Klaaslinn. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ anna andeks. Clary ajas end istukile ja raputas pead, et häirivatest mõtetest vabaneda. Pärast seda vahejuhtumit polnud ta Jace’i näinud. Kui ta hiljem helistas, polnud noormees vastanud, niisiis oli Clary teinud Lightwoodidega Idrisesse sõitmise plaanid, kasutades vahemehena – ehkki vastu puikleva ja piinlikkust tundva vahemehena – Alecit. Vaene Alec: too pidi niikuinii tegutsema ema ja Jace’i vahel puhvrina ning andma endast parima, et olla kõigile meeltmööda. „Kas sa ütlesid midagi?”

      „Ütlesin, et minu meelest jõudis Luke tagasi,” vastas Simon ja hüppas laualt maha just samal hetkel, kui avanes uks. „Jõudiski.”

      „Tere, Simon.” Luke’i hääl oli rahulik, võib-olla natuke väsinud. Ta kandis kulunud teksajakki ja flanellsärki. Vanad velvetpüksid olid topitud saabastesse, mille paremad päevad näisid olevat jäänud kümne aasta taha. Prillid olid lükatud pealaele pruunidesse juustesse, millesse paistis olevat halli juurde tulnud. Kaenla all oli Luke’il rohelise paelaga kokkuseotud nelinurkne pakk. Ta ulatas selle Claryle. „Tõin sulle midagi reisile kaasavõtmiseks.”

      „Poleks vaja olnud!” tõrjus Clary. „Sa oled minu heaks niigi palju teinud…” Ta mõtles kõikidele nendele rõivastele, mis Luke oli talle ostnud, pärast seda kui kõik tema asjad olid hävinud. Luke oli kinkinud talle uue telefoni, uued kunstitarbed, ilma et Claryl oleks pruukinud paludagi. Peaaegu kõik tema praegused asjad olid Luke’i kingitud. Pealegi ei taha sa üldse, et ma läheksin. Ehkki Clary ei öelnud seda, rippus viimane mõte sõnastamatagi nende vahel õhus.

      „Ma tean. Aga see jäi mulle silma ja ma mõtlesin sinu peale.” Ta andis karbi tüdruku kätte.

      Selles oli midagi rohketesse pehme paberi kihtidesse mähitut. Clary sobras karbis ja tema käe alla jäi midagi pehmet nagu kassipoja karv. Ta hingas sügavalt sisse. See oli pudelroheline sametmantel, millel olid kullakarva siidvooder, vasknööbid ja avar kapuuts. Clary tõmbas selle endale sülle ja silitas armunult pehmet riiet. „See pärineks justkui Isabelle’i garderoobist,” hüüatas ta. „Nagu varjuküti reisikeep.”

      „Täpipealt. Nüüd näed sa Idrises viibides välja rohkem nende moodi.”

      Clary tõstis pilgu. „Kas tahad, et ma näiksin kuuluvat nende hulka?”

      „Clary, sa kuuludki nende hulka.” Luke’i naeratust looritas kurbus. „Aga sa ju tead, kuidas nad kohtlevad teistsuguseid. Peaksid tegema kõik, et sulanduda…”

      Simon turtsatas veidralt ja Clary vaatas süüdlaslikult tema poole – ta oli poisi sealoleku peaaegu unustanud. Simon vaatas demonstratiivselt kella. „Mul on aeg minna.”

      „Aga sa ju alles tulid!” õiendas Clary. „Ma arvasin, et läheme kuhugi hängima – vaatame filmi või midagi…”

      „Sul on vaja asju pakkida,” ütles Simon ja naeratas päikseliselt. Võinuks arvata, et tema südant ei vaeva ükski mure. „Astun pärastpoole läbi, et öelda head aega, enne kui ära sõidad.”

      „Kuule nüüd,” käis Clary peale, „jää veel natukeseks…”

      „Ma ei saa.” Poisi toon oli otsustav. „Pean Maiaga kokku saama.”

      „Aa. Siis muidugi,” ütles Clary. Ta kinnitas endale, et Maia on tore. Maia on tark. Ta on ilus. Peale selle on ta libahunt – libahunditüdruk, kes on Simonist sisse võetud. Seegi oli ehk tore: võib-olla pidigi Simoni uus sõber kuuluma allilmlaste hulka. Eks olnud ka Simon ise ju nüüd allilmlane. Rangelt võttes ei tohiks ta üldse seltsida Clary-taolise varjukütiga. „Eks sa mine siis pealegi.”

      „Nojah, ma siis lähen.” Simoni tumedatest silmadest ei olnud võimalik midagi välja lugeda. See oli midagi uut – varem oli Clary alati suutnud Simonit läbi näha. Ta mõtiskles endamisi, kas muutuse on esile kutsunud vampirism või seisab selle taga sootuks midagi muud. „Head aega,” lausus poiss, kummardus, nagu tahaks suudelda Claryt põsele, ja lükkas käeseljaga juuksed tüdruku näo eest. Siis näis ta kõhklema löövat ja tõmbus tagasi, näol kummaline ilme. Clary kortsutas hämmeldunult kulmu, aga juba oli Simon trüginud ukseavas seisvast Luke’ist mööda ja läinud ta oligi. Tüdruk kuulis välisust paugatades sulguvat.

      „Ta käitub nii veidralt,” hüüatas Clary, surudes sametkeepi enda vastu, justkui pakuks see talle turvatunnet. „Kas seda võib põhjustada vampiiriks muutumine?”

      „Ma ei usu.” Näis, nagu teeks miski Luke’ile natuke nalja. „Allilmlaseks saamine ei muuda viisi, kuidas me suhtume asjadesse või inimestesse. Anna talle aega. Eks olnud ju sina see, kes teie suhtele lõpu tegi.”

      „Ei olnud. Tema tegi lõpu minuga.”

      „Sellepärast et sa ei armasta teda. Ta langetas keerulise otsuse ja käitub minu meelest seejuures mehiselt. Enamik teismelisi poisse mossitaks või passiks su akna all ja laseks makist muusikat.”

      „Tänapäeval pole enam kellelgi makki. See oli kaheksakümnendatel.” Clary ronis voodilt maha ja tõmbas keebi selga. Nööpinud selle kurguni kinni, nautis ta sameti pehmust. „Tahan lihtsalt, et Simon oleks jälle iseenda moodi.” Ta vaatas ennast peeglist ja sai meeldiva üllatuse osaliseks: roheline tõstis tema punased juuksed kaunilt esile ja muutis silmad säravamaks. Clary pöördus Luke’i poole. „Kuidas on?”

      Luke toetus uksepiidale, käed taskus, ja vaatas teda. Üle mehe näo käis vari. „Kui ema oli sinuvanune, oli tal täpselt samasugune keep,” ütles ta ainult.

      Clary surus sõrmed kõvasti varrukaotste pehmesse sametisse. Ema mainimine ja Luke’i silmis peegelduv kurbus tekitasid temas tahtmise nutta. „Me läheme teda õhtul vaatama, eks?” ütles ta. „Tahan jätta emaga enne minekut hüvasti ja rääkida temaga – öelda talle, mida ma kavatsen teha. Kinnitada, et temaga saab kõik korda.”

      Luke noogutas. „Õhtupoole läheme haiglasse. Ja, Clary…”

      „Mis on?” Tüdruk peaaegu kartis tema poole vaadata, aga vaatas ometi ja nägi, et kurbus on mehe silmist kadunud.

      Luke naeratas. „Siin ilmas ei peagi kõik olema nii kangesti normaalne.”

      Simon uuris enda käes olevat paberit ja tõstis siis pilgu katedraalile, tõmmates silmad pärastlõunase madala päikese kaitseks pilukile. Instituut kõrgus sinise taeva taustal – graniidilahmakas, mida liigendasid teravkaarsed aknad ja ümbritses kõrge kivimüür. Selle karniisidelt jõllitasid veesülitite näod, nagu hoiatades teda lähenemast välisuksele. See ehitis ei meenutanud millegi poolest toda, mis oli talle vastu vaadanud esimesel korral. Toona oli Simon näinud siin üksnes unarusse jäetud varemeid, aga allilmlastele hoone tegeliku ilme varjamiseks kasutatud silmamoondus teatavasti ei mõjunud.

      Sina ei kuulu siia. Sõnad olid jõhkrad ja söövitavad nagu hape. Simon ei teadnud, kas need olid tulnud veesüliti suust või kostsid üksnes tema peas. See on kirik, aga sina kuulud neetute hulka.

      „Jää vait,” pomises Simon, ilma et oleks õieti vihastanudki. „Ma olen juut, et sa teaksid, ega hooli kirikutest karvavõrdki.”

      Kivimüüris oli sepistatud raudvärav. Simon asetas käe riivile, oletades, et tunneb kohe lõikavat valu, aga midagi niisugust ei juhtunud. Küllap ei olnud värav siis eriti püha. Ta lükkas selle lahti ja kõndis mööda pragunenud kiviplaatidest teed välisukse poole. Poolel maal kuulis ta hääli. Neid oli mitu, need olid tuttavad ja tundusid kostvat üsna lähedalt.

      Nii väga lähedal ei pruukinud need siiski olla. СКАЧАТЬ