Uneliivamees. Lars Kepler

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hakkab just majja tormama, kui mõistab, et tegelikult seisab see inimene maja taga aias.

      Ta paistab ainult läbi magamistoa akna.

      Anders kihutab mööda kivisillutisega kaetud rada, möödub päikesekellast ja keerab ümber nurga.

      Mees on vist kuulnud, et Anders tuleb, sest on juba lahkumas. Anders kuuleb, kuidas too end läbi sireliheki pressib. Ta jookseb järele, tõmbab oksad eest, proovib midagi näha, aga väljas on liiga pime.

      7

      MIKAEL TÕUSEB PIMEDAS üles, kui Uneliivamees tuppa oma õudset tolmu puhub. Ta on õppinud, et hinge pole mõtet kinni hoida. Sest kui Uneliivamees tahab, et lapsed magavad, siis nad ka uinuvad.

      Ta teab nii hästi, et varsti silmad väsivad, väsivad nii väga, et ei jaksa enam lahti olla. Ta teab, et peab madratsile heitma ja pimedusega üheks saama.

      Mamma rääkis ikka mehaanilisest tüdrukust Olümpiast, Uneliivamehe tütrest. Olümpia hiilib laste juurde, kui need on magama jäänud, ja tõmbab neile teki ilusasti õlgadeni peale, et nad ei külmetaks.

      Mikael nõjatub vastu seina ja tunneb kühmulist betoonipinda.

      Liiv hõljub pimeduses nagu udu. Raske on hingata. Kopsud näevad vaeva, et verd hapnikuga varustada.

      Ta köhib ja limpsib huuli. Need on kuivad ja juba tuimad.

      Silmalaud muutuvad üha raskemaks.

      Nüüd õõtsub kogu pere võrkkiiges. Sirelilehtede vahelt helgib suvepäike. Roostes kruvid krigisevad.

      Mikael naeratab laialt.

      Me kiigume kõrgele ja ema proovib hoogu pidurdada, aga isa annab aina juurde. Laud meie ees saab vopsu, nii et maasikamorss klaasides väriseb.

      Võrkkiik liigub taha ja isa naerab ja tõstab käed üles, nagu siis, kui sõidad Ameerika mägedel.

      Mikaeli pea nõksatab ja ta avab pimeduses silmad, vajub küljele ja toetab käe vastu jahedat seina. Ta keerab end näoga madratsi poole ja mõtleb, et peab pikali heitma, enne kui ära minestab, siis vajuvad põlved äkki lihtsalt alt ära.

      Ta kukub, prantsatab põrandale, saab käed enda alla, tunneb juba alanud unes randmetes ja õlas valu.

      Raskelt rullib ta end kõhuli ja proovib roomata, ent ei jaksa. Ta lamab hingeldades, põsk vastu betoonpõrandat. Ta katsub midagi öelda, kuid häält pole enam alles.

      Silmad sulguvad, kuigi ta hakkab vastu.

      Pimedusse vajudes kuuleb Mikael, kuidas Uneliivamees ruumi tatsab, oma jahuste jalgadega mööda seina otse üles lae alla hiilib. Ta peatub, sirutab käed välja ja proovib Mikaeli oma portselanist sõrmeotstega puudutada.

      On pime.

      Ärgates on Mikaeli suu kuivanud ja pea valutab. Silmad on vanast liivast kokku kleepunud. Ta on nii väsinud, et aju katsub uuesti magama jääda, kuid killuke teadvusest paneb tähele, et midagi on täiesti teisiti.

      Adrenaliin tuleb kuuma löögina.

      Ta kargab pimeduses istuli ja kuuleb helide järgi, et ta on teises, suuremas ruumis.

      Ta ei ole enam kapslis.

      Üksindus muudab ta jääkülmaks.

      Ettevaatlikult roomab ta üle põranda ja jõuab seinani. Peas tormavad ringi mõtted. Ta ei mäleta enam, millal jättis igasugused põgenemiskavatsused.

      Keha on pärast pikka und ikka veel raske. Ta ajab end värisevatele jalgadele ja liigub mööda seina äärt nurgani, läheb kobamisi edasi ja jõuab metallplaadini. Kiiresti kompab ta plaadi servi, saab aru, et see on uks, libistab kätega üle uksepinna ja leiab lingi.

      Käed värisevad.

      Ruumis on täiesti vaikne.

      Ta vajutab lingi ettevaatlikult alla, kuid usub, et uks on lukus, seetõttu ta peaaegu kukub, kui uks lihtsalt lahti vajub.

      Ühe pika sammuga on ta heledamas toas ja peab silmad korraks kinni panema.

      See on nagu unenägu.

      Palun, laske mind välja, mõtleb ta.

      Pea lõhub valutada.

      Ta kissitab silmi, näeb, et on koridoris, ja astub pehmetel jalgadel edasi. Süda taob nii kiiresti, et ta suudab vaevu hingata.

      Ta proovib liikuda vaikselt, aga oigab siiski hirmust.

      Varsti on Uneliivamees tagasi – ta ei unusta ühtegi last.

      Silmi ei suuda Mikael korralikult avada, kuid läheb ikkagi häguse kuma poole kaugel ees.

      Võib-olla on see lõks? mõtleb ta. Võib-olla meelitatakse teda nagu putukat põleva leegi ligi.

      Aga ta astub ikka edasi ja toetab käega vastu seina.

      Ta komistab suurte isolatsioonivillarullide otsa, hingeldab hirmust, kaldub kõrvale, põrkab õlaga vastu teist seina, aga tal õnnestub jalule jääda.

      Ta peatub ja köhib nii vaikselt kui võimalik.

      Kuma tuleb läbi üht ust katva klaasi.

      Ta koperdab ja vajutab linki, kuid uks on lukus.

      Ei, ei, ei.

      Ta lõgistab linki, tõukab ust, lõgistab jälle. Uks on lukus. Ta on meeleheitest põrandale kokku vajumas. Äkki kostavad selja tagant ülipehmed sammud, aga ta ei julge ümber pöörata.

      8

      KIRJANIK REIDAR FROST joob veiniklaasi tühjaks, paneb selle söögisaali lauale ja suleb hetkeks silmad, et rahuneda. Keegi külalistest plaksutab. Sinises kleidis Veronica seisab, nägu nurga poole, käed silmade ees, ja hakkab lugema.

      Külalised hajuvad igasse suunda, sammud ja naer levivad mõisa tubadesse laiali.

      Reeglite järgi tuleb püsida alumisel korrusel, aga Reidar tõuseb aeglaselt püsti, läheb ahta salaukse juurde ja hiilib köögikoridori. Ettevaatlikult ronib ta kitsast teenijatetrepist üles, avab tikitud rätikute vahel salaukse ja astub eravaldusesse.

      Ta teab, et ei peaks siin üksi olema, kuid läheb ikkagi läbi järjestikuste saalide.

      Iga kord tõmbab ta läbitud saali uksed enda järel kinni, kuni jõuab viimase galeriini.

      Seina ääres seisavad pappkastid lasteriiete ja mänguasjadega. Üks kast on avatud, sealt torkab silma heleroheline kosmoserelv.

      Läbi põranda ja seinte kostab Veronica summutatud hääl: “Sada! Ma tulen!”

      Aknast paistavad koplid ja aasad. Kaugemal ulatub pikk kaseallee Råcksta mõisani.

      Reidar tõmbab ühe tugitooli lähemale ja riputab pintsaku seljatoele. Jalgupidi istmele ronides on tunda, et ta on purjus. Valge triiksärgi selg on higist märg. Jõulise liigutusega heidab ta nööri üle laetala. Tool tema jalge all nagiseb selle СКАЧАТЬ