Uneliivamees. Lars Kepler

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ paneb läbipääsukaardi ära ja laseb Andersi esimesena massiivse metallukse juurde.

      Läbi turvaklaasi paistab sale mees, kes istub plasttoolil. Ta kannab siniseid teksaseid ja teksapluusi. Mehe pea on kiilaks aetud ja silmad imelikult rahulikult. Ohtrad kortsud tema kahvatus näos meenutavad lõhenenud muda kuivanud jõesängis.

      Jurek Walter on süüdi mõistetud vaid kahes mõrvas ja ühes mõrvakatses, kuid tal on väga tugev seos veel üheksateistkümne mõrvaga.

      Kolmteist aastat tagasi tabati Jurek Walter otse teolt, kui ta sundis viiekümneaastast naist tagasi maa sees olevasse kirstu. Naist oli kirstus hoitud peaaegu kaks aastat, aga ta elas endiselt. Ta oli kohutavas seisundis, nälginud, lihased kärbunud, tal olid külmumishaavad, jubedad lamatised ja ta oli saanud raske ajukahjustuse. Kui politsei poleks Jurek Walterit jälitanud ja teda kirstu juures tabanud, siis poleks teda arvatavasti kunagi kätte saadud.

      Nüüd võtab peaarst välja kolm klaaspudelikest, milles on kollane pulber, lisab igasse pudelisse vett, raputab anumaid ja loksutab vedelikku, siis tõmbab lahuse süstlasse.

      Ta paneb tropid kõrva ja avab pisikese ukseluugi. Kostab metallikolin ning nendeni hoovab betooni ja tolmu raske hais.

      Peaarst ütleb Jurek Walterile veniva häälega, et on süstiaeg.

      Mees kergitab lõuga ja tõuseb pehmelt toolist, pöörab pilgu luugile ja läheneb pluusi lahti nööpides.

      “Peatu ja võta pluus ära,” käsib Roland Brolin.

      Jurek Walter tuleb aeglaselt edasi, Roland sulgeb luugi ja paneb kiiresti lukku. Jurek peatub, avab viimased nööbid ja laseb riideeseme põrandale kukkuda.

      Tema keha on kunagi olnud lihaseline, nüüd on musklid ja kortsus nahk lõdvalt rippu.

      Roland avab uuesti luugi. Jurek Walter astub viimased sammud ja sirutab sadade pigmendilaikudega kaetud soonilise käe luugist välja.

      Anders puhastab tema õlavarre piiritusega. Roland lükkab nõela pehmesse lihasesse ja surub süstla liiga kiiresti tühjaks. Jureki käsi võpatab üllatusest, aga ta ei võta seda enne ära, kui saab loa. Peaarst paneb luugi kinni ja lukustab kärmelt, tõmbab kõrvadest tropid välja, naeratab närviliselt omaette ja heidab siis pilgu ruumi.

      Jurek Walter koperdab voodini, peatub ja istub.

      Äkki pöörab ta pilgu uksele ja Roland pillab süstla maha.

      Ta proovib seda kinni püüda, aga süstal veereb eemale.

      Anders astub sammu edasi, korjab arstiriista üles ning kui mõlemad selja sirgu ajavad ja uuesti isolatsiooniruumi ukse poole pöörduvad, siis on turvaklaas seestpoolt udune. Jurek on aknale hinganud ja sõrmega kirjutanud “JOONA”.

      “Mis seal on?” küsib Anders nõrga häälega.

      “Ta kirjutas “Joona”.”

      “Joona?”

      “Mida kuradit see peaks tähendama?”

      Aken muutub selgemaks ja nüüd on näha, et Jurek Walter istub, nagu poleks paigalt liikunudki. Mees vaatab süsti saanud kätt, masseerib lihast ja põrnitseb arstidele vastu.

      “Muud ei olnud?” küsib Anders.

      “Ma nägin ainult …”

      Läbi ukse kostab loomalik ulg. Jurek Walter on voodilt maha vajunud, ta lõugab põlvili maas täiest kõrist. Lihased kaelal on pingul, veresooned paistes.

      “Kui palju sa talle tegelikult panid?” küsib Anders.

      Jurek Walteri silmad pöörduvad pahupidi, ta toetub käele, sirutab jala välja, aga kukub järsult taha, lööb pea vastu öökappi, karjub, tema keha hakkab spasmiliselt värisema.

      “Kurat,” sosistab Anders.

      Jurek libiseb põrandale, peksleb jalgadega, hammustab keelde, puristab rinnale verd ja jääb siis hingeldades lamama.

      “Mis me teeme, kui ta ära sureb?”

      “Kremeerime,” vastab Brolin.

      Jurekil tekivad uued krambid, ta rappub kogu kehast, käed vehivad igas suunas ja jäävad siis paigale.

      Brolin vaatab kella. Mööda tema põski voolab higi.

      Jurek Walter oigab, veereb küljele, proovib end üles ajada, aga ei suuda.

      “Kahe minuti pärast võid sisse minna,” sõnab peaarst.

      “Kas ma tõesti pean minema?”

      “Varsti pole ta enam ohtlik.”

      Jurek roomab neljakäpakil ringi ja tema suust voolab limane veri. Ta õõtsub, liigub aeglasemalt, kuni vajub maha ja jääb lamama.

      3

      ANDERS VAATAB LÄBI paksu ukseklaasi. Jurek Walter on kümme minutit liikumatult maas lamanud. Tema keha on pärast krambihoogu lõtv.

      Peaarst torkab võtme lukuauku, kahtleb, piilub aknast sisse ja keerab siis ukse lahti.

      “Mõnusat olemist,” soovib ta.

      “Mis me siis teeme, kui ta üles ärkab?” küsib Anders.

      “Ta ei tohiks ärgata.”

      Brolin avab ja Anders läheb sisse. Uks tema selja taga tõmmatakse kinni ja lukk koliseb. Isolatsiooniruumis haiseb higi järele, aga siin on ka midagi muud. Äädika hapukas lõhn. Jurek Walter lamab täiesti vaikselt, vaid selja liikumisest võib aimata aeglast hingamist.

      Anders hoiab eemale, kuigi ta teab, et Jurek Walter magab sügavalt.

      Ruumil on kummaline akustika, pealetükkiv, nagu oleksid helid liigutustega liiga tihedalt koos.

      Arstikittel krabiseb igal sammul vaikselt.

      Jurek hingab kiiremini.

      Kraan tilgub.

      Anders jõuab voodi juurde, keerab pilgu Jureki poole ja põlvitab.

      Turvaklaasi tagant paistab peaarst, kes põrnitseb hirmunud pilgul, kuidas Anders kummardub ja üritab põranda külge kruvitud voodi alla vaadata.

      Seal ei ole midagi.

      Ta läheb veel lähemale, silmitseb Jurekit hoolega ja heidab siis kõhuli.

      Jurekit ei ole enam võimalik jälgida. Noa otsimiseks peab selja keerama.

      Voodi all on hämar. Seina ääres vedelevad tolmurullid.

      Pähe tükib ettekujutus, kuidas Jurek Walter on silmad avanud.

      Puitribide ja madratsi vahele on midagi torgatud. Ei paista hästi, mis see on.

      Anders küünitab, aga ei ulata. Ta on sunnitud end selili voodi alla hiivama. Seal on nii kitsas, et pead pole võimalik keerata. Ta nihkub edasi. Tunneb igal hingetõmbel rinnakorvi vastas voodipõhja tumma vastupanu. Sõrmed kobavad. СКАЧАТЬ