Kodutud koerad ja üksikud hinged. Lucy Dillon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tegi, mis suutis, et väiksemaid koeri rivisse suunata. „Mida George ütles? Sa pead kuu lõpuks kümme ülalpeetavat koera välja ja kümme koera pansionaati saama, et tema arvet maksta?” George’i soovitus oli karm, aga tasuta, ja anti Doti köögis teekannu taga. See tegi Rachelile ka selgeks, et tema pole ainus, kellel on sularahavoogudega tõsiseid raskusi: Doti raha oli otsas, nagu ka koertekodu oma. Isegi kui Rachel tahtnuks müüa, oleks seadusjärgsete kohustuste täitmine aega võtnud ning vahepeal tahtsid koerad toitmist ja tuli maksta varustajatele, iseäranis George’ile.

      Mees oli talle üle laua otsa vaadanud, sinistes silmades omalaadne väljakutse, nagu kahtlustaks ta, et Rachel kirjutab tšeki välja ja põgeneb probleemi eest. Rachel polnud talle öelnud, et tal pole valikut: kuna tal pole tööd ega endist elu, pole asi „Doti pärandi austamises” – nüüd oli see tema töö. Kuni ta midagi muud leiab.

      „Umbes nii jah. George on otsekohene.” Megan sirvis läbipaistva kileümbriku täie kuulutusi läbi. „Oi, me jätsime parima viimaseks – Chesteri. Vaata seda kurba nägu! Rahvas nutab perearstikeskuse märjaks. Muide, mulle meeldivad need kuulutused. Sa oskad tõesti sõnu seada.”

      Rachel ei öelnud Meganile, et tegeles viimased pool aastat miljoninaelase suhtekorralduskampaaniaga uuele muusika allalaadimise saidile; juba näiski, nagu oleks see sootuks teine maailm. Selle asemel naeratas ta ebalevalt ja ütles: „Aitäh. Kui aus olla, siis ajasid need mind veidi nutma. See tähendab vist, et need mõjuvad.”

      Kuulutused, mis ta oli eelmisel õhtul köögilaua ääres teinud, polnud uhked, kuid olid mõjusad: käsitsi kirjutatud pealkiri „Otsime uut omanikku” koerte polaroidfotode ja palvetega, mis olid osalt näpatud Doti siltidelt. Rachel oli Longhamptoni südamete pehmitamiseks kasutanud igat viimast kui häbitut suhtekorraldajatrikki, mis talle meelde tuli.

      „Ja sa teed meile kodulehekülje?” jätkas Megan erutatult.

      „Ma ei suuda uskuda, et teil seda ei ole,” vastas Rachel. „Ma leian kellegi, kes teeb selle väga odavalt. See on abiks ka pansionaadile.”

      „Tead, sa oled hämmastav, eriti arvestades, et lõpetasid äsja inetu rappaläinud suhte,” alustas Megan, kuid kohmetu Rachel sundis ta vaikima.

      „Kuule, ma pole tõesti veel midagi teinud. Kuhu nüüd?” küsis Rachel Gemi rihma otsast lahti lastes, et talle tasuks hea käitumise eest palli visata.

      „Perearstikeskus,” ütles Megan. „Ma olen sinna varemgi kuulutusi pannud – meil on fuajees kord kuus koogilett. Ja doktor Carthy, juhataja, on suur koerasõber. Ta ütles Dotile ikka, et helistagu talle, kui mõni vana võistlushurt peaks sisse toodama. Nüüd on tal neid kaks. Varem oli kuus. Üks magas ikka tema vastuvõtukabineti nurgas!” „Oo,” tegi Rachel. Gem poetas palli tema jalge ette maha, seisatas, et talle näkku hingeldada, ja Rachel viskas palli uuesti. Tema parem käsivars hakkas valutama, kuid masohhisti kombel ei teinud ta sellest väljagi. Gemi näoilme, iga kord ühtviisi innukas, oli piisav hüvitis. Rachel ei suutnud Gemiga suhelda, nagu oli ilmselt suhelnud Dot, kuid see oli väike panus nende väga ebavõrdsesse suhtesse, väike tasu kannatlike ööde eest, mis koer oli juba veetnud ukse juures Racheli katkendlikku und valvates ja kahandades naise üksildustunnet selles veidras uues elus, kuhu ta oli sattunud.

      Longhampton Parki perearstikeskus oli kaldteede ja suurte akendega moodne hoone, igal vabal pinnal kabedad betoonkastid punaste pelargoonidega. Kui Megan ja Rachel lähemale jõudsid, nägid nad ratastoolis naist, keda valges registraatorivormis vilajas tüdruk kaldteest alla aitas, kummardudes haige kohale nagu kanaema. Või haigruema, parandas end Rachel. Tüdruku juures torkasid silma pikad käsivarred ja päevitunud jalad. „Oi, vaata, kui armsad koerad!” ütles tüdruk rõõmsalt, pikka heledat hobusesaba üle õla lükates. „Sul oli Jack Russelli terjer, eks ole, Ida?” „Enne kui ma vanadekodusse kolisin, jah.” Vanadaam sirutas käe Bonhami, lühikeste jalgadega terjeri poole, kes oli Rachelit mööda tervet parki ringi vedinud. Koer taganes, saba jalge vahel. „Tere, poja.” Rachel tundis end kohmetult, nagu oleks koer laps, kes talle kaubanduskeskuses tähelepanu tõmbab. „Bonham,” ütles ta, „ole viisakas. Andke andeks, ta on veidi pahur.” „Oi, pole tal häda midagi, tal on ainult vaja nuusutada,” ütles vanadaam konksus sõrmi rippu lastes, ja Bonham hakkaski lähemale nihkuma, ratastoolile tillukeste sammudega liginema, kuni oli nii lähedal, et naine sai teda kõrva tagant sügada. „Nii. Tubli poiss.” Rachelile kerkis klomp kurku vaatepildist, kuidas naise kühmus õlad näisid Bonhami sabaliputamise peale pingest vabanevat. Jäta, ütles ta endale. Järgmiseks tuleb juba kakakotivöö.

      „Minuga ei tee ta kunagi nii,” tunnistas Rachel.

      „Mul on nõks,” vastas vanadaam rõõmsalt. „Eks ole, Bonhampoiss?”

      „Kas tahate ta endale võtta?” naljatas Rachel. „Ta on vaba.”

      Kurbus naise ohkes oli lausa kuuldav. „Oi, tahaksin küll.”

      „Tead, Megan,” ütles registraator – Lauren, nagu rinnamärgil kirjas oli –, „sa peaksid oma koeri meie vanakestele mängida tooma. Nad teeksid Evergreensi elu lõbusamaks, eks ole, Ida?”

      „Ah!” Megan pistis käe kotti ja võttis välja kuulutuse. „Naljakas, et sa seda mainid. Me oleme juhtumisi koeramisjonil.”

      „Oota,” ütles Lauren, kui Ford Fiesta kaldtee juures peatus. „Siin on su auto, Ida. Aitame proua Harrise autosse. Ida, anna andeks, sa pead Bonhamiga hüvasti jätma.” Kerge liigutusega lükkas ta vanadaami ootava auto juurde ja aitas julgustavalt lobisedes hooldajal ta sisse tõsta. Rachel võitles kiusatusega Jack Russelli terjer tagaistmele Ida kõrvale tõsta – näis, et Bonhamil endal oleks selle üle hea meel.

      „Lauren töötab perearstikeskuses,” sosistas Megan vaevu kuuldavalt. „Ta teab kõike, mis siin sünnib. Just tema müüb meie kooke ja raamatuid.”

      „Kas ta koera tahab?” küsis Rachel sosinal.

      „Lauren!” Noor mees pistis pea perearstikeskuse ukse vahelt välja, keha toas soojas. Mehe kaelas rippuva stetoskoobi järgi oletas Rachel, et see on arst, ja aimas sassis pruunide lokkide ning kannataja ilme põhjal, et tegemist on mureküsimusega. „Lauren, kas sa saad appi tulla ja arvuti korda teha?”

      Lauren ajas end sirgu ning pööritas Racheli ja Megani poole silmi. „Võiks arvata, et arstid saavad lihtsa arvutiga hakkama, eks ole. Aga ei! Ma saadan ainult proua Harrise ära!” hõikas ta üle auto.

      „See on doktor Harper,” sosistas Megan. „Tead, ma ütlesin, et siin kandis pead hakkama vanemaid mehi vaatama. Nojah, tema on erand. See tähendab, mulle on ta vanem mees, aga sulle vist mitte.” Megan lõi näost õhetama. „Vabandust, see kõlas jämedamalt, kui ma tahtsin.”

      „Ära muretse,” asutas Rachel sosistama, kuid kutsus end korrale.

      „Ära muretse,” ütles ta tavalise häälega. „Ma eelistan niikuinii vanemaid mehi. Ted on just minu maitse.” „Kuidas ma praegu saaksin teid kahte kena daami aidata?” küsis Lauren taas nende poole sammudes, nii et hobusesaba hüples. „Ja teie kenasid kutsusid?” lisas ta kummargile laskudes, et loomi kõrva tagant sügada. „Me otsime uusi kodusid,” vastas Rachel. „Katsume leida uusi omanikke neile ja veel umbes viiele samasugusele koerale, kes ootavad koertekodus. Saame tuttavaks. Mina olen Rachel.” Ta lükkas neli rihma käsivarrel kaugemale ja ulatas käe. „Ma olen Dot Mossopi õetütar.” „Muidugi – nina järgi sain kohe aru,” ütles Lauren. Ta surus Racheli kätt ja naeratas laialt. „Sa oled nagu tädi suust kukkunud. See tähendab, me rääkisime ikka, et küllap ta pidi noorest peast nägus olema. Muidugi mitte tavapärane iludus, aga tead, rabav. Vabandust, see kõlas valesti, ma ei tahtnud …” СКАЧАТЬ