Pariisi abikaasa. Paula McLain

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ head tuju rikkuda. Selle asemel sain mina ta rääkima suvedest ülal Michiganis, lõbusast kalapüügist ja ujumisest ning ülepea kärarikkast ajaveetmisest. Kõik ta jutud keerlesid sõudepaatide, Hawaii kitarride, kuuvalguse, lõkete ja groki ümber. Olin pööraselt armukade.

      „Miks sina kõik noormehed endale saad?”

      „Nad ei ole minu omad, ma lihtsalt laenan neid.” Ta naeratas. „Arvatavasti sellepärast, et mul on vennad. Aga igatahes mõnikord on see nuhtluseks. Ma kulutasin pool suve, üritades julgustada üht ja heidutada teist, aga signaalid läksid segamini ja lõpuks ei saanud ma isegi mitte ühtegi suudlust. Nii see oli. Pole midagi kadestada.”

      „Kas Carl Edgar teeb sulle ikka veel regulaarselt abieluettepanekuid?”

      „Vuh, kardan küll. Vaene vana Odgar. Tahaksin väga teada, mis juhtuks, kui ütleksingi äkki jah − prooviks.”

      „Ta kukuks pikali.”

      „Või laseks kabuhirmus jalga. Mõned mehed näivad soovivatki, et tüdrukud leiaksid endale teise.”

      „Kuidas Ernestiga on?”

      „Temaga?” Ta silmad muutusid tähelepanelikuks.

      „Kas talle meeldib, et ta naised lasevad jalga?”

      „Ei oska öelda.”

      „Kui vana ta üldse on? Kakskümmend viis?”

      Kate muigas. „Kakskümmend üks. Poja veel. Loodan, et sina oled vähemalt mõistlik.”

      „Mida sa sellega öelda tahad?”

      „Märkasin sinus mingit huvi.” Ta vaatas mind tähelepanelikult.

      „Lihtsalt igavusest,” kostsin. Valetamine on mul alati hästi välja tulnud.

      „Kuidas oleks, kui ostaksid selle asemel hoopis uue kübara?” küsis ta ja osutas mingile kõrgele sulgedega moodustisele, mille all ei kujutanud ma ennast seismas ka mitte miljoni aasta pärast.

      Selleks ajaks kui me õhtu eel tagasi jõudsime, oli korter jälle rahvast tulvil. Kenley ja ta vend Bill, Smithide klanni noorim, üritasid kokku saada kaardimänguseltskonda. Brummi-nimeline mees mängis klaveril ragtime’i meloodiat ning Ernest ja üks teine ta sõprade kambast, Don Wright, keerlesid ümber teineteise spontaanses poksimatšis. Nad olid pihast saati paljad ning hüplesid ja põiklesid, rusikad püsti, sellal kui grupp mehi seisis ringis nende ümber ja ässitas tagant. Kõik naersid ja paistis, et oli väga lõbus, kuni Ernest üritas paremat haaki. Donil õnnestus kõrvale põigelda ja matš jätkus heatujuliselt, kuid mina olin märganud tapja ilmet Ernesti näol, kui ta rusikaga äigas, ja sain aru, et ta võttis seda kõike väga tõsiselt. Tema tahtis võita.

      Kate’i ei paistnud häirivat ei poks ega ka muu, mis korteris toimus. Ilmselt oli see paik alati õhtuti hullumeelne nagu Grand Central New Yorgis tipptunni ajal. Keeluseadus kehtis juba ligi aasta, kuid too „õilis eksperiment” oli kannustanud ettevõtlikke inimesi linnades üleöö salakõrtse avama. Oletati, et ainuüksi Chicagos oli neid tuhandeid, aga kes vajas salakõrtsi, kui Kenley, nagu paljud teisedki leidlikud noored mehed, oli varunud küllalt salaviina, et terve elevandikari täis joota? Tol õhtul oli köögis rohkesti lahtist veini, nii et Kate ja mina jõime seal natuke ja pärast veelgi lisaks. Saabuv hämarus andis ruumile pehme lillaka varjundi, ja ma leidsin ennast diivanilt, pigistatuna Ernesti ja Horney vahele; nemad aga rääkisid üle minu sealadina keelt, muutes sõnades silpide järjestust. Ma ei suutnud vältida itsitusi − ei mäletagi, millal ma viimane kord niiviisi naeru kihistasin. Oli kuidagi üllatavalt, lausa uimastavalt kerge nüüd jälle seda teha.

      Kui Horney püsti tõusis, et kutsuda Kate improviseeritud tantsupõrandale, pöördus Ernest minu poole ja sõnas: „Olen terve päeva mõelnud, kuidas sinult midagi küsida.”

      „Tõesti?” Ma ei teadnud, kas olin üllatunud või meelitatud.

      Ta noogutas. „Kas sa tahaksid lugeda midagi minu kirjutatut? See pole veel jutustus, pigem sketš.” Ta näppis närviliselt lõuaotsa ja ma hakkasin kergendusest peaaegu naerma. Kuidagi ootamatu oli see, et Ernest Hemingway oli närvis ja mina ei olnud. Mitte vähemalgi määral.

      „Loomulikult,” ütlesin. „Aga ma pole ju kirjanduskriitik. Ma ei ole kindel, et saan sind aidata.”

      „Pole oluline. Tahaksin lihtsalt kuulda su arvamust.”

      „Heakene küll. Jah,” kohmasin.

      „Olen kohe tagasi,” lubas ta ja tormas minema, kuid jäi poolel teel seisma ja keeras ringi. „Ära kuhugi mine, eks?”

      „Kuhu mul minna on?”

      „Sa veel üllatud,” ütles ta salapäraselt ja jooksis oma kirjatööd tooma.

      Oma laadilt ei olnud see jutustus − tal oli õigus. Oli pigem musta huumoriga vürtsitatud sketš pealkirjaga „Hundid ja sõõrikud” („Wolves and Donuts”), tegevuskohaks Itaalia restoran Wabashi avenüül. Aga kuigi pala oli lõpetamata, kõlas see teravalt ja ülilõbusalt. Me läksime kööki, kus oli parem valgus ja ka veidi vaiksem, ning sel ajal kui ma lugesin, sammus Ernest ruumis edasi-tagasi, kohmakalt kätega vehkides ja oodates, et ma vastaksin küsimusele, mida ta ise ei saanud kuidagi küsitud: kas see on hea?

      Kui olin viimase lehekülje keeranud, istus ta mu vastu toolile, näos ootus.

      „Sa oled väga andekas,” ütlesin talle silma vaadates. „Olen tõenäoliselt kulutanud liiga palju aega Henry Jamesile. Sina kirjutad teisiti.”

      „Seda küll.”

      „Ma ei ole kindel, kas see jõudis täielikult minuni, aga võin öelda, et sa oled kirjanik. Mida iganes selleks on vaja, sul on see olemas.”

      „Jumal, seda on hea kuulda. Mõnikord ma mõtlen, et kõik, mida ma tegelikult vajan, on inimene, kes mulle ütleks, et ma ei tao asjata oma lolli pead vastu kivimüüri. Et mul tasub üritada.”

      „Tasub küll. Isegi mulle on see selge.”

      Ta vaatas mulle pinevalt otsa, otsekui puurides mind silmadega. „Sa meeldid mulle, tead. Oled head selget sorti.”

      „Sina meeldid mulle ka,” ütlesin vastu ja siis taipasin korraga, kui lahedalt ma ennast temaga tunnen, justkui oleksime vanad sõbrad ja tema oleks mulle juba palju kordi südame põksudes ulatanud täiskirjutatud lehekülgi − ta ei suutnud teeselda, et see töö talle midagi ei tähenda − ja mina oleksin lugenud ta teksti vaikselt imetledes, mida ta teha suudab.

      „Kas sa lubad, et viin su õhtust sööma?” küsis ta.

      „Kas kohe?”

      „Mis meid kinni peab?”

      Kate, mõtlesin. Kate ja Kenley ja kogu see joobnud seltskond elutoas.

      „Keegi ei märkagi, et oleme lahkunud,” tähendas ta, lugedes mu kõhklevaid mõtteid.

      „Olgu pealegi,” ütlesin, kuid ometi hiilisin nagu varas mantlit tooma. Tahtsin temaga kaasa minna. Tahtsin hullusti minna, kuid ta eksis, öeldes, et keegi ei märka. Kui me koos küüru tõmbudes uksest väljusime, tundsin Kate’i rohelisi silmi tuliselt mu seljal sähvivat ja kuulsin ta tasast hõiget: Hadley, ole mõistlik!

      Olin СКАЧАТЬ