?

      Siinsamas. Kuulsin krabinat ja järsku oligi ta kohal, vingerdas kõhuli minu juurde. Ta puudutas ninaga mu põske. Said sa viga?

      „Ei.” Ma jooksin ära.

      Tark tegu, märkis ta, ja ma sain aru, et ta mõtles seda tõsiselt.

      Aga ma tundsin ka, et ta oli üllatunud. Ta polnud kunagi näinud mind sepistatute eest põgenemas. Varem olin ma alati seisnud ja võidelnud ning tema oli seisnud ja võidelnud mu kõrval. Muidugi, neil kordadel olin mina tavaliselt olnud hästi relvastatud ja korralikult söönud, nemad aga näljased ja külmast kanged. Üksi kolme vastu, kui su ainsaks relvaks on vöönuga – see pole just suurem asi võimalus, isegi kui tead, et sulle on appi tulemas hunt. Selles ei olnud argust. Iga mees oleks nii teinud. Ma kordasin seda endale mitu korda.

      Kõik on korras, lohutas ta mind. Lisas siis: Kas sa välja tulla ei taha?

      Varsti. Kui nad on läinud, vaigistasin teda.

      Nüüdseks on nad juba ammu läinud, teatas ta. Nad läksid siis, kui päike oli veel kõrgel.

      Ma tahan kindel olla.

      Mina olen kindel. Ma vaatasin, kuidas nad läksid, ma järgnesin neile. Tule välja, väike vend.

      Lasin tal mind põldmurakate vahelt välja meelitada. Välja pugedes leidsin, et päike on juba loojumas. Mitu tundi ma olin seal teo kombel kapseldunult veetnud, kõik meeled välja lülitatud? Pühkisin oma – enne puhastelt – riietelt mulda. Oli ka verd, selle noore mehe verd, kellega ma uksel kokku põrkasin. Ma pean uuesti oma riideid pesema, mõtlesin juhmilt. Kaalusin hetke vee tassimist ja selle keetmist, vere maha küürimist, ent teadsin siis, et ei taha enam osmikusse minna, sest sinna võis lõksu jääda.

      Kuid mu vähesed asjad olid seal. Või need, mis sepistatud olid alles jätnud.

      Kuu tõusu ajaks olin kogunud piisavalt julgust, et osmikule läheneda. Oli täiskuu, mis valgustas laia aasa osmiku ees. Mõnda aega kössitasin künkaharjal, piiludes alla ja jälgides, ega ükski vari ei liigu. Üks mees lebas osmiku ukse lähedal paksus rohus. Silmitsesin teda tükk aega, oodates liikumist.

      Ta on surnud. Kasuta oma nina, soovitas Öösilm.

      See pidi olema mees, kellega ma uksel kohtusin. Ilmselt oli mu nuga leidnud midagi elutähtsat; ta polnud jõudnud kaugele. Siiski hiilisin pimedas tema poole nii ettevaatlikult, nagu oleks tegemist haavatud karuga. Varsti tundsin siiski ka mina päevaks päikese kätte jäänud laiba imalat lõhna. Ta lebas näoli rohus. Ma ei hakanud teda ümber pöörama, vaid läksin temast suure ringiga mööda.

      Piilusin osmiku aknasse, uurisin mitu minutit sisemuse liikumatut pimedust.

      Seal ei ole kedagi, tuletas Öösilm mulle kärsitult meelde.

      Oled sa kindel?

      Niisama kindel kui selles, et minul on hundi nina, mitte kasutu lihatükk silmade vahel. Mu vend.

      Ta mõte katkes, kuid ma tundsin ta sõnatut muret minu pärast. Ma peaaegu jagasin seda. Osa minust teadis, et seal pole midagi karta, sest sepistatud olid võtnud, mis neile meeldis, ja edasi läinud.

      Teine osa minust ei suutnud unustada mind maas kinni hoidnud mehe raskust ega jalahoobi jõudu. Võimetuna end liigutama ja surutud vastu kivipõrandat, olin ma olnud vangikongis, kus mind rusikate ja jalgadega tümitati. Nüüd, kus see mälestus oli tagasi, polnud ma kindel, kuidas ma edasi elan.

      Lõpuks ma siiski läksin osmikusse. Ma sundisin end isegi tule süütama, kui olin kobamisi tulekivi leidnud. Mu käed värisesid, kui ma kogusin kiiruga kokku selle, mis nad olid mulle jätnud, ja keerasin mantlisse. Lahtine uks mu selja taga oli ähvardav must avaus, millest nad võisid iga hetk siseneda. Ent kui ma selle sulgeksin, võiksin sisse lõksu jääda. Mind ei julgustanud ka see, et Öösilm lävel lebades vahti pidas.

      Nad olid võtnud ainult seda, mida said kohe kasutada. Sepistatud ei teinud hetkest kaugemale ulatuvaid plaane. Kogu kuivatatud liha oli ära söödud või laiali loobitud. Ma ei tahtnud enam nende puudutatut. Nad olid avanud mu kirjutajakarbi, kuid kaotanud huvi, kui ei leidnud sealt midagi söödavat. Väiksema, mürkide ja ravimtaimedega karbi kohta olid nad võibolla arvanud, et seal on mu tindipotid. Seda polnud keegi avada püüdnudki. Mu riietest oli võetud ainult üks särk ja ma ei tahtnud seda tagasi võtta. Pealegi olin ma selle esikülje auke täis torkinud. Võtsin, mis oli jäänud, ja lahkusin. Läksin üle aasa ja ronisin künkaservale, kust avanes hea vaade igas suunas. Istusin seal ja pakkisin värisevate kätega oma asjad kokku. Keerasin kõik talvemantlisse ja sidusin selle nahkrihmadega kõvasti kinni. Teiste rihmade abiga sain selle õlale võtta. Teadsin, et paremas valguses võin kompsu kandmiseks ka mingi kavalama viisi välja mõelda.

      „Valmis?” СКАЧАТЬ