Prohvet Maltsvet. Eduard Vilde

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Leinberg’i, need olid noored; need aga, kes võtsid lauluraamatu laudilt või lugesid piiblit ja kõnelesid prohvet Maltsvetist, need olid vanad… Ja õhk oli igal pool täis pühapäeva, tasa imbuvat, vaikselt heljuvat, ihust ja hingest salaja läbi ujuvat pühapäeva. Linnudki tundsid oma hinges ja enese ümber seda mitte-eritletavat, mitte-seletatavat pühapäeva-õhku, ja vana vares talitses oma nurisevat ning näägutavat suud, ja noorgi neelas oma edeva «krrae! krrae!» alla, kui ta midagi silmas, mis tema uudishimu äratas ja mille kohta ta muidu vanemalt seletust oleks pärinud.

      Juba hakkasid esimesed kirikulised külasse jõudma. Nad tulid eemalt tumeda kuusiku alt, halli tossu ja valge lume vahelt, otsekui mustad ämblikud nähtavale, nii ükshaaval kui ka lüheldaste rongikestena. Vahel kadusid nad hangenõgudesse ja tee-aukudesse, kerkisid siis jälle üles ja suurenesid ühtelugu, nii et laste suudest väravates aeg-ajalt ehakas rõõmuhüüe puhkes: «Näe, meie isa – näe, meie ema!»

      Oli kirikulisi, kes kõrtsist mööda sõitsid, oli ka neid, kes ei sõitnud. Viimased polnud seejuures süüdi, vaid nende hobused: need ei raatsinud kõrtsist eneste puhkamise tulul mööduda. Teadsid vist ka, et peremehel on külm ning janu, ja mõistlik ori püüab peremehe tervist hoida.

      Kõrts seisis pika, kitsa ja pereka küla läänepoolses otsas, kahe kirikutee risti kohal. Ta oli kaunis avar kivihoone ja vanem kui kõik vanemad elanikud külas. Põliselt ja kindlalt, nagu kirik ja mõiski, püsis ka tema oma paigal; olid ta müürid ju samast kõvast kivist nagu kiriku ja mõisagi müürid, ja kes põrkas peaga kõrtsimüüri vastu, sai samasuguse mütsu nagu põrgates kiriku- ja mõisamüüri vastu. Kõrts oli mõisa abikontor; maks, mis jäi talupojalt mõisa kontoris võtmata, võeti siin vastu. See oli ka viimane maks, mida tolleaegne talupoeg jõudis maksta.

      Kõrtsmikuks oli Kuglil vana Tihane, kohaliku mõisa endine aidamees. Ta vaatas kõõrdi ja oli maias raha peale; seepärast ütlesid inimesed temast, ta vaatavat ühe silmaga vaske, teisega hõbedat, kahega kokku kulda. Tihane paristas kõvasti hobuseid ning ostis ja müüs vilja. Millal ta vilja ostis, seda palju ei nähtud, aga müümist oli alatasa näha. Ta ostis kõige vähema mõõduga, isegi leivakoti-, kaapkübara- ja kuuetasku-täisi, müüs aga ikka kulisid ja sälitisi.

      Tema külaliste seas oli palju neid, kes oma viinakortlit või õlletoopi kunagi rahaga ei maksnud, aga võlgu ei jäänud nad kõrtsmikule ka mitte. Va Tihase Jaan öelnud ise kord heal tujul, niisuguste eest maksvat mõis; see olevat ju helde hädalisi aitama…

      Kui kõrtsmik, hobuseparisnik ja laadalell tundis Tihane kõiki inimesi oma kihelkonnas, peaaegu kõiki naaberkihelkonnis, poolesid tervel Tallinnamaal ja kolmandikku Riiamaal. Ja ta ei tundnud neid mitte ainult näo järgi, vaid teadis igaühest ka midagi jutustada, paljudest isegi hoolega hoitud saladusi. Oli mehel päris kõrtsmikumälu. Ta tundis inimese, kellega ta elus kord oli kokku puutunud, paarikümne aasta pärast kohe ära, ja vestis loo, mis tema noorpõlves oli sündinud või mis talle poole inimese-ea eest oli jutustatud, nii värskelt ja põhjalikult maha, nagu oleks see mõni eilne asi. Ta oli hea hambamees ja väsimatu jutupuhuja, seepärast polnud tal raske külalisi köita, ja isegi naised, kes meestele õhtul järele tulid, jäid vastu tahtmist kõrtsi konutama, kui kõõrdsilm leti taga mõnda vigurjuttu veeretas.

      Kõrtsis oli juba salk külalisi koos, nende seas ka paar kirikulist. Esimesed tulid siia pühapäevast pärastlõunat, ja kui jumal tahab, ka õhtut veetma; viimased muretsesid heale tujule, mis neil kirikutrahteris oli alanud, pikemat järge, et selle eest väljaantud raha mitte maha poleks visatud. Priiskajaid ja prassijaid tolleaegsete kõrtsiliste seas veel ei olnud; seks puudus talupoegadel, hoolimata jookide odavusest, tarviliku aja kõrval raha. Toobi õlle või poole kortli viina sisse uputas talumees kogu oma nädalase mure, puhus seejuures üleaedsega terve õhtu juttu, tossutas toa suitsu täis ja sülitas põranda libedaks. Purju jäi ta küll ka, pealegi rutemini kui praegused kõrtsilised, aga see ei tulnud joodud vedelikkude paljusest, vaid nauditud toidu kasinusest. Inimene, kes aasta otsa elab ainult aganasest leivast, ei suuda puhtalegi viinale vastu panna, ammuks siis veel mõisa kurjale puskarile, millesse kukkudes kärbes kohe hinge heitis, nagu topsisõbrad ise väitsid.

      Kugli kõrtsi seestpidine nägu oli tolle aja kohta tavaline. Porisest kojast, mille konarlikku kivipõrandasse külaliste pastlad lihvitud tee olid kulutanud, käis uks kaunis ruumikasse hoovi või rehealusesse, kus öömajaliste hobused ja sõidukid ulualust leidsid, teine uks kõrtsi suurde tuppa. Mõlemad uksed olid nii madalad, et lühemgi mees sisse astudes pidi kaela kõverdama, ning mõlemal olid nii kõrged läved, et jääb ajalooliseks imeks, kuidas nokastanud külalised neist üle said ja mõned siiski veel võisid tervete ninaluudega uhkustada. Vist võib seda alalise koduse harjutamisega seletada, sest talude uksed olid veel palju madalamad ja nende läved palju kõrgemad.

      Kõrtsi «suurtuba» oli meie mõõdupuu järgi vahest veidi kitsik, tol ajal aga räägiti Kugli kõrtsitoast: va Niitsami Needu, tigedaim eit külas, ajanud seal poole ööd oma vanameest vemblaga taga, ilma et teda ruumi suuruse pärast kätte oleks saanud. Ringi seinte ääres seisid pikad räpased lauad ja pingid, kus laadalised, linnalised ja muud öömajalised talvel oma kuubede ja kasukate kattel magasid ja päevil leiba võtsid. Valgus paistis sisse ainult kahest pisikesest neljaruudulisest aknast, mis alati olid higised või härmas, kohmetult ja tusaselt luuravate, kõõrdi vaatavate kiirtega. Põrandast ei tohi öelda, kas ta oli enam savist või kivist: igatahes võis ettevaatamatu kõndija niisama hästi ta kivirahnudel kui savikühmudel komistada. Seinu ja lage lubjati küll sagedasti, kahe ja kolme aasta takka kord, aga küllap vist võõpas talurahva must mure, mida siin käidi ihust välja tolmutamas, nad ruttu jälle tõmmuks nagu tõrva-ahju, kuna piibu- ja peerusuits omaltki poolt kaasa aitasid.

      Ukse kõrval seina ääres lömitas nagu mõni kindlusekants tohutu suur laiade puusadega kiviahi, mille suu ees talvel, kui ta küdes ja kui ilm väljas oli pakane, käe- ja ninasoendajate vahel iga kord elav võistlus tõusis üksteise tõukamise ja tuupimise näol. Õhtul pisteti ahju välise nurga külge, selleks kivide vahele uuristatud mokkade vahele, peerg põlema, sest va Tihane oli oma rasvaküünaldega kitsi, pannes ainult laupäeva- ja pühapäeva-õhtuti ühe ees-, teise taga-tuppa vinduma – ta ise ütles «särama» –, pealegi ainult siis, kui kõrtsiliste seas kukrult kobedamaid leidus. Tihase küünlajalad olid niisama lihtlabased kui otstarbekohased: puutombu sisse oli lastud oherdiga auk, ja lühter oligi valmis. Ahju laia keret mööda jalutasid ööd ja päevad tõmmupunased vagusad prussakad, kes jäid vahel mõttes kuulatama. mida nägematu kilk leelõukal neile murelikult laulis.

      Tagatuba ehk letikamber, kuhu viis längu vajunud piitade ja pikkade hingedega paks suitsunud uks, oli hoopis kitsik. Sinna tikkusid ka ainult rahakamad topsitajad, siis mõisasundijad ja kõrtsmiku isiklikud sõbrad, kuna tellitud märjuke muudele anti selle letiosa kaudu, mille peal oleva suure neljanurgelise seina-avause ette ööseks raske luuk lae küljest alla lasti. Nurgas, mille moodustasid mõlemad vinklis olevad letiosad, valitses ja talitas siis kõrtsipapa hommikust ööni vasksete kortlite, toopide ja pooltoopidega. Leti-kambris asetses üksainus väikene, neljanurgeline laud, ja see oli Kugli uhkuseks ning tema vägevate auks – värvitud.

      Ka «saksakamber» ei puudunud Kugli kõrtsil. See oli letitoa ja kõrtsmiku ühekambrilise korteri vahel, pikergune kitsas ruum, mida kõrtsmiku perekond ise tarvitas, kui kõrtsis ei olnud «saksu». Sellel oli koguni laudpõrandki all. Saksakambri peahiilguseks loeti aga üht elukat, mida tema noorpõlves, mis kaugele ennemuistsesse aega ulatus, sohvaks oli kutsutud ja mille helde mõisahärra Kugli kõrtsile selle kasuliku asutise saja-aastaseks juubeliks oma kolikambrist oli kinkinud. Praegu tundus kahtlane, kas suure minevikuga mööbel nii uhket nime veel pälvis, sest temast polnud enam palju muud järel kui hobusetekiga kaetud suur auk, millesse istudes oli inimesel tunne, kui oleks ta oma häbeliku kehajao mõne murdja lõugade vahele pistnud. See tunne tekkis muidugi augus varjul olevaist katkistest vedrudest, mille teravad orgid end istuja lihalikku õrnusse puurisid. Muidu polnud endisel sohval viga. Puutoestki oli veel kaks kolmandikku alles, ja need linaseemne-sarnased punased СКАЧАТЬ