Prohvet Maltsvet. Eduard Vilde

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja keda palverahvas ilmalasteks kutsub, sest Issand käsib kõiki ühteviisi õpetada ja oma juurde juhatada.

      Selle üle tõusis nüüd vennastekoguduse peamehe ja Maltsveti vahel käre vaidlus, ja see läks päris riiuks, kui Maltsvet koa veel Thomsonit ennast hakkas noomima ja talle ütles, ta pidada kui palvemees ning koguduse juhataja ilmaliku ameti ja tegevuse maha jätma, nagu Maltsvetki, ja mitte enam kauplemise, liia mati võtmise ja igasugu kavala kasupüüdmisega mammunat orjama ja kuldvasikat kummardama. Ta näitas kirjast, et jumalat ja mammunat ühtaegu teenida ei ole sünnis. Ühtlasi aga soovis, nagu ütlesin, et palvemajades oleksid jumalateenistuse ajal uksed kõigi patustele lahti, sest et Jeesus, kui ta maa peal elas, kõik patused ja tölnerid enese juurde lasi, öeldes, et haigetel on arsti tarvis, aga mitte tervetel, ja uhked variserid enesest koguni ära tõukas…»

      «See oli õieti öeldud – väga õieti!» hüüdsid paar häält kõrtsiliste seast, kuna mölder jätkas:

      «Leinbärk ja Thomson olid varemalt old küll head tuttavad, aga vaimu poolest ei olla nad millaski hästi kokku leppind. Nüüd aga, kus Maltsvet vennastekogudust julges laita, kelle pea Madise kihelkonnas Aniste papa on, ja kus ta ka Thomsoni enesele tõtt julges suu sisse öelda, teda noomida ja mammunaorjaks ja variseriks teha – nüüd oli voadil põhi välja löödud! Endised sõbrad said verivaenlasteks, Thomson ajas Maltsveti toast välja ja Maltsvet läks vihaselt oma teed…

      Kuda lugu praegu on, teate isegi. Vennastekogudus ja tema palvemehed, kõigi tipus Aniste Thomson, kuulutavad Maltsvetti valeprohvetiks ja tema lugemiste kuulajaid valeusulisteks, ja Maltsvet ning tema poolehoidjad nimetavad jälle vennastekogudust variseride koguduseks, kes, tehes endid vagaks, reagivad valet ja kelle südametunnistus on kui rauamärgiga põletud, kes endid paremaks ja õndsamaks peavad, kui teised patused on, ja pühakoja röövliauguks teevad, kust Kristus müüjad ja ostjad ja rahavahetajad piitsaga välja ajas. Nõnna on see riid ja lõhe Maltsveti ja Thomsoni ja nende karjade vahel. Leinbärgi nimegi muutsid palvemehed Maltsvetiks, mis on nende meelest halvem, sest enne hüüti Leinbärki enamasti õige priinimega.»

      Lõhmuse Taaveti punetavad silmad läikisid. Ta pühkis suu õllevahust puhtaks ja ütles:

      «No voata, Tongi peremees! Ise tunnistad nüüd üles, et need, kes meid noomida ja õpetada ja õigele teele tahavad juhatada, on ise karvupidi koos. Ja mispärast? Sellepärast, et nad isegi ei tea, mis on õige, mis kõver tee. Üks ajab teise õpetuse valeks. Minupärast noomigu nad üksteist vastastikku ja kiskugu nii, et nahatükid ja karvatutid lendavad, aga nii kaua, kui nad sedaviisi üksteisele ristiusu õpetusi seletavad, ärgu nad tulgu mind noomima!»

      «Aga nad ütlevad jo kõik, et nende õpetused seista pühakirja põhjal,» tähendas Tihane leti tagant vahele, kes nüüd, kus vaidlus tema käest ta külaliste kätte oli läinud, oma tulu pärast erapooletult suud pidas või ainult mõne värvitu sõna vahele heitis, mis selgemalt ühegi partei poole ei kaldunud. «Ja nad näitavad kõik piiblist, et seal nõnna seisab, nagu nemad õpetavad.»

      Nüüd ütles see pooljoobnud jumalavallatu inimene midagi, mis ühed naerma, teised vanduma ajas. Lõhmuse Taavet ütles:

      «Kas teate, mehed! Pühakirja põhjal võib igaüks uue usu teha…»

      «Sina koa?»

      «Mina koa. Ja iga usk on õige, sest nõnna ja nõnna seisab piiblis.»

      Oh seda kära, mis nüüd tõusis!

      «Kuule aga, – kuule kuradit, – tema tahab uut usku teha! Lõhmuse Taavet tahab uut usku teha!.. Lõhmuse Taavet lubab hakata prohvetiks… aapostliks… uueks Kristuseks…!»

      Hirnuv naer ühelt poolt, tige urin ja nohin teiselt poolt. Ühed vabistasid kõhtu, teised sülitasid. Hüüded kajasid:

      «Ust, häbemata koer!»

      «Kõtt, laua alla!»

      «No nüüd on Õnnistegija väljas! Viimaks hakkavad kõik lakkekausid uut usku tegema…!»

      «Ja lakalelled ja pikanäpumehed pealekauba!»

      «Visake lurjus uksest välja!»

      «Välja jumalateotaja neh!»

      Mitte need, kes seni leplikust vaidlusest Maltsveti üle olid osa võtnud, polnud vihaseimad hurjutajad, vaid need, kes vagusi olid pealt kuulanud või hiljem kõrtsi astunud, sest nende seas oli nii palve-inimesi, kes praegu Madisest kahekordselt jumalateenistuselt olid tulnud, kui ka neid, kes ei mõistnud lugeda ja ainult kuulu järgi teadsid, mis pühakirjas seisab. Need olid need ristis kätega ohkajad ja ägajad ja silmaveevalajad, kes kirikus, iseäranis aga palvemajas, tegid, nagu tahaksid nad teiste, mitte eneste patukoorma all laiaks minna ja lämbuda. Kõige tüsedamad hüüded tulid kahe naise suust, kes väljast ree pealt oma meestele olid järele tulnud, et nende janukustutuse üle valvata.

      Kärnane oinas, kes vaenuliku tormi enese vastu oli välja kutsunud, hoidis alal paksu nahaga lõuamehe julget rahu, rüüpas toobist muigava suuga õlut ja hakkas aeglaselt piipu toppima. Seejuures rändas ta terasekarva silm rahva seas ringi ja naksas nagu nõel nende nägudest kinni, kes teda sõimasid. Näis, nagu kirjutaks mees nende nimed salaja oma mäluraamatusse üles.

      «Teie, jumalalapsed, kuulake enne, mis ma reagin, ja siis alles hakake sülge ja sappi välja ajama,» ütles ta viimaks, kui siunavad hääled vähe olid vaikinud. «Te olete ometi kuuld, et Maltsvet õpetab uut usku. Praegu reagiti, kuda ta hukka mõistab, et vennastekogudus kahte seltsi lugemist peab – ilmalastele lahtiste ustega, oma karjale luku taga. See seisab vennastekoguduse usus, et ta nõnna teeb, Maltsveti usus ei seisa see aga mitte; Maltsveti usus seisab, et palvemaja uksed peavad olema igaühele lahti. Ja kui sa nende käest nüüd lähed küsima, miks üks nõnna, teine nõnna teeb, siis toovad kohe piibli välja ja näitavad: näe, pühakiri õpetab nõnna või lubab nõnna teha. Saksa-isand paneb sulle piiblisalmi nina alla, kus kästakse jumalalapsi ilmalastest, äravalitud rahvast paganatest lahus hoida, ja Maltsvet lööb raamatu teisest kohast lahti ja loeb sulle ette, et jumalakoda ja jumalasõna olla ühel viisil ja ühel ajal kõigi päralt. Kas need põle kaks usku ja õpetust, mis mõlemad pühakirja põhjal seisavad, ehk nad küll teineteise vastu reagivad? Tehke nüüd oma leiva-augud lahti ja vastake, teie silmapööritajad!»

      Lõhmuse Taavet oli sel joobumise astmel, kus alkohol aju mööduvalt terasemale ning kiiremale tegevusele sunnib, rääkijale julgust jagab, kõnele ladusa voolu annab. Seda umbsemad olid tema vastaste keeled, ja kui kohmetuse pärast keegi ei kostnud – peale ühe, kes nurgast hüüdis: «Mis nüüd sihukese seale maksab vastata!» – kõneles patune inimene uuel hool edasi:

      «Maltsvet õpetab ja käsib uskuda, et viina ei tohi juua, see olla pühakirja järele patt –»

      «Jah, magusat viina ei tohi juua, ja täis ei tohi ennast magusat viina juua,» ütles nokastanud Kriuka Mihkel, targalt näppu tõstes ja kulmukarvu kõrgele ajades.

      «Nojah, sina jood jo kibedat, ega see patt ole,» naeratas Taavet, «aga pane tähele, mis teeb kirikhärra! Kirikhärra ei keela viina joomist ühtigi, ei magusa ega kibeda joomist, vaid joob kodu ise ja annab armulaual teistele juua, ja igaüks teab, et ta muud ei tee, kui täidab pühakirja käsku.»

      «Kas ta lõhverdus peab kord lõuad!» kuuldus jälle kõrtsiliste seast.

      «Ei pea,» vastas Taavet. «Te olete vist juba kuuld, et Maltsvet ei salli värvilisi riideid – need olla jälle patt. Ei sul tohi punast ega sinist ega kollast ihu peal olla, vaid sinu riie olgu hall või must või valge. Tüdrukud ja naised tehku СКАЧАТЬ