Egiptimaa II: Eestlanna ja tuhat üks ööd. Nele Siplane

Чтение книги онлайн.

      Kole kõhuviirus on mind täielikult jalust niitnud. Selline tunne on nagu vaaguksin tõesõna elu ja surma vahel, kui järjekordselt püsti kargan ja tualeti poole jooksen. Ei tea küll, et midagi kahtlast söönud oleksin.

      „See on kõhugripp,“ ütleb Mohamed, ise kurvalt minu voodi serval istudes ja mulle otsa vaadates. „Küllap on konditsioneer sulle külma õhku peale puhunud. Rohkemat ei olegi selleks vaja,“ lisab ta ja seab end minekule.

      Oleme El Mansûras, Mohamedi kodulinnas, ja peatume äia majas, teise korruse pooleldi sisustatud korteris. Oleme ära andnud oma esimese korteri, kuna selle päevaüür oli üle mõistuse kõrge. Araablaste hulgas on suvi populaarseim Egiptuse ja sealhulgas ka Kairo külastamise aeg, puhkuseveetmise meelispaik. Nii on paljud korterid välja üüritud ja need, mis vabad, saadaval hingehinnaga. Küllap oli see nii kallis ka sel põhjusel, et asus kohe lennujaama lähistel. Nii on meil vaja Kairos leida uus korter, sest paberimajandus on alles pooleli ja siit linnast iga päev kolm tundi Kairosse ja teine kolm tagasisõitu ei tundu samuti mõttekas, ja seda uut korterit Mohamed just otsima lähebki.

      Äial on tegelikult Kairos olemas ka päris oma korter, kuid seal elab sees tema õde koos oma perekonnaga ja egas neid saa siis oma suva järgi heast peast korraga tänavale tõsta. Seega tuleb leida uus üürikorter, mis oleks keskusele küllaltki lähedal ja mille hind oleks väheke taskukohasem. Ja muidugi normaalses korras ja möbleeritud võiks ta ka olla. Lihtsam öelda, kui leida!

      Õhtul saabub Mohamed puruväsinuna, olemata leidnud ühtegi sobivat korterit, ei keskuse lähedal ega kusagil mujal. Üürikorterite turul valitseb lihtsalt põud – ka halvas seisukorras olevate korterite eest küsitakse hullumeelset hinda. Ja nii tuleb edasi otsida.

      Edaspidistel päevadel saavad jalule aetud kõik äia tuttavad ja nende tuttavad. Kuni lõpuks teatatakse, et keegi on midagi leidnud.

      Autosid voorib Kairo suunas meist mööda ja meie, kes oleme just El Mansûra poolt tuleva bussi pealt maha astunud, seisame keset autodevoolu nagu mesilaspesas, Mohamedil minu suur punane reisikohver käe otsas. Äia tuttav on leidnud meile ühe inimese, kel Kairo uues linnaosas kaks normaalses seisus korterit ja kuna tegu on tuttavatega, siis ka normaalse hinnaga. Kuuenda Oktoobri linnaosa asub keskusest küll küllaltki kaugel, olenevalt liiklusest umbes kolmveerandtunnise sõidu kaugusel, aga enam ei ole aega otsida – tuleb võtta see, mis on.

      Mohamed peatab meile liikluskeerises ühe takso, kes nõustubki meid sellesse linnaosasse ära viima. Pärastlõunane suvekuumus annab veidi järele, päike on vajunud madalamale, taevas tõmbunud väheke roosakaks, kerge tuuleke puhub takso pärani akendest sisse ja keerutab teistest akendest välja. Minu rätik ja kõik muu liikuv liigub tuulega kaasa.

      Möödume erinevatest majadest, vahele jäävad mõned põllulapid ja palmipuudesalud. Korraga kerkivad kaugusest kolm teravat tippu – püramiidid. Nad on nii võimsad ja tunduvad nii igavikulistena, et seda tunnet, mis mind hetkel valdab, ei ole päris hästi võimalik sõnadesse pannagi. Võib-olla te möödute oma igapäevasel marsruudil Tallinna teletornist või Toompeast või millestki muust ajalooliselt olulisest, aga kui te mööduksite püramiididest, kuidas te siis seda kirjeldaksite?

      Korraga ütleb taksojuht Mohamedile, et ta ei tea enam päris täpselt, kust kaudu edasi sõita. Me tiirutame ühe koha peal ringi, kuni lõpuks hoopis valesse suunda keerame ja sõidame teadmata suunas maha pika maa. Teed küsides juhatab igaüks meid eri suunas. Pärast mõningast seiklemist saame lõpuks õigele teeotsale ja taksojuht ei üritagi oma trotslikkust varjata, nagu ka Mohamed. Minul on tagaistmel sellest suhteliselt ükskõik. Ja kuigi reis on olnud omamoodi väsitav, on hinges ikka veel need kolm kolmnurkset tippu.

      Lõpuks, kui väljas on juba peaaegu hämar, peatume keskuse moodi kohakeses ühe kauni uue mošee ees. Taksojuht astub torisedes autost välja, sõlmib lahti paela, millega minu kohver on auto katusele kinnitatud, tõstab selle keset tänavat ja küsib Mohamedilt kogu sõidu eest poole rohkem tasu, kui see muidu võiks olla. Kui Mohamed selgitust küsib, et miks see taksosõit nii kallis on, vastab härra, et see tuleneb sellest, et sõitsime pea tund aega kauem. Mohamed muidugi sellega ei nõustu ja ulatab härrale summa, mis selle sõidu eest õiglane on. Taksojuht istub morni näoga autosse ja kihutab minema.

      Seisame kahekesi nõutult mošee ees, punane kohver meie kõrval. Mošeest kostub palvelekutse ja inimesi voorib meist mööda, et sinna palvetama minna. Teeperv mošee ees on autosid täis – kuid mitte tavalisi. Need on valdavalt hoopis väikese kabiiniga lahtise kastiga autod. Hiljem saan teada, et need on selles linnaosas toimivad taksod – mikrobuss peatub keskuse juures ja kompsud sõidutab väikese raha eest maja juurde hoopis veoauto.

      Mohamed üritab tuttava tuttava numbril helistada, kuid keegi ei vasta. Proovib veel ja veel, kuid ikka ei midagi. Istume sinna samasse teepervele maha, mõlemad väsinud, aga minna ei ole ka kuhugi. Korraga heliseb telefon – tuttav räägib, et oli parajasti palvel ja seega ei saanud vastata. Ta lubab kohe tulla ja meid peale võtta, et kortereid vaatama minna.

      Tükk aega oodatud, sõidab korraga meie ette punane samasugune lahtise kastiga auto, nagu neid siin juba mitmeid seisab. Autost astub välja pikk gäläbija’s (eg „meeste traditsiooniline kleidisarnane rõivas“) mees, surub Mohamedil kätt, viskab kohvri autokasti ja palub meil väikesesse kabiini ronida. Mohamed istub autosse esimesena, mina tema järel, et mitte võõra mehega kõrvuti istuma jääda. Härra siseneb ise juhipoolsest uksest.

      Auto sõidab paar majavahet edasi ja peatub ühe uue, alles valmiva maja ees. Koridorile ei ole ust veel ette pandud ja et sinna üldse sisse saada, peab esmalt liivahunniku ületama. Pimedas trepikojas tervitab meid väike kassipere, kes mind esmalt poolsurnuks kohutab ja siis vilkalt pimedusse kaob. Mees juhatab meid välgumihkli valgel kolmandale korrusele.

      Korterisse astudes tungib ninna õhutamata korteri paks õhk – siin ei ole keegi ilmselt juba mõnda aega elanud või tuleneb see lihtsalt suvekuumusest. Härra paneb tuled põlema. Korter näib sinaka lambivalguse kumas värskelt viimistletud, helesinine seinavärv haakub lambivalgusega imehästi. Kohe otse ees asub elutuba lihtsate diivanite ja teleriga.

      „See teler ei näita kanaleid,“ ütleb härra. „Selleks tuleb osta satelliidi vastuvõtja. Eelmised üürijad olid Saudi Araabiast pärit ülikoolipoisid, kes viisid koju minnes oma vastuvõtja kaasa.“

      Elutoast viib koridor vasakule, kust omakorda viib uks vasemale kööki ja selle kõrvalt kohe teine uks vannituppa, mille vastas asuvad kolm magamistuba. Köök on tagasihoidlikult sisustatud. Seina ääres on üks kapp, kus mõned taldrikud ja potid ja kohe teise seina ääres gaasipliit. Külmik jääb ukse kõrvale koridori. Söögilauda ega toole siin ei olegi. Vannituba on ilus – kaunite oranžide keraamiliste plaatide, suure vanni ja isegi pesumasinaga. Magamistoad on õpilastele kohased – kõigis on suur kapp, kirjutuslaud, tool ja voodi. Kahes toas ka konditsioneer.

      „Läheme vaatame teist korterit ka, mis on kohe siin lähedal,“ ütleb ta Mohamedile ja juhatab meid läbi pimeda koridori jälle alla tänavale, laseb meil autosse istuda ja me sõidame paar maja edasi. Tegelikult jääb see maja kohe nurga taha, aga kes siis ikka jala käib, kui auto on maja ees.

      Seegi maja asub liivahunnikute vahel, aga trepikojal on vähemalt uks ees. Kohe teisele korrusele jääbki nimetatud korter.

      „Ma elan ise siinsamas üleval,“ lausub härra, kui lukuaugus võtit keerab.

      Korter on sarnase planeeringuga, aga toad asuvad rohkem lähestikku, piklikku koridori ei ole. Samuti on see rohkem kulunud, puudub pesumasin ja konditsioneergi. Aga hind on jällegi odavam.

      Korterisse sisenedes peaks tekkima kohe teatav äratundmine СКАЧАТЬ