Õnneliku lõpu saladus. Lucy Dillon

Чтение книги онлайн.

      „Tegelikult pakuti mulle hoopis tööd,” ütles Anna. Ta järgnes Philile magamistuppa ja viivitas veel senikaua, kuni mees võttis lipsu eest ja riputas kuue tooli seljatoele. Philil on laiad õlad. Annale meeldib väga tunda ta lihaseid läbi õhukese puuvillase päevasärgi.

      Phil jättis särgi lahti nööpimise pooleli ja keeras ringi. „Ma ei teadnudki, et oled viimasel ajal tööd otsinud.”

      „Ei olegi. See tuli nagu välk selgest taevast. Michelle on üürinud endale peatänaval raamatukaupluse ja tahab, et mina hakkaksin seda juhatama.”

      „Anna!” Phili silmad läksid suureks „Sina oleksid sellel alal nii tubli! Tule nüüd siia ja ma näitan sulle, kui sügava mulje see mulle jätab.”

      Anna tegi rõõmsa näo ja laskis ennast jälle tõmmata ta käte vahele.

      „Mammi hakkab naerma, kui ma talle räägin,” ütles Anna. „Nähtavasti sellepärast, et kui ma väike olin, viisin kõik oma Lepatriinu-sarja raamatud õue mängumajja, kus ma need sõpradele maha müüsin.”

      „See on nii sinu moodi,” märkis Phil. „Kui kõrget hinda küsisid?”

      „See on nii sinu moodi,” tähendas Anna. „Sinu ja Michelle’i moodi.”

      „Millal see peale hakkab?”

      „Otsekohe. Remondimehed tulevad homme − minu tööks jääb aidata tal raamatuid sorteerida. Ma ei ole …” Anna kõhkles. „Ma ei ole veel jah-sõna öelnud. Tahtsin enne sulle teada anda.”

      Philil jäi püksirihmapandla avamine pooleli. „Miks?”

      „Noh, kes hakkab Lilyt kooli viima ja ära tooma, kui mina olen poes tööl? Kes toob Chloe’ ära tantsutundidest? Ning kuidas jääb Pongoga − temaga on ju vaja jalutada.”

      „Ja minu õhtusöök ei ole laual valmis, nii nagu olen harjunud.”

      „Noh, seda vaevalt …” Anna taipas, et Phil narritab teda. „Räägin tõsiselt, Phil. See on nagu taksofirma ja hotelli juhtimine, nende logistika korraldamine. Oletatavasti tahab Michelle, et kauplus oleks avatud samadel kellaaegadel kui tema oma ja see oleks üheksast kuueni.”

      „Mõtleme midagi välja,” lausus Phil, libistades püksid jalast ja visates need hooletult toolile. „Mina saaksin pool nädalat lapsed kooli viia. Michelle võiks näpistada sulle pisut aega Lily äratoomiseks ja sa võtad ta endaga kaasa. See mõni tund raamatukaupluses võiks talle kasukski tulla. Samuti Chloe’le.” Phil silmitses teda. „Sulle annab see põhjust nendega vestelda, kui tahad kogemusi jagada. Sa tead ju, kui huvitatud on Chloe ostuteraapiast. Sel viisil on ehk kergem tema tähelepanu köita kui raamatutega.”

      „Võib-olla,” oli Anna nõus.

      „Võib-olla? Kindlasti, kui sa Michelle’i juures talle ka allahindluse saad. Nüüd aga, kas hakkame duši alla minema või kuidas?”

      Michelle’il on õigus: Phil ei taba asja tuuma, mõtles Anna, pooleldi lõbustatult, pooleldi meelt heites, kui Phil lonkis vannituppa. See kõik lihtsalt juhtub, nii palju kui asi temasse puutub. See juhtub, sest mina tapan ennast kõike tehes ära, et tema ei peaks muretsema ja tüdrukutel poleks põhjust Sarah’le vinguda.

      „Nii et sul pole siis midagi selle vastu, kui koerajalutajale tuleb maksta? Ja võtta Magda tagasi koristama?” hüüdis ta, otsekui taotledes ametlikku kinnitust.

      „Muidugi mitte.” Järgnes paus, kuni Phil keeras dušikraani lahti. „Niikuinii eelistan Magda triikimist sinu omale. Tule nüüd siia minu juurde, proua McQueen. Tunnen täna su järele puudust.”

      Anna tajus enda sees ja peas ärevat pinget, ta lükkas raamatud kõrvale. Ometi kord tundus reaalsus ahvatlevam.

      6

      „Charlotte’i seiklused ajarännakutel raamatus „Mõnikord Charlotte” õpetasid mind olema rahul nendega, kellega olen koos, sest võinuks ju minna palju halvemini. Üsna mitmedki lasteraamatud näivad sisaldavat seda sõnumit.”

      Anna arvates oli muljetavaldav, kuid mitte sugugi üllatav, et Michelle’il oli jõudu ja võimu saada kauplust renoveerima terve ehitajate meeskond ajal, kui enamik inimesi poleks suutnud veenda isegi torulukkseppa jõulusohvalt tõusma, et ummistust likvideerida.

      Ta polnud päris kindel, mida täpselt tema pidi tegema, kui ta seisis vana-aastaõhtul põlvini kirjastuse Mills and Boons väljaannete hunnikus, sest kõigest hoolimata oli ta nüüd siin ja võttis vastu korraldusi särasilmselt Michelle’ilt, sellal kui Owen logeles kuskil tagaplaanil, oodates oma järjekorda, et saaks raskeid asju tõsta, kuhu vaja.

      Paistis, et tema vajas juba peaparandust, kui ta seal niimoodi kõõlus − tumedad sorakil juuksed silme ees, seljas vana kolledži T-särk ja jalas teksased, mis lasksid ülalt äärest paista tollijao ruudulisi šortse −, ent Michelle oli väitnud, et poiss on valmis tööd tegema. Jätaks ta vähemalt sõnumite toksimise.

      „Niisiis, uus kaup ette, kasutatud raamatud taha. Ja utiili umbes neli viiendikku kõigest, mis siin on?”

      Michelle pidi häält tõstma, et olla kuuldav üle Lorcani ehitusmeeskonna teksapükstes remondimeeste lärmi, mis kostis pearuumist. Kell oli alles äsja saanud üheksa, kuid need olid juba ametis liiva puistamisega, väljalõhkumisega, kolksimisega, ja seda kõike Deep Purple’i lugude saatel − Anna ei teadnud täpselt, mida nad tegid, aga Michelle’il oli tööde nimekiri ja veel mitu eksemplari oma isiklikke plaane, tema mõistagi teadis.

      „Miks mitte uued ja kasutatud raamatud kokku panna?” tegi Anna ettepaneku. „Tuua nad ette välja, kujundada nii, nagu oleksid nad mingi vanem väärt kaup, mitte lihtsalt kasutatud raamatud. Üliõpilastele annaksin võimaluse midagi nende hulgast odavamini saada, ja on inimesi, kellele just meeldivadki vanad väljaanded.”

      Michelle kortsutas kahtlevalt kulmu. „Kas tõesti?”

      „Jaa-ah. Nendes on üksjagu omapära. Nagu see.” Anna võttis kätte „Lady Chatterley armukese” Penguini vana väljaande, mille oranžid kaaned olid servadest päris kulunud. „Vaata, kui armsad ja pehmed on need lehed. Kas sa ei tahaks seda lugeda ja kujutleda, et oled kusagil seal svingiva Londoni kohvibaaris? Küll ma armastan selliseid vanu raamatuid. Riiulitele annavad nad eklektilise väljanägemise.”

      Sõna „eklektiline” näis Michelle’i rahustavat − see oli üks ta lemmikutest. „Olgu nii. Sina oled asjatundja. Ma tahan, et selles poes oleks … valikuvõimalus.” Ta hõõrus läbematult sõrmi, püüdes leida õigeid sõnu. „Ma tahan …”

      „Avastusi. Seiklusi. Võluvõimu. Tean küll.” Anna naeratas. „Saan aru. Nägin su visandeid kaupluse sildi jaoks.”

      Michelle kergitas kulmu, mis venitas silmapliiatsiga tõmmatud joont juba peaaegu nii laiaks nagu Betty Boopil9. „Kas silt meeldib?”

      Owen oli kujundanud Michelle’i visandid toredaks täpiliseks koeraks, kes hüppab üle raamatuvirna ja läbi paela, millel on kaupluse nimi − Longhampton Books.

      „Meeldib küll,” kostis Anna. „Koerad ja raamatud − keda või mida siis veel rohkem armastada? СКАЧАТЬ