Mitmekülgne konservatism. Mart Laar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pettumuse paljudele konservatiividele, kelle jaoks ei erinenud ta palju demokraatide kandidaadist senaator John F. Kennedyst. Kennedy napp valimisvõit ajendas Buckley’t ja teisi konservatiive otsima Vabariiklikule Parteile uut suunda. Seni olid erakonnas domineerinud poliitilised mõõdukad, kes nagu Eisenhower aktsepteerisid valdavalt suure valitsuse status quo’d. 1964. aasta valimiste eel toetas Buckley Arizona senaator Barry Goldwaterit kui meest, kes pakub Vabariiklikule Parteile uut nägemust. Goldwater edestas teisi, tuntumaid ja mõõdukamaid rivaale ning sai vabariiklaste presidendikandidaadiks. Ta esindas tugevat, konservatiivset nägemust, mis erines oluliselt demokraadist presidendi Lyndon B. John-soni omast. Goldwater ei olnud nõus Franklin D. Roosevelti majanduse päästepoliitikaga (New Deal) ning nõudis populaarsete sotsiaalprogrammide tühistamist. Ta kritiseeris presidente Kennedyt ja Johnsoni sellepärast, et need polnud vastu astunud Nõukogude Liidule ja kommunismile. Goldwater jäi valimistel Lyndon Johnsonile suurelt alla, kuid tema osalus andis konservatiivide liikumisele uut hoogu ning käivitas Vabariikliku Partei ümberkujunemise, mis kestis veel kaks aastakümmet.

      Lyndon Johnsoni presidendiks olemise ajal toimusid USAs valitsemises ja ühiskonnas suured muutused. Nagu paljudes Lääne-Euroopa riikides, nii ka USAs suurenes 1960ndatel valitsuse mõjuvõim, toimusid tohutud sotsiaalsed muutused ja radikalismi tõus. Ameerika sajanditepikkune heitlus rassilise võrdsuse nimel hoogustus märkimisväärselt 1960ndatel, kui võeti vastu olulised seadused, mis edendasid neegerameeriklaste võrdseid võimalusi, kodanikuõigusi ning poliitilist osalust. Valitsuse roll majanduses kasvas plahvatuslikult, kui Johnson rakendas massiivsed sotsiaalprogrammid, ja föderaalvalitsus laienes uutesse valdkondadesse. Samal ajal ajas Viet-nami sõda paljusid noori ameeriklasi protestibarrikaadidele. Konservatiivide jaoks olid 1960ndad katastroofiline aeg, mil Ameerika traditsioonilised arusaamad valitsemisest, ühiskonnast ja majandusest heideti lihtsalt kõrvale.

      1966. aastal said konservatiivid uue liidri, kui California kuberneriks tõusis Ronald Reagan. Populaarse näitleja ja kõnemehena sai Reagan poliitikuna riigis tuntuks kõigepealt 1964. aastal Barry Goldwateri tulihingelise toetajana. Reagani oponendid ja ajakirjandus olid teda valesti hinnanud, pidades teda lihtsameelseks ja äärmuslikuks. Reagani valimine tõstis ta kohe kogu riigi tähelepanu alla. Riigi suurima osariigi kubernerina ajas Reagan oma konservatiivseid toetajaid sageli segadusse sellega, et toetas majandus- ja sotsiaalpoliitikat, millele nad vastu olid. Kuid Reagani osav suhtlusstiil ja asjaolu, et ta jäi alati kindlaks paarile aluspõhimõttele, tegid temast populaarse ja eduka liidri. 1968. aastal üritas Reagan saada vabariiklaste presidendikandidaadiks, kuid jäi alla endisele asepresidendile Richard Nixonile. Nixoni konkurendid olid demokraadist asepresident Hubert Humphrey ja Alabama ekskuberner George Wallace, kes oli neegerameeriklastele kodanikuõiguste andmise terav vastane.

      1968. aasta oli Ameerika jaoks väga rahutu aeg, sest siis mõrvati kodanikuõiguste eest võitlejate liider Martin Luther King, Jr. ja demokraadist presidendikandidaat Robert Kennedy.

      Suurlinnades toimunud Vietnami sõja vastased meeleavaldused ja rassirahutused panid paljusid ameeriklasi uskuma, et riik on sattunud ohtlikku allakäiguspiraali.

      Nixon osales valimistel programmiga, mis rõhutas korda ja stabiilsust, ning sai üpris kena enamuse. Tema võiduga algas aastakümneid kestnud poliitilise ümberkohanemise protsess, mille käigus paljud Ameerika lõunaosariigid eemaldusid demokraatidest ja asusid vabariiklaste poolele.

1970ndad – nüüdisaegse konservatismi tõus

      Kuigi Nixoni 1968. aasta valimisvõit oli võit ka vabariiklastele, ei olnud see võit konservatiividele. Kuigi paljud tema seisukohad olid konservatiivsed, valitses ta kui tsentrist. Nixon vihastas konservatiivid välja sellega, et ta jätkas ja isegi laiendas New Deal’i ajast pärit valitsusprogramme. Nixon toetas ka keskkonnapoliitikat, millega föderaalvalitsuse haare veelgi laienes ja mis soodustas konservatismi kasvu Ameerika lääneosas. Erinevalt oma algusaastate poliitikast asendas Nixon oma kunagised tugevalt kommunismivastased seisukohad reaalpoliitikaga. Suhetes Nõukogude Liiduga ajas ta pingelõdvendus- ja relvastuskontrolli poliitikat. See, nagu ka tema katsed Hiinale läheneda, olid konservatiividele vastuvõetamatud.

      Samal ajal jätkusid 1960ndatel alguse saanud sotsiaalsed rahutused. USA Ülemkohtu 1973. aastal palju kära tekitanud otsus abordi legaliseerimise kohta, uued valitsusprogrammid, mis nägid ametiasutustele ja koolidele ette rassikvoodid ning sundisid vanemaid lapsi saatma rassiliselt integreeritud koolidesse, vihastasid paljusid ameeriklasi. Naisõiguslaste ja ka oma esimesi samme teinud homoõiguslaste liikumist pidasid mõned rünnakuks Ameerika traditsiooniliste väärtuste ja peremudeli vastu. 1972. aastal võeti Kongressis vastu väga suurt vastuseisu tekitanud konstitutsioonimuudatus võrdsete õiguste kohta. Ameerika õiguskorras peab konstitutsioonimuudatuse jõustumiseks selle ratifitseerima vähemalt 3/4 osariikidest. Võrdõiguslikkuse muudatust, mis keelustas naiste diskrimineerimise, pidasid paljud konservatiivid tarbetuks, liiga üldiseks ja traditsioonilisi väärtusi rikkuvaks. Konservatiividest aktivistidel õnnestus muudatuse ratifitseerimine vajaliku arvu osariikide abiga nurjata ning muudatus kukkus läbi. Sotsiaalsed teemad nagu abort, haridus, naiste ja homoõigused ning uimastite legaliseerimine ärritasid paljusid konservatiive. Asutati uued rühmad, nagu näiteks Eagle Forum 1972. aastal ja Moral Majority 1979. aastal. Need rühmad keskendusid sotsiaalsetele teemadele ja toetasid traditsioonilisi või juudi-kristlikke väärtusi. Paljud nende rühmade toetajatest olid protestandid ja konservatiivsed roomakatoliiklased. Protestantide aktiivne osalemine poliitikas oli uudne, sest enamik konservatiivseid kristlasi oli poliitikast traditsiooniliselt kõrvale hoidnud. Rühmad nagu Moral Majority said tuntuks ja mõjukaks sellega, et nad organiseerisid toetajaid, esinesid ajakirjanduses ning tegid reklaami ametnike ja parteiliidrite valimistel.

      Uued aktivistid tekkisid poliitikasse seoses majanduskonservatiivide liikumisega. 1978. aastal toimus Californias referendum, kus võeti vastu otsus piirata omandimakse, mis olid kümnendi algusest kiiresti tõusnud. Proposition 13 oli konservatiivide algatus, millega taheti piirata osariigi õigust tõsta majamakse. Poliitiline eliit oli sellele vastu, kuid poolthääle andis ligi 2/3 California valijatest ja nii inspireeris Proposition 13 sarnaseid maksuvastaseid aktiviste teisteski osariikides.

      Sedamööda, kuidas konservatiivid muutusid paremini organiseerunuks ja aktiivsemaks, tõusid nende seast esile ka uued liidrid ja institutsioonid. 1972. aastal valiti Põhja-Carolinast senatisse konservatiivne telekommentaator Jesse Helms. Helms oli esimene, kes kasutas poliitikas otsepostitust. Ta lõi võimsa aktivistidest ja rahalistest toetajatest koosneva võrgustiku, mis toetas vabariiklaste tõusu kõigis lõunaosariikides. Senatis sai Helmsist üks paremaid vasaktiiva kriitikuid, eriti välispoliitilistes ja sotsiaalküsimustes. Helms oli 1976. ja 1980. aasta valimiskampaaniates Ronald Reagani tähtsamaid liitlasi. 1970. aastal valiti esindajatekotta endine kutseline jalgpallur Jack Kemp, kes Kemp oli 1970ndatel ja 1980ndatel üks põhilisi konservatiivide eestkõnelejaid. Eelkõige sai ta tuntuks kui üks esimestest, kes pooldas avalikult maksureformi. 1970ndatel hakkasid konservatiivid asutama ka institutsioone, et poliitilisel areenil otsesemalt konkureerida. Nii näiteks asutati 1973. aastal The Heritage Foundation, mille eesmärgiks oli konservatiivsete poliitikaalternatiivide sõnastamine ja edendamine piiratud valitsusosaluse, üksikisiku vabaduse ja vaba ettevõtluse põhimõtete põhjal.

      1970ndad olid USA jaoks raskeks kümnendiks. 1975. aastal taganes USA Vietnamist, kus seejärel kommunistid võimule said. See pani paljud kahtlema USA sõjalise ja pikaaegse välispoliitika alustes. Ameerika majandust raputasid mitu energiakriisi, mis kiirendasid inflatsioonitempot ja kasvatasid tööpuudust suurema osa ajast sel kümnendil. Peale selle süvendas riigi poliitiliste institutsioonide suhtes lokkavat künismi ka president Nixoni tagasiastumine 1974. aastal seoses Watergate’i skandaaliga.

      Nixoni järeltulija, Gerald Ford, oli pikka aega olnud vabariiklaste liider Kongressis. Inimesena oli ta meeldiv ja aus, vabariiklasena mõõdukas ja peavoolu hoidev. Paljud konservatiivid vaatasid tema tsentristlikele vaadetele ja kompromissivalmidusele umbusuga. Ronald Reagan, kes oli 1975. aastaks olnud kaks korda järjest California kuberner, konkureeris Fordiga 1976. aastal vabariiklaste presidendikandidaadi valimisel. Reaganit toetasid tekkivad konservatiivsed СКАЧАТЬ