Lahustumine. Märt Laur

Чтение книги онлайн.

      „Mida sa saada tahad, kui sa räägid vaid sellest, mida tegid venelased? Et kui Taaniel suureks kasvab, siis oleks temas ikka sama viha, mis sinus ja Nikolais?”

      Just nimelt, mõtles Ants ja ütles: „Ei, mitte seda.” Ta otsis õigeid sõnu. „See võib sulle jube tunduda,” ütles ta lõpuks. „Peabki tunduma. Asjad lähevad halvasti siis, kui kasvab peale põlvkond, kes on mineviku julmuste suhtes tundetud.”

      „Mina sinu asemel ei teeks seda,” ütles Signe ning lasi sellega Antsul võidu võtta. Kaitse oli murtud; mis iganes sõnad või argumendid pärast seda tulid, oli naine de facto juba nõusse jäänud.

      Antsu jutt oli tema aastaid pliidil podisev supipott, kust küll ammutatakse, aga kuhu alati visatakse uusi koostisaineid juurde, ja nii lisas ka tema iga aastaga oma jutule uusi detaile mõõdetuna välja sellevõrra, kuidas Taaniel sai vanemaks.

      Samal aastal, kui poiss sai kolmteist, andis vana külavanem ameti Antsule üle, et kasvatada rapsi ja hernest. „Ma olin ameti kõrvalt täiskohaga talunik, asi sul siis tuuker olla,” ütles ta tema moepärast protestide peale. „Sa oled selline rahulik tüüp, suudad asju ära teha, inimestele see meeldib.” Küüniliselt mõtles Ants, et kinnisvara, see tema Raua talu, isegi kui selle suurejoonelisus piirdub fassaadiga, võib siiski olla kapital, anda sõnale kaalu ja käele võimu, sest kusagilt need usaldushääled lõpuks tulid. Vallas oli ammu räägitud küll külavanema statuudist ja küll lepingutest, kuid nagu mitmel pool mujal, jutuks see ka jäi, andes Antsule vabad käed tegutsemiseks. Et sellel on oma varjukülg ning et vabad käed tähendasid kammitsaid mujal, see jõudis talle pärale liiga hilja. Kõik, mida ta oli Grišast mõelnud; kogu viha, millele ta oli väljundit otsinud – kõigele pani see austusest tiine, kuid tegudelt tühine tiitel prundi ette.

      Ta ei lakanud lahendust otsimast. Ideed haakusid üksteisega, vilksatasid korraks, võtsid kuju nagu toidaks neid tuules õõtsuvad juhtmeotsad, mis kokku puutudes sädemeid pilluvad.

      Nii juhtus, et kui poiss sai kolmteist, rääkis Ants talle esimest korda pikemalt vanaisa Johannes Ottost ning võttis tähelepanu alla Taanieli kehalise kasvatamise – otsis kuurist vana torbikuga gaasimaski, tõmbas selle poisile kummist rihmadega pähe ja tegi siis temaga köievedu, kuni Taanielil jalad nõrgaks läksid. Ants lasi tal viis minutit hinge tõmmata, käsutas maski uuesti pähe ja nõudis: „Veel!” Ja pärast järgmist pausi: „Tugevamalt! Kannad maha, selg sirgeks, tõmba! Tõmba, kuradi plika!”

      Neljateistkümneselt tuli teemaks Nikolai, tema küüditamine ja elu Nõukogude vangilaagrites. Ta ei hoidnud värvi kokku, kirjeldamaks mõeldavatest kõige hallimates toonides kohta maa peal. Ta nõudis, et Taanieli juuksed oleks lõigatud lühikeseks „siiliks” ja vaatas murelikult tema nägu, mis erinevalt Antsu enda omast oli ikka veel ümaravõitu ja pehme. Ta õpetas Taanielile poksi: lõualöök, maksalöök, kaelatuiksoone löök, otse- ja haaklöögid vasaku ja paremaga. „Poksimine arendab hinge tugevaks ja mõtte täpseks,” ütles Ants. „Löö mind! Ära hoia tagasi, löö! Kehapööre löögi suunas!” Ometi pidi ta Taanielile mitu korda sisse virutama, enne kui too piisavalt vihaseks sai, et julgeks isale vastu anda. Ta lasi aeg-ajalt isegi mõned hoobid läbi, võttis vastu verest tilkuva nina ja kumiseva pea ja ainult naeris – ja siis valas Taanielile nõnda, et too oli kõveras maas. „Kunagi ära tee lööki, kui sul endal kaitsevõtet valmis pole. Kui teine pareerib otselöögi, anna haak. Kui teine pareerib haagi, pane kehasse.”

      Sestpeale hakkasid nad ka nädalavahetuseti käima metsas märki laskmas, kasutades Antsu TOZ-jahipüssi, ning Ants rääkis talle Pagari tänava sisevanglast Tallinnas – maa all laiuvast kongide labürindist, mille pudenenud krohviga seintest leiti pärast sõda rinna ja pea kõrguselt sadu kuuliauke ja roostepruune laike. Eraldi toas seisid püstiste kirstudena kitsad vineerist kapid, mis olid liiga väikesed, et istuda ja liiga madalad, et püsti seista ja nii ahtad, et iga minut tekitas aeglase lämmatamise tunde ning kuhu ülekuulatavad jäeti vahel terveks päevaks. Ta rääkis Roosikrantsi tänava hallist dolomiitmajast, kus sõja järel asus SaRKi tribunal ja kuhu kaheksakümnendatel anti head korterid tolle aja valitsusjuhtidele, keda ei kõigutanud hoone julm minevik.

      Ta nägi, kuidas Taaniel tuli oma mornist kestast välja ja isegi naeratas, kuuldes 12-kaliibrise teravat põmakat ja kohe sellele järgnevat kaja: PAH-plahh. Siin, Signest eemal, jorisesid nad koos lustakalt:

      „Peaasi, et sinust ei tuleks selline ludri nagu Aivar,” rõhutas Ants. Kukulinskise-Aivarit teadsid kõik, sest sõjaväkke ta ei läinud; nihverdas mis ta nihverdas, aga kolis hoopis Tallinnasse ja astus tehnikaülikooli. Vanavanemad hoidsid seda vaka all nagu lätlaste rahvuslikku häbi – ütlesid teistele Heinkülas, et poiss saadeti kaugele Murmanskisse, ning et kirju tuleb sealt harva. Oleks kasvõi Eesti väkke läinud, kuigi nii palju kui nad sellest kuulsid ja lehtedest lugesid, olid seal ainult põdurad noorukid, kes tegid midagi arvutitega ja lasid paukpadruneid. Aivari niisugune valik tähendas nende jaoks, nagu oleks lapselaps hiilinud kõrvale mehekssaamise eksamist. „Ei ole selline nagu Bek,” tõdesid nad teineteisele otsa vaadates nukralt ning vanaisa Janis mõtles pettumusega tagasi kõigile vestetud lugudele oma teenistusajast, kus kärgatasid Schneideri haubitsad ja ragisesid Vickersi kuulipildujad ning mille väävlikarva aupaiste ometi ei suutnud poja sihtmärke muuta.

      Seevastu Bek ehk Sarka ehk Bekbolat Sarkisjan oli kuueteistkümneselt läinud Vene armeesse, käinud läbi kõik endised liiduvabariigid, saanud tulistada afgaane, mudžahiide, grusiine ja isegi neegreid ning tulnud tagasi ehtsa sangari, karastunud veteranina, keda külamehed võtsid ka praegu, kahekümneselt, kui auväärset täismeest, kelle sõna vääris kuulamist. Bek oli Heinkülla viiva tee äärde, Eesti poole piirijoont, pannud püsti kiirsöögiputka, palkas oma ema ja mõlemad õed kööki ja teenis möödasõitvate rekkade pealt kena kasumi, millest oleks pidanud tema kaelale lisanduvate voltide järgi iga loll aru saama. Ei olnud siin väike osa ka sellel, et õed olid tal tumedasilmsed ja tumedajuukselised, mägede tütreile sobivalt lopsakate rindade ja potsakate tagumikega ning panid rekkamehed keelt limpsama mitte üksnes mamma Sarkisjani pipraste searibide järele. Et vahel mõne liiga pika pilgu pärast peksuks läks, nii et ka Bek ise pidi jämedat rusikat hööritama, suhteid ei rikkunud – vanad kunded tulid ikka tagasi.

      Kui Taaniel oli saanud viisteist, ei hoidnud Ants enam eriti midagi tagasi. Kui kord oli tal juba kraan valla, siis pidama ta enam ei saanud, laskudes üha süngematesse detailidesse. Tema jutt liikus üle maailma ja kord olid need Pol Poti kuulekad käsilased, kord jaapanlaste üksus 731 sadistlikud arstid, kelle kuritegusid ta ette luges. Taaniel, vaimustunud ja samas hirmutatud groteskist, neelas ajalootunde, milliseid ta polnud koolis kunagi saanud.

      Ants, oma kustumatus lootuses, et kui ta on kõik ära rääkinud, siis äkki saab ta alustada selle kõige unustamist, ei jõudnud nii palju rääkida, kui palju temas pulbitses. Ta kinnitas endale, et kuni ta suudab natukegi edasi anda ajaloost, kus eestlasi – aga mitte ainult eestlasi – tapeti, piinati ja alandati, ei ole Taanieli kasvatus läinud raisku.

      Tšehhi põrgu ja ungarlaste kannatused Josip Broz Tito ajal. Serblaste metsikud karistussalgad, kes piinasid ja tapsid kümneid tuhandeid inimesi tagalas.

      Kuidas ungari vaimulikel lõigati selja pealt…

      Viidi kuivkäimla juurde, tõsteti jalgadest üles ja peadpidi…

      Aeti sepikoja juurde kokku, võeti haamrid ja tulised rauad, hoiti mehi kinni ja pandi alasile nende…

      Kuidas serblased, СКАЧАТЬ