Pariisi abikaasa. Paula McLain

Чтение книги онлайн.

      Oli kevadine päev ning olin haige ja puudusin koolist. Kui ma lastetoast tüdinesin − üldiselt juhtus see väga kiiresti −, hakkasin aknast jälgima Mike’i, meie töömeest, kes lükkas käru üle õue. Mike meeldis mulle hullupööra; leidsin, et ta on lõputult huvitavam kõigist teistest meie peres. Ta sõrmeküüned olid lõigatud täisnurkselt ja nende servad olid täkilised. Ta vilistas ja taskus oli tal käresinine taskurätik.

      „Mida sa tegema hakkad, Mike?” hüüdsin lastetoaaknast, sirutades kaela üle aknalaua, et teda paremini näha.

      Ta vaatas üles just sel hetkel, kui kaotasin tasakaalu ja kukkusin prantsatades alla kõnnitee sillutisele.

      Kuude viisi lamasin seljakil voodis, sellal kui arstid juurdlesid, kas ma üldse enam kunagi kõndida saan. Paranesin aeglaselt, ja kui hakkas minema paremaks, laskis ema kohandada beebivankri spetsiaalselt minu jaoks. Talle meeldis mind ümbruskonnas ringi sõidutada, peatudes iga naabri ukse taga, nii et need võiksid hüüatada, milline ime mu ellujäämine oli.

      „Vaene Hadley,” ohkis ema. „Vaene tibu.” Ta kordas seda ikka ja jälle, kuni ta sõnad kinnistusid mu teadvuses, asendades kõik teised kirjeldused, samuti ka iga muu võimaliku tulemuse.

      Ei tähendanud midagi, et ma paranesin täielikult ja õppisin lonkamata kõndima. Mu tervis oli majas suureks mureks ja jäigi selleks. Isegi kõige väiksem ninalurin arvati mind oluliselt kahjustavat. Ma ei õppinud ujuma, ei jooksnud ega mänginud pargis nagu mu sõbrad. Lugesin selle asemel raamatuid saali aknaalusel istmel, kus mind ümbritsesid värvilise klaasi ja bordoopunase draperii vood. Ja mõne aja pärast lakkasin isegi oma sisimas võitlemast mulle ettekirjutatud liikumatuse vastu. Raamatud osutusid uskumatuks seikluseks. Olin tekiga kaetud ja sain vaevalt üldse liigutada, ent mitte keegi poleks suutnud ära arvata, kuidas mu meeled tormlesid ja mu süda koos lugudega kõrgusesse hõljus. Võisin kellestki märkamata sattuda mis tahes maailma, sellal kui ema kärkis teenijatele korraldusi või võõrustas külalistetoas oma pahuraid sõpru.

      Kui isa veel elas, nägin teda tihti koju tulevat, kui naised alles kogunesid. Kuuldes nende hääli, kangestus ta ja läks tuldud teed tagasi, hiilides vargsi uksest välja. Kuhu ta läks? Oleksin teada tahtnud. Kui kaugele pidi ta kõndima ja kui palju viskit tal kulus, et vaigistada ema häält oma peas? Kas tal oli meeles, kui väga ta oma jalgratast armastas? Minul oli küll. Oli aeg, kus ta sõitis õnnelikult kuhu tahes Saint Louisis, eelistades ratast teistele transpordivahenditele vabaduse tõttu, mida see pakkus. Ükskord kinnitas ta jalgratta taha vankrikese ning viis Fonnie ja minu Forest Parki radadele sõitma, lauldes ise „Tantsivat Matildat” („Waltzing Matilda”). Tal oli ilus bariton ja kui laulu meloodia kandus meieni vankris, sain aru, et ta õnnetunne oli ehtne ja ometi mulle nii võõras; kartsin ennast liigutada, sest võisin selle minema ehmatada.

      Oli külm veebruarihommik, kui läbi maja kõlas üksik lask. Ema kuulis seda esimesena ja teadis otsekohe, mis oli juhtunud. Ta ei olnud lubanud endale mõeldagi sõnast enesetapp − see oleks olnud liiga kohutav ja liiga tavaline, aga ta osalt nagu ootas, et see võib juhtuda. Alumisel korrusel, lukustatud uksega kabinetis, leidis ta purustatud koljuga isa vaibal vereloigus lamamas.

      Nädalaid hiljem kaikus veel kord isa surmalasu kaja läbi maja. Me saime teada, et ta oli börsil kaotanud kümneid tuhandeid dollareid, et ta oli laenanud juurde ja kaotanud needki. Me juba teadsime, et ta jõi, aga mitte seda, et ta muud midagi suurt enam ei teinudki oma viimastel nädalatel, kui teda piinasid tuikavad peavalud, mis tegid uinumise võimatuks.

      Kui ta oli läinud, jäi ema oma tuppa, nuttes ja segaduses ning vahtides ainiti ettetõmmatud kardinaid, nii et teenijad võtsid juhtimise majas enda kätte. Ma polnud ealeski näinud sellist kaost meie kodus ega osanud teha midagi muud, kui mängida Chopini nokturne ja nutta isa järele, soovides, et oleksin tundnud teda paremini.

      Isa kabineti uks jäi mõneks ajaks suletuks, aga mitte lukku. Vaibad puhastati, kuid neid ei asendatud; revolver tühjendati ja poleeriti läikima ning pandi tagasi kirjutuslaua laekasse − ja need üksikasjad olid nii kohutavad, et mõjusid mulle paratamatult magnetina. Ikka ja jälle kujutasin ette ta viimaseid hetki. Kui üksildasena võis ta ennast tunda. Kui tühi ja lootusetu võis olla ta elu, sest muidu ei oleks ta seda ju teinud, ei oleks tõstnud revolvritoru ega vajutanud päästikule.

      Mu meeleolu langes niivõrd, et perekond hakkas muretsema, kas ma endale viga ei tee. Kõik teadsid, et enesetapjate lastel on suurem risk sama teed käia. Kas ma olin isa moodi? Ma ei teadnud, aga küll olin pärinud ta kroonilised peavalud. Igaüks neist kujunes kohutavaks katsumuseks, surveks ja pöörituseks ning tuimaks ja pidevaks plõnksumiseks koljus, kui lamasin liikumatult oma umbses toas. Kui jäin sinna küllalt kauaks, tuli ema ja patsutas mu kätt, toppis tekiotsa ümber mu jalgade ja ütles: „Sa oled tubli tüdruk, Hadley.”

      Ma ei saanud sinna midagi parata, et märkasin ema soojemat suhtumist, kui põdesin, nii ei olegi üllatav, et haige olin ma sageli või vähemalt arvasin end olevat. Puudusin koolist nii nooremas kui ka vanemas astmes nii palju, et olin sunnitud jääma veel üheks aastaks ja kõik mu sõbrannad läksid ära kolledžisse ilma minuta. Oli tunne, nagu vaataksid, kuidas jaamast lahkub rong mingisse kaugesse ja põnevasse paika, kuid sinul pole piletit ega ka vahendeid selle ostmiseks. Kui hakkasid tulema kirjad Barnardist ja Smith’ist ja Mount Holyoke’ist, tundsin äkki kadedust sõprade põneva ja paljutõotava elu üle.

      „Tahan anda avalduse Bryn Mawri,” teatasin emale. Ema õde Mary elas Philadelphias ja ma arvasin, et lähedase sugulase olemasolu murrab ema vastuseisu.

      „Oh, Hadley. Miks sa tahad oma jõudu üle hinnata? Ole ikka realistlik.”

      Fonnie tuli tuppa ja istus ema kõrvale. „Kuidas su peavaludega on?” küsis ta.

      „Kõik on täiesti korras.”

      Fonnie kortsutas kahtlevalt kulmu.

      „Mary võib mu eest hoolt kanda, kui midagi juhtub. Teate ju, kui asjatundlik ta on.” Rõhutasin eriti sõna asjatundlik, sest mu ema armastas seda sõna ja see veenis teda tihti. Hetkel ta siiski ainult ohkas ja ütles, et ta mõtleb selle üle tõsiselt järele, mis tähendas, et ta võtab teema jutuks meie naabriproua Curraniga ja muidugi ouija-lauaga.

      Ema oli juba pikemat aega olnud huvitatud okultismist. Vahetevahel korraldati spiritistlikke seansse ka meie majas, ent palju rohkem oli neid meie juurest edasi proua Currani juures. Ema jutu järgi oli naaber üleloomulike jõudude uurija ja oli ka lauaga tuttav ning oskas seda veenvalt käsitseda. Mind seansile ei kutsutud, aga kui ema proua Currani poolt tagasi tuli, teatas ta, et ma võin ikkagi minna Bryn Mawri ja et kõik läheb hästi.

      Hiljem ma kahtlesin väga tõsiselt proua Currani ennustusvõimes, sest minu puhul osutus see küll jõhkralt valeks. 1911. aastal läksin ma tõepoolest õppima, aga kogu see julgustükk oli määratud nurjumisele veel enne, kui üldse alata sai. Bryn Mawri lahkumise eelsel suvel sai mu vanem õde Dorothea tulekahjus tõsiseid põletushaavu. Kuigi ta oli meie majast juba läinud nendeks aastateks, kui mina seal kasvasin, oli Dorothea alati minu perekonna kõige lahkem ja toetavam liige ja ma tundsin, et ta sai minust aru nii, nagu keegi teine ei saanud ega tahtnudki saada. Kui asjaolud kodus kujunesid liiga lämmatavaks ja pinevaks, läksin ma tema poole ja vaatasin, kuidas ta kaks poissi askeldasid ta ümber, ning tundsin, et rahunen ja taastun.

      Dorothea oli tol suvel raseduse lõpul. Ta oli palju poistega üksi kodus ja ühel õhtupoolikul olid nad parajasti kolmekesi verandal, kui Dorothea märkas naabruses asuval tühjal krundil süttinud autokummide virna. Poisid jälgisid seda huviga, aga Dorothea kartis, et tuli võib levida nende õuele. Ta jooksis põlengu juurde ja püüdis jalgadega trampides leeke summutada, aga pikk suvekimono võttis kiiresti tuld. Samuti sukad, ning ta СКАЧАТЬ