Kogutud teosed II. Eduard Vilde

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seejuures ühe tooli ümber, mis kukkus kolinal põrandale. Nii oli mul siis inimesega tegemist – see oli nüüd selge! Ehmatus tegi mu veelgi segasemaks, kui juba muidugi olin, hirm pani mu lõdisema. Aga ma tungisin edasi, ilma et oleksin märganud appi karjuda. Ta kargas kaks-kolm pikka sammu – ja oli akna juures. Välgu kiirusel ronis ta üles aknalauale. Ta käte või jalgade all kõlisesid nagu klaasitükid ja mulle puhus vastu vilu, rõske õhk … Paari hüppega olin ta kannul, asusin mõlema käega temast kinni, rebisin ta aknalt põrandale ja rõhusin upakile maha. Seejuures karjusin üha valjusti appi.

      Lähemal hetkel oli ta aga juba jalul, püüdes end lahti raputada. Ta oli tugev kui karu, aga ma võtsin kõik oma jõu meeleheitlikult kokku, et teda kinni pidada. Algas kibe võitlus. Me tõukasime toole ümber, põrkasime vastu laudu, kappe, riiuleid, seinu. Ma karjusin ja ägasin appi, aga kedagi ei tulnud. Viimaks läks vargal korda mu kõri kinni pigistada, nii et ma enam hüüda ei saanud …

      Nüüd juhtus midagi, mis segas mu mõistust. Heitlemise ja rabelemise juures kahmas mu käsi varga habemesse. Ma kiskusin teda habemest. Aga milline habe see oli? Kel oli niisugune habe? Ma tundsin ju seda habet! Kui pikk, kui pikk oli ta! Kogu rind pidi mehel temaga kaetud olema! Sest kuhu ma käe lõin – ikka habe, vööni ulatuv, soe, pehme habe! …

      Nagu pikselöök tabas mind. Mu meelest oli, kui lõikaks terav nuga mu ajust läbi.

      «Isa!» karjatasin sügavast hingest.

      Mu käed olid kui halvatud, nad lasksid temast lahti … Nüüd olid silmad mul pimedusega juba rohkem harjunud, ma võisin toas, mis polnud enam nii kott-pime, juba mõndagi selgitada. Korraga astus ka veel kuu pilvede tagant välja või jäi õhema pilve taha – kambrit täitis hämar valgus. Mu vaade käis üksainus kord ringi, siiski nägin ja mõistsin silmapilk, mis siin oli sündinud. Ühel aknal puudus kaks ruutu, mille tükkidest läikisid mõned põrandal, mõned aknalaual. Seina lähedal seisev suur tugev kirjutuslaud, mille sahtlites peitus paruni rahalaegas, oli lahti murtud: sahtel ulatus pärani välja, paberid temas olid segi paisatud, põrand laua ees oli täis puukilde, maas klantsisid väike oherd ja peitel, laual lahtine vedrupea-nuga. Ja minu ees, rind rinna vastu, nii et meie kuum hingeõhk teineteist puutus, seisis pika habemega mees välkuvate silmadega ja hoidis mind metsalise jõuga kui pihtide vahel kinni …

      «Isa – sina – sina!»

      «Vait!» röhkis ta mulle suhu ja kõik ta ihuliikmed vabisesid. «Ära tee häält, – ära lausu sõnagi, muidu – »

      Ta ei öelnud, mis muidu sünniks, vaid laskis minust pealegi lahti ja kahmas oherdi ning peitli maast, noa laualt.

      «Sa oled vait kui haud – kõikide vastu, kas mõistad?» kähistas ta. «Sa karjud alles appi, kui ma ära olen. Sa ei tea, kes siin on käinud. Sa ei tunnista midagi. Muidu ei ole ma enam sinu isa, sina mitte minu poeg. Pärast seletan kõik. Tahan sind rikkaks teha …»

      Ta pöördus lahtise purustatud akna poole. Juba tõstis jala aknalauale. Ma kargasin tast kinni ja rebisin ta tagasi.

      «Anna siia, mis sa võtsid!» lõdistasin täis meeletut ahastust. «Anna härra raha siia – siis mine!»

      «Hindrek, lase minust lahti!»

      «Anna paruni raha tagasi!»

      «Las mind minna, poiss! Kuradi nimel, las mind minna!» kuulsin teda initsevat ja kiristavat.

      «Ma ei lase sind, – ei lase, isa, – ei lase!»

      Ta kähvatas ümber otsekui vihane murdja ja lõi mulle vastu rinda, nii et mu keel jäi hammaste vahele ja suu täitus verega. Aga ma peatasin teda. Mul oli nõrgameelse jõud. Hoidsin mõlema käega ta keha ümbert kinni, mu käed olid ta pika habeme sees risti, habeme sees, millega ma lapsena nii rõõmsasti olin mänginud, millesse ma oma nägu olin peitnud, mida olin nii väga armastanud, mille pärast ma teiste poistega olin kiskunud … Selle habeme peale ei võinud ma enam uhke olla! See habe rippus nüüd varga rinda mööda alla! …

      «Hindrek, kui sa mind silmapilk lahti ei lase,» ähkis isa, «siis teen sulle viga!»

      «Ma ei lase sind enne, kui sa ei ole ennast varga süüst puhastanud! … Anna härra raha tagasi!»

      «Sa ei lase?!»

      «Ei lase, ei lase, kas või tapa mind!»

      Loomalikult röögatas ta meeletus vihas, käänas siis märatseva jõuga enda mu käte vahel ringi, kiskus oma parema käe lahti ja see tõusis üks kord, tõusis teist korda … Ma karjatasin ja lasksin temast lahti, tundes oma riietes sooja märga voolu. Siis tuikusin tagasi, otsisin laualt tuge ja vankusin mõne sammu kambri ukse poole, langesin aga pea jõuetult põrandale. Seejuures nägin ukse piitade vahel valget inimkogu. See oli naisterahvas. Jooksis minu juurde, kummardus, toetas käega mu pead – meie näod olid vastastikku, me vaatasime teineteisele silma – see oli minu Maia …

      Mu meelemärkus kustus. Muud ma sellest ööst ei tea …»

      Minu postipoiss viskas kustunud sigariotsa ära, sundis hobused, kes olid hakanud sammuma, uuesti sörkima ja pööras siis jälle täie näo minu poole.

      «Härra mõistab nüüd isegi, et ma niisugust lugu ei või igamehele nina peale siduda. Teiega on teine asi. Teie olete ustav isik ja elate minust eemal.»

      «Tänan usalduse eest, Hindrek, aga jutul puudub veel lõpp. Mis sündis edasi ja kuidas jäi teie kolme vahekord?»

      «Minust sai sant, nagu näete» – Hindrek tähendas peaga oma tühjale käisele. «Nemad aga heitsid paari ja olid jõukad inimesed. Kahe tuhande rublaga võib juba midagi peale hakata.»

      «Mis? Sinu isa kosis Maia naiseks?»

      «Kuis muidu. Arvasin, et mõistate seda isegi. Ega’s nad muidu nii ühel nõul paruni laeka kallale oleks kippunud … Lood kujunesid nimelt nõnda. Kui ma esimest korda silmad avasin, paistis päike ja ma lamasin oma sängis, ülemine osa keha ja parem käsivars seotud. Minu juures istus mu isa. Ta hoidis peos mu pahemat kätt ja vahtis mulle nähtavasti ainiti otsa. Kui lõin silmad lahti ja vaatasin tema peale, pööras ta näo kõrvale. Ta oli vait ja ka mina ei rääkinud. Ma tuletasin endale meelde, mis oli sündinud, ja kui mul kõik oli mälus, tõmbasin käe isa peost ära ja püüdsin teist külge pöörata. See oli aga nii valus, et tahtmata karjatasin. Ja jäin selili, nagu olin olnud. Uuesti võttis isa mu käe, aga ma tõukasin tema oma taas tagasi. Nüüd nägin, kuidas ta silmad märjaks läksid. Aga ta vaikis ja samuti ka mina. Vaatas siis jälle korraks mulle näkku ja ta silmad palusid väga. Aga kui ma pöörasin ka oma vaate tema poole, vahtis mees aralt teisale. Ja ma panin tähele, et ta juuksed olid kõrvade ümbert halliks läinud – ühe ööga. See liigutas mind. Ma piilusin nüüd alatasa tema hallide oimude poole, aga ma ei võtnud tema kätt vastu ega rääkinud temaga ainustki sõna.

      Ka Maia tuli mind vaatama. Ma ei suutnud teda naljalt enam ära tunda, nii valge, nii vana oli ta näost. Kaugelt ukse juurest vahtis ta minu poole, ja kui nägi, et mul silmad lahti, läks teine ruttu minema.

      Palju teisigi inimesi käis minu juures. Kõik piinasid mind pärimistega, kuis «lugu» olnud, kas ma ehk röövlit tundnud olin või kas ta nägu mul meeles olevat. Mina aga väristasin pead ega andnud seletavat vastust kellelegi.

      Mulle öeldi, et valitseja saatnud mehe linna sündmusest parunile teatama ja mulle tohtrit kutsuma. Kõige varemini järgmise päeva õhtuks võis härra kodus olla. Kui seda räägiti, vahtis isa jälle anudes mu otsa ja minu silmade ees valendasid ta hallinenud juuksed.

      Seni СКАЧАТЬ