Kodutud koerad ja üksikud hinged. Lucy Dillon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ varjupaiga kohal nagu Torino surilina Jeesus röstsaial. Inimesed ootasid, et nad viiakse kokku oma unelmate koeraga, ja ehkki Megan saanuks sellega tänu kogemustele ilmselt hakkama, ei uskunud Rachel hetkekski, et ka tema seda suudab.

      Ehkki tema ja Gem olid saavutanud omalaadse teineteisemõistmise, mis sündis ühisest nukrusest, polnud Rachel kindel, et tal teistega erilisi suhteid on. Igatahes polnud ta hakanud nendega rääkima ega kujutanud ette, et nemad võiksid temaga rääkida.

      „Lihtsalt kujutle neid pargis,” ütles Megan abivalmilt. „Kas nad sobivad, kui sa taipad, mida ma silmas pean?”

      „Ei,” vastas Rachel, „ei taipa.”

      Koertekodu uksekell helises, nii et mõlemad võpatasid. See oli vanamoodne, vanade köökide teenijakell, ja nii vali, et kostis ka koertekodu ümbritseva tara taha.

      „Täpselt õigel ajal. See on hea märk. Meile meeldib, kui uued omanikud on täpsed,” ütles Megan tooli eemale lükates ja läks tulijaid sisse laskma.

      Rachel heitis taas pilgu blanketile, üritades küsimusi meelde jätta, et neid oleks hõlpus esitada. Eesmärk, ütles ta endale, on üks koer vähem, kelle pärast muretseda, ja üks kuut rohkem, mida välja üürida.

      Blanketi ülaosas oli rasvases kaldkirjas range hoiatus:

       Me oleme ainus hääl, mis koertel on! Palun ärge solvuge, kui paistame pealetükkivad või nõudlikud: me lihtsalt tahame neile parimat. Mõnele meie koerale on inimolendid küll juba ränga pettumuse valmistanud, kuid nad usaldavad meid siiski ja kingivad meile oma armastuse; me ei tahaks neid uuesti siin näha.

      Rachelile kerkis klomp kurku, kui ta mõtles Bertie innukale kortsus näole ja Chesteri rusutud ringisaalimisele iga kord, kui keegi mööda läks ega osutunud tema plehkupannud peremeheks. Palun ära lase mul neile pettumust valmistada, mõtles ta ja kergitas enese üle imestades kulmu. Megani hääl heljus läbi kontori. „Astuge sisse, astuge sisse.”

      Rachel tõstis pea ja nägi, et Megan juhatab sisse doktor Harperi ja tema kannul umbes kolmekümneaastase mehe ja naise, kes väga uudishimulikult ringi vahtisid. Mees hõõrus erutatult käsi, aga naine oli ettevaatlikum, nagu ootaks, et tuba on täis ilastavaid koeri. „Nii, kas ma võin teile teed või kohvi pakkuda?” Megan viivitas. „See on Rachel, tema tutvustab teile koeravõtmise protseduuri!” „Armas. Teed palun, kaks tükki suhkrut. Mu kurk kuivab. Tere, mina olen Johnny Hodge,” ütles suurt kasvu mees Rachelile kätt ulatades. Ta naeratas ja tema sõbralike pruunide silmade nurkadesse ilmusid kurrud. „Ja see on mu naine Natalie.” „Tere, Natalie.” Rachel pani tähele, et Natalie’l on samuti seljas koertega sobimatud töörõivad, ja tundis tema peenele sirgele seelikule ja kehasse töödeldud jakile otsemaid kaasa. „Tulge istuge siia,” ütles ta tooli välja tõmmates, „siin pole nii palju koerakarvu. Ma tean. Ma käin iga paari päeva tagant riided karvaeemaldusrulliga üle.” „Kuidas see siis käib?” Doktor Bill vahtis ringi. „Ma, ee, mõtlesin, et teil on siin mõni koer?” „Mida, kas nagu Blind Date’is?” naljatas Johnny. „Bill tahaks tutvuda auahne alla kolmeaastase koeraga, kellel on hea huumorimeel.” „Me ei taha inimestele koeri näidata enne, kui oleme saanud juttu ajada,” selgitas Megan. „Kui teie näete koeri aedikutes ja nemad näevad inimesi, kes tulevad neid ära viima, võib see mõlemale poolele liigseid emotsioone tekitada. Nad kõik käituvad nagu talendisaates, et teie tähelepanu pälvida. Aga kui teil on ettekujutus, millist koera sooviksite, siis võime sellest rääkida.”

      „Oi, Bill teab täpselt, mida ta tahab, eks ole, Bill,” pöördus Johnny sõbra poole. „Sellepärast ta ikka veel vallaline ongi!”

      „Johnny …” Natalie kortsutas kulmu.

      „Ma tahan lihtsalt teada, millega end seon.” Bill heitis Johnnyle sõbraliku kõõrdpilgu. „Ma pole tegelikult selline närvitseja – ma tahaksin kedagi, kes on treenitav, kes liiga palju karvu ei aja, nii et saan ta perearstikeskusse kaasa võtta. Ja kes on isiksus.”

      „Kas see käib koera või pruudi kohta?” küsis Rachel.

      Bill punastas, kui Johnny lähemale kummardus ja lausus: „Mõlema kohta.”

      „Tore! Kas vaatame küsimused üle?” pani Rachel ette ja suunas pilgu paberile. „Kõigepealt: kui tihti te saate koeraga jalutamas käia?”

      Kakskümmend viis minutit hiljem oli Rachel kindlaks teinud, et Bill saab koeraga tööle ja tagasi kõndida umbes miili, lõunavaheajal pargis tiiru teha; et ta tahab „põlvekõrgust” looma, eelistatavalt musta; et tema emal on atsakas Lakelandi terjer ja sellist ei taha ta kindlasti; et Johnny armastab koeri ja võtaks labradori, pointeri, springerspanjeli või lihtsalt „naljaka väikese juntsu” ja Natalie loodab, et koer sunnib Billi kodunt välja tulema.

      „Nii,” ütles Johnny vastu põlvi laksates ja Billi poole vaadates. „Kas nüüd lähete eesriide taha ja toote välja kandidaadi number üks?”

      „Jah!” Megan lükkas tooli eemale. „Kui te, sõbrad, küpsist soovite, siis laske hea maitsta. Nüüd ajame juttu, toome koera või paar, et saaksite nendega mängida, tutvust teha, ja siis vaatame, mis edasi. Tule, Rachel.”

      Rachel tõstis pilgu paberitelt. „Kuidas palun?”

      „Ma vajan sinu asjatundlikku abi.” Rachelit jalule hiivates naeratas Megan säravalt ja enesekindlalt. „Vabandust!”

      Kontorist väljas tahtis Rachel vastu vaielda, kuid Megan lükkas teda õrnalt puuride poole. „Olgu,” ütles ta. „Mine nüüd. Astu selle küsimustikuga sisse ja leia Billile koer.”

      Rachel seisatas poolel teel. „Ei! Ära tee nalja.”

      „Kuule, sa saad hakkama.”

      „Ei saa! Sina oled koertekodu juhataja, mitte mina! Ja sa tunned seda meest!” Rachel vehkis kätega. „See pole mäng, Megan. Ma ei tea koertest suurt midagi. See pole minu töö! Ma ei oska seda … kunsti.” Megan pani oma väikesed käed Racheli käsivartele. „Mingit kunsti ei ole. See on loogika. Lihtsalt mine sinna, loe silte, mis Dot ustele pani, ja …” Ta vakatas ja kergitas kulmu. „Lase koertel rääkida. Ei, ei! Enne kui midagi ütled: ma ei ole imelik. Lihtsalt lase neil … Olgu, võib-olla ma olengi imelik. Aga ole täiesti vagusi. Sa kuuled seda, sisimas.” Rachel vaatas Meganit, nagu oleks too hull, kuid Megan tõukas teda kindla käega. „Mine nüüd. Kui sa täiesti vale looma valid, siis ma ütlen.” Tema ilme leebus. „Ma tean, et sa pole koerasõber, Rachel. Ära korruta seda mulle.” Rachel hammustas ülahuulde ja astus raskest uksest sisse. Otsekohe valjenesid seltskondlik klähvimine ja Raadio Neli mõne pügala võrra ning talle paiskus vastu soojade koerte, rasuste karvakasukate ja kuivade koerakrõbinate lõhn. „See olen kõigest mina!” hõikas ta midagi mõtlemata. „Ärge nüüd hulluks minge, sõbrad, rahunege maha.” Rachel kõndis aeglaselt mööda aedikutevahelist kivikoridori, üritades mitte lasta innukal sabaliputamisel ja teda jälgivatel lootusrikastel pilkudel oma südant härdaks teha. Selle asemel mõtles ta kõhetule tohtrile ja sellele, kes talle sobiks, kellest saaks hea kaaslane. Ta möödus kahest kolliõekesest: treenitavad, aga liiga energilised, et korvis istuda. Staffordshire’i bullterjerid hakkasid ikka veel meeletult haukuma niipea, kui nägid kedagi, kellega võiks mängida. Seal oli Chester, spanjel, keda Bill oli näinud kuulutusel, kuid tema kargas ringi, nagu oli karanud ärkamisest peale: perearstikeskuses see ei sobi. Siis oli veel Bertie. Rachel naeratas, nähes Bertie traagilisi bassetisilmi, mis plastasemelt tema poole üles vaatasid, ja pikka lootusrikkalt kortsus koonu.

      „Mul pole rohkem toitu, nii et võid nurumise jätta,” ütles ta valjusti, kuid lahkelt. Bertie oli imetore, СКАЧАТЬ