Kogutud teosed II. Eduard Vilde

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tahtsin talle siis ka näidata, et olen mees, ja klõgasin klaasi klaasi järel uhkesti tühjaks – justkui kalja, nagu ta oli soovitanud.

      Maia tõi proua kambrist ilusa pisikese mängutoosi, mis tosina lõbusaid tantsutükke mängis. Selle paigutas klaaside taha lauale, keeras vedru osavasti üles ja pill mängis nii kenasti, et mu jalad laua all varsti kepsu lööma hakkasid. Maia istus minu ligidale, pärast koguni minu kõrvale. Ta oli mul nii ligidal, et ma käe ta piha ümber oleksin võinud panna, aga selleks puudus mul kaua aega julgus.

      Maia täitis järjest minu klaasi ja ma jõin – kui mees. Tundsin küll, kuidas veri mu soontes hakkas kuumalt käärima ja pea kihama, aga see kõik tegi mulle lõbu, millist ma enne iialgi ei olnud maitsnud. Mu meel läks nii kergeks, nii rõõmsaks, nii julgeks – ma oleksin kas või laest välja hüpanud. Maia ihusoojus tõmbus nii ligidalt mu peale, ta palged ja juuksed ja käsivarred, ta kael ja rind – kõik paiskas mulle nagu magusat lõõska ja lõhna vastu. Ma naersin ühtsoodu, lobisesin maa ja taeva kokku, trallitasin mängutoosi viise järele – lühidalt: olin läbi ja läbi rõõmus poiss!

      Ma ei pannud suurt tähelegi, et Maia lipsas ikka sagedamini kambrist, et ta iga paari minuti pärast istmelt tõusis ja jälle maha vajus, et ta veini kallates ikka üle klaasi ääre valas, sest et ta käed värisesid. Ta ei vaadanud nüüd enam nii heldesti ja armsasti mu otsa – see jäi mulle meelde – vaid ta nägu oli üha pöördunud ukse või akna poole … Minu mõtted olid mujal. Ma pidasin salaja aru, kas peaksin julgust võtma ja käe Maia kalli keha ümber lööma ja tema suu kallale kippuma. See plaan pakitses mul rinnas kogu aja ja piinas mind väga. Ikka veel puudus poisikesel julgus, olgugi et ta jõi kui mees …

      Maia tuli mulle viimaks appi. Nagu kogemata sattus ta käsi mulle pähe. Ta silitas mu juukseid ja äigas üle mu põse, kuni käsi jäi püsima mu paljal kaelal. Palav hoog läbis mu pealaest jalakannani. Ma haarasin ta piha ümbert kinni, surusin ta oma külje vastu ja meie palged puutusid kokku.

      Ta tõrkus, aga mitte tõsiselt.

      «Hindrek,» sosistas ta, «see pole ilus, – Hindrek, lase mind lahti!»

      Aga võta näpust, kes mees laseb tüdruku sellisel puhul veel lahti! Ma hoidsin teda tugeva käega, mu oimud mühklesid ja süda hüppas. Nüüd ei olnud mul enam puudust ka julgusest. Ma pöörasin ta näo enda poole ja suudlesin teda, kuna mul silmad kirjuks läksid …

      Räpakalt tõusis Maia istmelt, ma lasksin ta lahti. Aga vihane polnud ta mu meelest mitte. Muudkui nägu oli tal nii kummis ja silmad välkusid kõikjale sõõri, nagu mõnel metsloomal, kes kardab kütti.

      «Sa lubasid olla hea poiss, aga lähed koeraks,» ütles ta ja kohendas oma ilusaid juukseid. «Aga ma annan sulle andeks, kui sa seda enam ei tee!»

      Ma palusin, et ta istuks jälle mu juurde, ja lubasin jätta kõik koerused tegemata. Tuligi ja istus jälle mu kõrvale. Aga meie pudel oli tühjaks saanud. Ja nüüd oli mul viinast niisugune himu suus, et võtsin Maia pooliku klaasi ja jõin tühjaks. Ma poleks uskunud, et Maial on veel veini, aga tal oli. Ta tuli varsti teise täie pudeliga ja meie pidu jätkus uuel ilul …

      Mis selle teise pudeli joomise ajal Maia kambris sündis, see hahetab kõik ainult kui udu mu peas. Mäletan ainult, et mu liikmed olid viimaks nagu seatina täis, et ma ei jaksanud toolil enam hästi siruli istuda ja et mu silmad kiskusid vägisi kinni. Püüdsin tõusta, aga vajusin istmele tagasi nagu jahukott. Ajasin enda laua najal püsti ja katsusin astuda – ei midagi, taarusin vastu seina. Sealt kobisin poolkäpuli Maia sängi juurde … Kogu aeg kartsin endamisi, et Maia mind naerab, ent mäletan nagu läbi une, et ta mitte ei naernud, et ta tuli mulle appi ja et ta oli tõsine ja kahvatanud. Ta upitas mu üles ja laskis oma voodisse vajuda.

      «Maga siis natuke, sul on puhkust vaja,» ütles ta ise.

      «Aga ma ei tohi,» lällitasin talle vastu, «parun käskis mind oma kirjutuskambris magada, ta andis mulle kõva käsu …»

      Mis ma ütlesin, oli õige, härra. Kui parun oli kodust ära, laskis ta mind ikka kirjutuskambris suurel nahksel diivanil magada. See sündis varaste pärast. Meil ümberkaudu olid viimasel ajal mitmes mõisas vargad käinud, ja parunil oli ikka rohkesti raha kodus ning põhjatu hulk hõbeasju söögitoas, mis asetses kirjutustoa kõrval. Ära sõites oli ta mulle mitmel korral kinnitanud, et ärgu ma olgu mitte öösel kirjutustoast eemal.

      Maia aga ütles: «Puhka siin natuke aega, küll mina heidan sinu asemel nii kauaks kirjutuskambrisse. Ole mureta!»

      Mina aga olin truu teenija. Kuigi ma muud enam palju ei suutnud märgata, oma kohust pidasin meeles. Ajasin enese siis ka sängisamba ning Maia najal vahvasti jalule ja kobasin käsikaudu kambrikesest välja. Võis vist kaua väldata, enne kui piki pimedaid vahekodasid ja tube viimaks paruni töötuppa jõudsin. Siin laskusin diivanile ja jäin maha otsekui puunott … See oli esimene kord mu elus, et olin joobnud, pealegi veel nii meeletult. Seda pole pärast enam ette tulnud.»

      Hindrek jäi vait. Mõtlesin, et ta puhkab, aga ta ei hakanud ega hakanud enam uuesti peale.

      «Noh, ega’s jutt veel otsas ole?» küsisin viimaks. «Ma nagu mäletan, et sa tahtsid mulle vesta, kuidas sa käsivarrest ilma jäid; sellest ei ole sa aga veel sõnagi lausunud.»

      Ta oli pea nõnda pööranud, et ma enam ta nägu ei näinud. Ohje ja piitsa põlvede vahel kinni pidades tõmbas ta taskust ninaräti ja pühkis otsmikku. Siis pöördus äkitselt minu poole ja küsis isemoodi hapra, rämeda häälega:

      «Ärge pange liiaks – kas ehk on veel seda va tilgakest? Kurk on mul nagu kuivaks läinud,»

      Ma valasin klaasi sedamaid täis.

      «Vabanda!» ütlesin. «Sinu põnev jutt viis mul meelest veini ja viisakuse … Ole nii lahke!»

      Postipoiss jõi. Kui ta oli suu kuivatanud ja mütsi seekord nina peale alla tõmmanud, nagu paistaks päike talle silma, jutustas ta edasi:

      «Saate kohe kuulda, kuidas lugu läks mu käsivarrega … Oli õudne öö, mis järgnes Maia pidule. Ei tea õieti, kui kaua ma diivanil olin maganud, aga vist mitte enam kui kaks või kolm tundi. Ma usun, see ei olnud midagi muud kui mure, mis mind nii kaua vapustas, kuni mulle elu sisse tuli. Murel on suur võim. Ta painab inimest, torgib sind nagu nõeltega, kuni ärkad. Ma tundsin, kuis mu uni läks ikka rahutumaks. Piinavad unenäod hakkasid vintsutama. Nägin und kõiksugustest ohtudest ja hirmudest. Silm nägi kohutavaid kujusid ja kõrv kuulis heidutavaid kõlasid. Olin peaaegu ärkvel, aga silmad hoiti mul kinni: võitlesin unega seda piinavat võitlust, mis igaühele on tuttav. Iseäralik nagin ja ragin puutus mulle äkki kõrva; külm, niiske tuulehoog puhus mulle näkku.

      Viimaks olin nii kaugel, et sain silmi avada. Ma ei näinud midagi. Pilkane pimedus valitses mu ümber. Ei mäletanud esiotsa, kus olingi. Pikkamisi kerkis mulle meelde õhtune pidu; kobasin kätega ja tundsin enese all diivani siledat ning jahedat nahka. Nüüd juba taipasin, kus olin.

      Aga kust tuleb see külm tuul, mis puhub mu peale? Ja mis nagin ja ragin see on, mis ikka edasi kestab?

      Sügisene öö oli pilvine ning vihmane, aga minu teada pidi olema kuupaiste. Kuu aga nähtavale ei tulnud. Tema pilvetagust kumagi polnud märgata. Ma ajasin enda istukile, vahtisin ja kuulatasin.

      «Kes seal on?» hüüdsin äkitselt valjusti, sest musta pimeduse sees, toa teises otsas, seisis nagu mingi liikuv kogu. Praegu oli olnud naginat veel selgesti kuulda, aga nüüd, kus hüüdsin, vaikis see silmapilk. Pilkane pimedus ja hauavaikus.

      «Kes seal on?» küsisin uuesti, kuna СКАЧАТЬ