Õnneliku lõpu saladus. Lucy Dillon

Чтение книги онлайн.

      Biitlite „Yesterday” katkes järsult ja Rory oli telefoni otsas.

      „Aa, Longhamptoni peatänava pudi-padi-kuninganna.” Tundus, nagu sööks ta parajasti kirjutuslaua taga istudes; Michelle nägi vaeva, et nördimust varjata. „Kuidas saan teid aidata?”

      „Quentini raamatukaupluse asjus,” teatas ta. „Kas see on veel saadaval?”

      „On küll. Mul on siin ees kuulutus, aga seni ei ole keegi Gazette’i reklaamiosakonnast järel käinud.” Ta häälest kostis heameelt. „Arvasin, et oleme siin tegutsenud küllalt efektiivselt, aga teie panete meid punastama.”

      „Hea siis. Ma tahan neid ruume üürida, palun.”

      „Kas raamatukaupluseks?”

      „Raamatukaupluseks.” Michelle liikus plakatitest eemale ja jäi aknast vaatama seda, mis oli alles kunagisest ilmselt hästi kujundatud aiast. Üks punarind keksis mööda teerada lindude külmunud veenõu poole. „Mul on olemas ärijuhataja, kelle härra Quentin kiidaks minu arvates igati vastuvõetavaks. Keegi, kes ise raamatuid kirglikult armastab.”

      „Keegi. Keegi, kelle härra Quentin heaks kiidaks.” Roryle tundus asi pigem lõbu pakkuvat kui kahtlust äratavat, aga Michelle sai aru, et ta oleks väga tahtnud öelda: „Kuulge nüüd, see on ju nali.”

      „Mis iganes. Ma mõtlesin teie sõnade üle järele,” jätkas Michelle, „nimelt et iga linn vajab raamatukauplust. Teil on õigus.”

      Järgnes turtsatus, siis üllatuspaus ja seejärel taastas Rory oma kutsealase ametlikkuse.

      „Noh, see on hea uudis,” ütles ta. „Kas astuksite millalgi sisse, et ka paberimajandus korda teha?”

      „Tulen täna pärast lõunat,” teatas Michelle.

      5

      „Pärast seda kui ma lugesin kaheksa-aastaselt läbi „Charlie ja šokolaadivabriku”, otsustasin, et tahan saada pagariks. Tundsin juba kosena vahutava šokolaadijõe ning praelihamustikapirukanätsu ja lutsukommipaadi lõhna!”

      Anna sirutas suleteki all välja vasaku jala ja liigutas ka paremat norskava Pongo kere all. Ta teadis, et peaks teda nihutama, aga tal oli niisama mugav nagu koeralgi. Teekann, röstsai ja uus kõvakaaneline Kate Atkinson6, mille Phil oli talle ostnud jõuludeks − kõik see oli väärt, et kord aastas mõnuledes ka „surnud” jalg välja kannatada. Annal polnud mingit kavatsust enne lõunat üles tõusta ja ta kahtlustas, et ka Pongo ei tundnud selle vastu suuremat huvi.

      Telefon helises ja ta kummardus ettepoole, et raamatut käest panemata nupule vajutada.

      Vean kihla, et see on Phil, mõtles ta: kontrollib, kas mina naudin voodis hommikueinet, sellal kui tema peab istuma oma kontoris. Anna oli katsunud veenda meest pisut hiljem minema − nii et nad saaksid nautida harukordset hommikust privaatsust −, aga Phil oli talle selgeks teinud, et tema peab kohal olema kell üheksa. Ta on väga kohusetundlik ülemus.

      „Hallo?” ütles ta telefoni oma parima Sybil Fawlty7 häälega. „McQueeni koerahoidjad?”

      „Mida?” küsis hääl, mis päris kindlasti ei kuulunud Philile.

      „Oo, Michelle,” hüüatas ta, lastes raamatul peaaegu kukkuda saiaraasukesi täis taldrikule ja määrides sõrmed marmelaadiga.

      „Kas sa saad poodi tulla?” Michelle tundus olevat erutatud. Ilmselt oli ta juba ammu tõusnud ja riides.

      Pongo kõrvad läksid Michelle’i häält kuuldes kikki, kuigi ta ennast ei liigutanud. Harilikult teda vooditesse ei lubatud, eriti kui Phil oli kodus.

      „Millal?” küsis Anna, taibates, et lugemishommikust ei saa vist asja. Ta haaras telefoni, et peatada Pongot, kes hakkas otsima nähtamatut Michelle’i. „Ma pole veel koeraga j-a-l-u-t-a-n-u-d-k-i ja …”

      „Tule kohe! Too ta kaasa.”

      „Tõesti? Sinu korve ja asju täis poodi, kus ta kõik ümber paiskab?”

      „Noh, lase tal kõigepealt joosta paar ringi ümber pargi, et ta väsiks.”

      Pongo kõrvad olid avastanud, et järgneb tegutsemine, ning nüüd müksis ta ninaga Anna põlve ja kasutas lõpuks käppagi, kui Anna ei reageerinud.

      „Milles asi?” uuris Anna, loobudes lugemisest ja jättes järjehoidja just alustatud peatüki juurde.

      „Üllatus,” kostis Michelle. „Nüüd aga tee kiiresti. Pongo!” hüüdis ta „Jalutama! Jaaaaalutama!”

      Pongo hüppas erutatult voodilt maha ning Anna alistus saatusele ja tõusis kiiresti üles.

      Kui nad jõudsid peatänavale, ootas Michelle neid kaupluse ees, džuudist kott üle õla ja paberkandikul kaks kohvitopsi Natalie’ kohvikust.

      „Ei, ära mine sisse!” hüüdis ta, varjates Kodu Kalli Kodu ust Pongo uudishimuliku nina eest. „Ei, kõrvalmajja, Pongo!” Michelle vibutas võtmekimpu. „Raamatupoodi.”

      Anna tõmbas nina kirtsu ja oli just valmis küsima, kuidas, pagan võtku, oli sõbranna saanud oma käsutusse raamatupoe võtmed, kui Michelle juba ust lahti keeras.

      Pongo kiunatas ja rabeles rihma otsas. „Kas ta võib sisse tulla?” hüüdis Anna.

      „Muidugi.” Michelle’i häälest võis aru saada, et ta on jõudnud siseruumi.

      Heitnud Pongole hoiatava pilgu, et see käituks korralikult, sisenes Anna Michelle’i järel majja.

      Ruum tundus niiske ja jahe, ent oli ikkagi täiesti iseseisev kauplus, ja Anna tundis erutust, kui ta silmi ahnelt mööda riiuleid libistas. Raamatukogud on teistmoodi, leidis ta − need on läbi imbunud erinevate inimeste kodude ja sõrmede proosalisest lõhnast, mis tugevasti lahjendab võlumaailmade tunnetamist, aga puutumata, lugemata ja uurimata raamatud on hoopis midagi muud.

      Ta kõndis aeglaselt, kallutades pead, et lugeda pealkirju raamatutelt, mis olid jäänud pooleldi tühjendatud riiulitele: härra Quentin võis küll olla läinud, aga tema sõjaajalooraamatute kollektsioon oli endiselt ukse kõrval kõige silmapaistvamas kohas. Imelik oli kauplust uurida ilma omaniku rahutu kohalolekuta kassalaua taga ja ilma klientideta riiulite vahel. Ruum tundus väiksem, kui ta mäletas, ja nukram.

      Pongo nuusutas paberikorvi kassalaua kõrval. Anna vaatas järele, kas selles pole ehk midagi söödavat, sidus siis koera rihmaga tugeva lauajala külge ning läks ise Michelle’i otsima.

      Michelle seisis tagaruumis, kus riiuleid täitsid kasutatud lugemisvara virnad. Härra Quentin ei suutnud ealeski ära öelda maja raamatutest tühjendajatele või auto pagasiruumist müüjatele. Köited vedelesid korratult Michelle’i jalgade ümber, tema aga tiris riiulit seinast eemale ja uuris arvustavalt kahte võikreemi varjundiga värvilaiku, mis olid tõmmatud üle luitunud magnoolia.

      „Mida sina arvad?” küsis ta end ringi pöörates, et näha Anna reageeringut. „Kumb toon?”

      „Mina neil vahet ei tee. Kas sul on lubatud võõras СКАЧАТЬ