Kodune ilmaraamat. Maalehe Raamat. Ain Kallis

Чтение книги онлайн.

      Sissejuhatus

      Ilmast ilma räägitakse ilmast, seda aastatuhandeid. Juba Babüloonia kuninga Hammurapi aegadest peale on kaks asja olnud hukas – noorus ja ilmastik.

      Muidugi on ilm kõneaineks rohkem maakera paikades, kus see kiiresti muutub – parasvöötme mereäärsetes riikides. Kui üks inglane kuulis, et Hawaii saartel muutub temperatuur vaid mõne kraadi võrra aastas, küsis ta imestanult: „Aga millest te siis juttu alustate?”

      Milliseks kujuneb homne ilm? See on vist küll iidsetest aegadest tänapäevani kõige enam esitatud küsimus. Meediauurijad on täheldanud, et suurima vaadatavusega on televisioonis just ilmateated ja äkk-uudised (breaking news).

      Kui ilm on tavaline, ei pöörata talle erilist tähelepanu. Niipea aga, kui me eluolu vapustavad erakordsed ilmanähtused, tekib rahval huvi ka ilmaasjade vastu. Kui mõni tornaado, tugev torm, külmalaine või uputus mõjutab tuhandete inimeste igapäevaelu, siis maakera elanike edasine saatus on selline teema, mis huvitab juba sadu miljoneid, kui mitte miljardeid inimesi.

      Erakordne on see, et esimest korda maailma ajaloos pöörab üldsus tähelepanu kriminaalsete, poliitiliste ning seksiuudiste kõrval taolisele valdkonnale nagu kliima. Sel teemal viimastel kümnenditel ilmunud raamatud võtavad raamatukogudes enda alla pikki riiuleid, teaduslikes ajakirjades on üllitatud sadu artikleid. Kui mitte lausa iga päev, siis iga nädal ilmub meedias uudiseid: mis juhtub meiega – kas kõrbeme või upume – lähemas või kaugemas tulevikus. Ning kes (või mis) on selles kõiges süüdi.

      Käesolev raamat ei tee lugejast veel ilmatarka, ilmaennustajat, ei õpeta mitmete atmosfääriga seotud teaduste peensusi – seda ei suudaks teha ka kümned paksud õpikud. Meie eesmärk on vaid tekitada huvi põnevate ilmastikunähtuste vastu, näidata, milline omapära on meie maa kliimal, hoiatada inimesi mitmete ohtude eest, sest, nagu ütleb Rõuge kandi vanasõna – „ilm on kuri ja kavval”. Isegi Eesti-suguses vaikses kenas kohakeses.

      Raamatu autoril oli eeskujuks August Tõllassepa „Meteoroloogia kõigile” (1960) ning Helve Kotli „Vaata ilma” (1997), mis ilma keerulisema füüsika ja matemaatikata „andsid populaarteadusliku ülevaate meteoroloogiast peamiselt neile, kes selle ala probleeme üksikasjalisemalt ei tunne”.

      Neile, kel on suurem huvi ilmanähtuste vastu, soovitaks eestikeelseid kogumikke „Universum valguses ja vihmas” (2005) ja „Inimene ja ilm” (1970), õpikuist Milvi Jürissaare „Meteoroloogia” (2011), monograafiat „Eesti kliima minevikus ja tänapäeval” (2013), veebilehtedest www.ilm.ee ja www.ilmateenistus.ee. Samuti leiab lugemist raamatu lõpus olevast kirjanduse loetelust.

      Raamatu kirjutajal oli innustuseks silme ees üks retsensioon aastast 1901: „Ta on huvitav ja tululik ühel hoobil. Ta on õpetlik ja lõbus ühtlasi”. See oli antud küll Eesti esimese entsüklopeedia – Karl August Hermanni „Eesti üleüldise teaduse raamat” kohta (Postimees, 14.12.1901).

      Kellele on see raamat mõeldud?

      Eelkõige laiale lugejaskonnale ilmahuvi tekitamiseks. Kellel see juba olemas on, siis selle süvendamiseks.

      Raamat peaks olema kohustuslik kõigile poliitikuile, igasugustele juhtivtöötajaile, kõigile, kes peavad oma otsustustes teadma, kust puhub tuul, ja mis veelgi tähtsam – kuhu ta pöörab. Ühesõnaga, tähtsatel ametikohtadel istujad peaksid kõik ilmatargad olema, sest üks selle sõna tähendusi on väga tark inimene, maailmatark.

      Enamik suurriikide juhte on püüdnud ilmavalitsemise poole, kuid on teada ka isikuid, kes on, olles lihtsalt head ilmatundjad, osanud hinnata meteoroloogilist infot ja seeläbi ka karjääri teinud. Jube mõeldagi, mis saanuks inimkonnast, kui Noa poleks õigel ajal kuulda võtnud tormihoiatust ning päästnud uppumisest kogu Maa fauna. Või siis teine kuulus mees piibliaegadest – Joosep, kes ennustas Egiptuses õigesti nii pikaajalise soodsa ilmastikuga kui põuaga perioode ning jõudis riigis peaministri ametisse ainult tänu ühele täkkesse läinud prognoosile!

      Ilmahuvi poolest said tuntuks ka Vana-Rooma riigimees Cicero, kes uuris mere mõju Itaalia kliimale, või siis Toscana hertsog Ferdinand II, kes lõi juba 1645. aastal esimese vaatlusvõrgu. Nõrkust ilmanähtuste vastu tundsid ka Inglismaa lordkantsler Francis Bacon ning Weimari peaminister Wolfgang Goethe.

      Tõelised amatöörmeteoroloogid olid mitmed edukad USA presidendid, alustades George Washingtonist. Thomas Jefferson näiteks tegi ilmavaatlusi tervelt 40 aasta kestel. On teada, et 4. juulil 1776. a käis ta poes, ostis uue termomeetri, siis läks ja kirjutas alla USA pühale dokumendile, Iseseisvusdeklaratsioonile. Jeffersoni päevikus on read: „Päike paistis, tuul oli kagust, temperatuur tõusis 72,5 ºF (s.o 22,5 ºC), kui Kongress kogunes…”

      Tema märkmetest teame sedagi, milline oli ilm Bastille’ vallutamise päeval (Jefferson oli sel ajal saadikuks Pariisis): „Kell 2 oli sooja 72 ºF, vihm lõppes.”

      Jefferson oli fanaatik, kes ei unustanud ilmamärkmeid teha isegi oma presidendiks pühitsemise päeval. Nagu ka teine USA president John Quincy Adams.

      Eesti on jällegi riik, mille peaminister on olnud professionaalne klimatoloog – Andres Tarand.

      Ja veel. Siirad tänusõnad kõikidele kolleegidele abi eest, eriti aga Merike Merilainile ja Helve Kotlile abi eest 18. peatüki kirjutamisel, samuti Jüri Kamenikule asjalike tähelepanekute ning arvukaile ilmahuvilistele, kes lahkelt lubasid oma fotosid kasutada.

      1. Ilm ja kliima

      „Kui palusin kord aastate eest setu rahvalaulikult selgitust, mis asi see ilm õieti on, siis vastas ta häbelikult ning nagu oma mitteteadmise vabanduseks: „mul om väega sitt pää” ja püüdis viia jutu naljatelles teisale: milleks mul selliseid asju üldse vaja teada!” (Folklorist Oskar Loorits.)

      „Ilm on selline sõna, mida öeldes on kõik äkki täis ootamatust või avarust,” väitis võro kultuuritegelane Kauksi Ülle.

      Tõepoolest – raske uskuda, et teistes keeltes oleks ilma kui pidevalt muutuva atmosfääri oleku ning maakera koos seda asustava inimkonna või maapealse elu kohta kasutusel üks ja sama sõna! Lisaks veel ilm kui teatavad nähtused tervikuna, omaette süsteemina (välisilm, vaimuilm jne). Nii vähemalt defineeritakse ilma Eesti kirjakeele seletus-sõnaraamatus.

      Kirjanik Mark Twainile omistatakse (kuigi ekslikult) sentents: „Kõik räägivad ilmast, kuigi keegi ei tea, mis see on.” (Tõepoolest aetakse neid mõisteid segi. Mõne aasta eest kuulsin raadiost: „Täna hommikul oli Tallinnas kliima juba külmem!”) Twainilt on pärit hoopis järgmine definitsioon: „Kliima on see, mis on kogu aeg, ilm aga see, mis püsib paar päeva.”

      On ka teisi määratlusi, nagu: „Kliima on see, mida ootame, ilm see, mida saame.” (Meteoroloog E. Lorenz.) Ilm määrab selle, mida hommikul selga paneme, kliima aga meie ostud suveks või talveks.

      Märksa teaduslikum on taoline kliima määratlus: „Kliima on pikaajaline ilmade režiim, mille määrab paikkonna geograafiline asend.” Ilma mõiste on kliimast palju selgepiirilisem. Meteoroloogias mõistetakse ilmana atmosfääri seisundit antud momendil, mida iseloomustab ilmaelementide (temperatuur, tuul, niiskus, õhurõhk, sademed, pilved jne) kompleks. Koha kliima määravad koos kõik ilmad, mis seal üldse esinevad. Kliima on maakoha geograafiline iseloomustaja, kuigi ta muutub aja jooksul.

      Kasutusel on ka termin „ilmastik”. See on aga suhteliselt pikema ajavahemiku (nädal, kuu, isegi aasta) ilmade režiim. Sageli aetakse toda СКАЧАТЬ