Klaaslinn. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Jah, meie läheme. Klaav on kutsunud Idrisesse kõik tegevliikmed, kellel on vähegi võimalik tulla, et pidada nõukogu istung. Sellel hääletatakse, mida võtta ette Valentine’iga, ning et meie olime viimased, kes teda nägid…”

      Clary katkestas teda kannatamatult. „Kui teie lähete, miks ei tohi siis mina teiega kaasa tulla?”

      Tema küsimus oli nii otsekohene, et näis Jace’i veel rohkem vihale ajavat. „Sellepärast, et seal ei ole sul turvaline.”

      „Aa. Ja siin on siis turvaline? Mu elu on kuu aja jooksul rippunud mitu korda juuksekarva otsas ning ei kusagil mujal kui siinsamas New Yorgis.”

      „Põhjus oli selles, et Valentine tahtis saada enda valdusse kaht surma tööriista, mida hoiti siin,” pressis Jace läbi hammaste. „Nüüd keskendub ta Idrisele, me kõik teame seda…”

      „Me ei saa praegu milleski täiesti kindlad olla,” sekkus Maryse Lightwood. Ei Clary ega Jace olnud näinud teda seismas koridori hämaras ukseavas. Nüüd astus ta esiku kõledasse valgusesse. See tõstis esile väsimusjooned, mis näisid naise näo kontuure allapoole kiskuvat. Eelmise nädala rängas lahingus oli tema mees Robert Lightwood saanud deemonimürgist haavata ning vajas ikka veel pidevat põetamist; Clary võis üksnes kujutleda, kui kurnatud peab Maryse olema. „Pealegi soovib Klaav Clarissat näha. Sa ju tead seda, Jace.”

      „Klaav käigu persse.”

      „Jace,” noomis Maryse ootamatult emalikult toonil. „Kuidas sa räägid.”

      „Klaav tahab seda, Klaav tahab teist,” jätkas Jace veidi rahulikumalt. „Ega ta siis alati ka oma tahtmist pea saama.”

      Maryse heitis noormehele pilgu, nagu teaks ta täpselt, mida too öelda tahab, aga ei oleks sellega nõus. „Klaavil on sageli õigus, Jace. Mõistagi tahavad nad Claryga vestelda pärast kõiki tema hiljutisi läbielamisi. Ta peaks rääkima…”

      „Kõigest, mida Klaav tahab teada, võin rääkida mina,” ütles Jace.

      Maryse ohkas ja pööras oma siniste silmade pilgu Claryle. „Nagu ma aru saan, tahad sa Idrisesse minna.”

      „Kõigest mõneks päevaks. Ma ei tee teile mingit tüli,” vastas Clary ja vaatas Jace’i tulivihast pilku vältides paluvalt Maryse’i poole. „Vannun seda.”

      „Küsimus pole üldse selles, nagu võiksid sa meile tüliks olla; küsimus on selles, kas oled valmis Idrises Klaaviga kohtuma. Nad tahavad sinuga rääkida. Kui sa sellega nõus pole, ei anta meile arvatavasti luba sind endaga kaasa võtta.”

      „Ei…” alustas Jace.

      „Ma kohtun Klaaviga,” katkestas Clary teda, ehkki juba ainuüksi sellest mõttest käisid tal külmavärinad üle ihu. Ta oli seni kohanud ainult üht Klaavi kõrget ametnikku, inkvisiitorit, ja too polnud just meeldiv tegelane.

      Maryse hõõrus sõrmeotstega meelekohti. „Sellega on asi siis korras.” Naise näost ei paistnud küll, nagu oleks miski korras, ning tema hääl tundus olevat pingul otsekui katkeda ähvardav viiulikeel. „Jace, saada Clary välja ja tule siis minu juurde raamatukokku. Mul on vaja sinuga rääkida.”

      Maryse kadus jälle varjude vahele, ütlemata isegi head aega. Clary vaatas talle järele, tundes ennast jääkülma vette kastetuna. Alec ja Isabelle paistsid oma ema siiralt armastavat ja Clary uskus, et Maryse pole halb inimene – kui ta poleks ainult olnud nii külm.

      Jace’i suu oli surutud kitsaks triibuks. „Näed nüüd, millega sa hakkama said.”

      „Sa ei pruugi sellest aru saada, aga ma pean minema Idrisesse,” lausus Clary. „Pean tegema seda oma ema pärast.”

      „Maryse usaldab Klaavi liiga palju,” ütles Jace. „Ta peab selle juhte ilmeksimatuks ja ma ei saa talle öelda, et ta eksib, sellepärast et…” Ta jättis lause lõpetamata.

      „Sellepärast et see kõlaks justkui Valentine’i suust.”

      Clary ootas, et Jace vihastub, aga too vastas üksnes: „Mitte keegi pole täiuslik.” Ta sirutas käe ja vajutas nimetissõrmega liftinupule. „Isegi mitte Klaavi ladvik.”

      Clary põimis käed rinnal vaheliti. „Kas see on tõesti ainus põhjus, miks sa püüad mu tulekut takistada? Et mul pole seal turvaline?”

      Jace’i näost käis üle üllatusvirve. „Mida sa sellega öelda tahad? Missugune muu põhjus võiks mul veel olla?”

      Clary neelatas. „See, et…” Ütlesid, et sul pole enam minu vastu tundeid, ning see muudab asja väga keeruliseks, sest minu tunded pole muutunud. Olen kindel, et tead seda.

      „Ma ei taha, et väike õde mul igal pool sabas tilpneb – kas nii või?” Noormehe teravast häälest aimus peale pilke veel midagi tabamatut.

      Lift sõitis loginal ette. Lükanud ukse kõrvale, astus Clary sisse ja pöördus Jace’i poole. „Ma ei tule Idrisesse sinu pärast. Tulen selleks, et aidata oma ema. Meie ema. Ma pean teda aitama, kas sa siis ei mõista? Kui mina seda ei tee, ei pruugi ta kunagi üles ärgata. Võiksid teha vähemalt näo, et see sulle veidigi korda läheb.”

      Jace pani käed talle õlgadele, puudutades särgikaeluse juures paljast nahka, nii et Clary närvilõpmetest kandus üle kogu keha värin – nii mõttetu kui see ka poleks olnud, ei saanud ta sinna midagi parata. Ilma et oleks tahtnud, märkas ta, et Jace’i silmade all on ringid ja põsesarnade all tumedad lohud. Must kampsun, mis noormehel seljas oli, tõstis selgesti esile tema vermetest kirjatud naha ja tumedad ripsmed. Jace oli otsekui eskiis: valgus ja vari, musta, halli ja valge varjundid, siin-seal värvi mõttes laiguke kulda…

      „Luba seda teha minul.” Jace’i hääl oli leebe, kuid tungiv. „Mina aitan teda, ütle ainult, kuhu pean minema ja kelle poole pöörduma. Teen kõik, mida vaja.”

      „Madeleine ütles sortsile, et tema jutule lähen mina. Too ei oota Jocelyni poega, vaid tütart.”

      Jace pigistas tugevasti tema õlgu. „Ütle siis Madeleine’ile, et plaanid on muutunud. Lähen mina, mitte sina. Mitte sina.”

      „Jace…”

      „Ma teen kõike, mida tahad,” lausus noormees. „Mida iganes, kui ainult lubad, et jääd siia.”

      „Ma ei saa.”

      Jace laskis Claryst lahti, nagu oleks tüdruk teda tõuganud. „Miks siis?”

      „Sellepärast,” vastas Clary, „et ta on minu ema.”

      „Ta on ka minu ema.” Noormehe hääl kõlas külmalt. „Tahaksin teada, miks ei pöördunud Madeleine selles asjas meie mõlema poole. Miks rääkis ta ainult sinuga?”

      „Sa tead seda isegi.”

      „Sellepärast,” vastas Jace ning nüüd oli tema hääl lausa jäine, „et sina oled tema silmis Jocelyni tütar, aga mina jään alati Valentine’i pojaks.”

      Ta virutas võreukse nende vahel kinni. Hetke silmitses Clary teda läbi selle – võrgustik jagas noormehe näo üksteisest metalsete joontega eraldatud rombikesteks. Ühest rombist vaatas talle vastu kuldne silm, mille sügavuses hõõgus tuline raev.

      „Jace…” СКАЧАТЬ