Nõiaprotsessid Eestis. Aarne Ruben

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jätab inimkond naerdes hüvasti oma minevikuga. Siin aga ei suuda kohalik ühiskond lahti lasta sellest, mis on talle juba suurt häda toonud. Pärast töörohkeid 1660. aastaid näib kurjus/halb tasapisi tagasi tulevat, vahe on vaid selles, et hukkamine on nüüd pigem äärmuslik karistusvorm.

      Ilmekalt on seda kujutanud Maia Madar ülevaatlikus tabelis „Süüdistatud ja surmamõistetud Eesti nõiaprotsessides” (160, 133). Surmamõistetute arv tõuseb üsna suureks Liivi sõja lõpus ja selle järel ning ajavahemikus 1640–1649, lakates aastal 1699. Süüdistamistesse tekib paus või suhteline vaikus sajandi keskpaigast kuni 1690. aastateni. XVII sajandi teise kümnendi massiprotsesside ulatuseni hiljem siiski enam ei jõuta. Seejuures on nii süüdistatute kui surmamõistetute hulgas meeste selge ülekaal, erandiks on vaid seesama massiliste nõiaprotsesside periood 1610–1619, mil rohkem kannatavad naised. See tuleneb asjaolust, et Eestimaa kohtutes on nais- ja meessüüdlaste suhe 50: 50, kuid Liivimaal prevaleerivad mehed (160, 135). Naiste ülekaal 1610. aastal on aga tingitud sellest, et Tartus oli sel ajal tekkinud mingi naiste sõpruskond, kes kohtulaua ees ja piinapingis väitis end olevat seotud armastusmaagiaga.6 Ka Soomes hakkas XVII sajandi teisel poolel naiste osakaal süüdimõistetute hulgas kasvama.

*

      XVII sajandi lõpus muutus talurahva olukord taas raskemaks, mistõttu vajati rohkem ka nõiakunsti abi. Mõisnik suhtus oma orjadesse väga meelevaldselt ja kokkulepetest kinnipidamist reguleeris kodukariõigus, mille alusel isand võis orja piitsutada, kinkida, müüa, pantida, kaartidega maha mängida jne. Isegi orjade tapmist tuli nüüd ette. Sekkus Rootsi kuningas, kes pidas talupoegi eelkõige oma alamateks. 1681. aastal ilmus Karl XI propositsioon Liivimaa maapäevale, selle kolmas punkt heitis Liivimaa aadlile ette provintsis endiselt valitsevat „viletsat orjust ja pärisorjust”, mille all kristlased peavad kannatama, kuna mõisnikud on omavoliliselt võtnud suurema vabaduse ja võimu oma talupoegade üle kui „kristlik armastus” suutvat taluda. Ühe Kehtna sulaspoisi löönud mõisarentnik ilma mingi kohtuta lihtsalt kirvega maha ning üks Suislepa talupoeg saatis mõisnike omavoli kohta kuningale kaebekirja, milles hindas oma isandate käitumist hullemaks türklaste ja paganate omast (219).

      See ehk ongi vastus küsimusele, miks nõiaprotsessid vahepeal kadusid, et siis taas ilmuda.

*

      Nõiakohtute kirjutamata ja kirjutatud statuut kujunes välja järkjärgult, protsess arenes aegamööda. Asi võis alata peaaegu tsiviilsüüdistusega, oli tekkinud näiteks mingi olmeline konflikt, mis muutus millekski tõsisemaks, niipea kui kohtunikud olid esimesed kruvid kinnitanud. Kaebealune nägi kohe, et üles tunnistada tuleb midagi hoopis loomuvastasemat, kui ta seni oli arvanud. Saksa XVII sajandi nõiakohtus allutati ülekuulatav juurdemõeldavale kuraditeenistusele tasapisi alles protsessi käigus. Toome siin klassikalise näite 1628. aasta Reinimaalt, loo Flamersheimi topeltmehest.

      Selles külas süüdistati vanemat naist nimega Els Misseler, et too on naabri kuke ja kaks siga „ära teinud”. Seega naabrit kahjustanud. Ka on ta ühes Appolonia Peltzeriga Kolenbuschi vastas Roosiaias nõiatantse tantsinud, mille käigus ta Jumalast lahti ütles ja Kuradi nõusse hakkas. Ülekuulamisel torgati tal nael läbi jalaluu, nii et see teisest otsast välja ulatus ja jalg ise pakust kõrgemale jäi (48, flamersheim1628.pdf 1–2). Ka Elsu vasakusse rinda aeti üks sõrmejämedune kruvi. Esmasel keeramisel ei teinud ülekuulatav häält, mille järgi naelameister võis järeldada, et tema kliendil käis parasjagu vestlus Saatanaga (mala conversatio).

      Timuka nimetamine „naelameistriks” näitas tema kuuluvust tsunfti.

      Mõnda aega vaikinud, hüüab Els, et Jeesus tuleks ja võtaks tema rinnast naelad ära. Veerand tunni pärast on süüaluse jalad painutatud pakust allapoole, misjärel süüalune ei ole enam reageerinud. Seega on tortuur lõpetatud, Els üles toibutatud ja valitsejahärra on asunud teda üle kuulama. Piinamisega on naist hoiatatud selles osas, mis võib edaspidi juhtuda, kui ta kõrvale põikleb.

      Els tunnistab, et ta on neli aastat elanud oma mehe Ioachimiga Hilger Mohreni juures Palmersheimis. Möödunud suvel läinud ta Flamersheimist Schweinheimi viivale teele, kus on neli hauda. Kohe tulnud teda küsitlema must mees, kelle silmade alt paistis teine mees: miks on ta surnuaial? Els vastanud, et ta ei leina kedagi. Edasi on kõrge kohus esitanud küsimuse, kas Els on kurjale teele libastunud? Els olevat korduvalt kurjale teele libastunud.

      Sabati teema esineb siin kogunisti kahes järgus. Kõigepealt olla Els tantsinud Appolloniaga („Plöniga”), hiljem ka neljasilmse mehega. Els pole täitnud ülekuulajate kõiki soove, sest ta pole üles tunnistanud loomade murdmise ja inimeste mürgitamise kuritegusid.

      Ülekuulatava tunnistused vihjavad nüüd juba sabatile, sest alguses on ta üles tunnistanud vaid nõiatantsud, hiljem aga selgub, et tal on siiski piisavalt kokkupuuteid Saatanaga, samuti on Saatan väga selgesti ilmunud tema mehele Ioachimile – nõnda ta tunnistab. Alguses võetakse omaks vaid halb tegu, hiljem ka sabat.

*

      Üks selle raamatu kirjutamise põhjustest on libahunt. Saksa literaadi Elmar M. Lorey elektrooniliselt avaldatud materjal, mis sisaldab sadu allikaid,7 annab ülevaate sellest, kuidas libahundiprobleem Liivimaale jõudis. Kuni aastani 1521 ei väljunud libahundiprobleem keskaegse inimese jaoks Šveitsi kantonitest, kõik, mis puudutas just kohtuprotsesse, toimus Lõuna-Euroopa mägede piirkonnas. Ent kalvinismi leviku ja üldse reformatsiooni aegadel laienesid libahundiprotsessid mägede piirkonnast kaugemale. 1557. aastal olid kohtumõistmised libahundi üle lõpuks levinud üle kogu Euroopa ja jõudnud ka Liivimaale (221, 1008–1011).

      Esmapilgul ühtivad need andmed mäestikuhüpoteesiga: juba 14. sajandil hakkas Euroopa mägedes lumepiir külma ilma mõjul järjest allapoole tulema ja osa inimesi pidid senistest elukohtadest ära kolima. Surid nii loomad kui inimesed (135), seega, nagu on oletanud antropoloog Alan Macfarlane, võis nõidade tegevuse elavnemine olla paganliku mäestikurahva vastupanu ristiusule. Samas tuleks meeles pidada, et lume sulamine põhjustab mägedes mitmesuguseid helisid, mis on fantaasia abil mitmeti tõlgendatavad. Kõrgmäestikus tekib madalsageduslik heli, mida nt populaarteaduslikes käsitlustes on seostatud mäestikuhullusega. Inimene ei talu madalaid sagedusi.

      Hääled ajavad inimesi segadusse ja panevad fantaasia tööle. Silmade ette tulevad kummaliste loomade kujud, fakte hakkavad asendama tõlgendused.

      Eestis kõrgmäestikke pole ja mäestikuhüpotees pole siin ka aktuaalne.

      Ent kuidas ikkagi sai kurat keskaja lõpul inimese põhivaenlaseks?

      KES ON KURAT?

      Nõiasabati-teemalistel maalidel kujutatakse kuradit tulemas mustast suitsupilvest ja naisele „takka rautamas” (nt Frans Franckeni „Must sabat”, 1606). Väga tihti oli Saatan hajutatud erinevatesse loomadesse, kes olid sel juhul nõia familiaarid ehk Saatana käsilased. Saksa usutegelase Hildegard von Bingeni (1098–1179) õpetuse järgi ei suutnud kurat laulda, ta sai ainult häälitseda, kuna laulu on inimestele õpetanud inglid. Saatan oli legendi järgi Issanda ahv (simia Dei). Nõiasabati vanim variant oligi just nõidade (või ka haldjate) pidu, mille keskmes oli kurat. Seal olid osa nõidadest veel noored – noviitsid, kes pidid oma kurjust tõestama mõne eriti jäleda teoga, näiteks tooma väikesi lapsi rasva keetmiseks. Teised olid vanemad ja nendega astus Saatan esimesena vahekorda.

      Eesti kuradiuurija Ülo Valgu sõnul eelnes demoniseeritud paharetipeo kujutlusele keskaegne kujutlus haldjate peost (vt lisa 1). Haldjauskumusi põhjustasid tihti hämaruses tekkinud ebamäärased kujutluspildid, teinekord piisas sellest, et karjapoiste ühisterritooriumil avastas mõni karjane oma metsatukast tundmatu tuleaseme ega osanud esialgu muud arvata, kui et see on haldjate temp. Üldse oli fantaasial siinjuures tähtis osa. Haldjataolisi olendeid esineb kõikides folkloorides, kuni kõige madalamal majanduslikul arengutasemel olevate СКАЧАТЬ