Nõiaprotsessid Eestis. Aarne Ruben

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ inimesena märkas Osenbrüggen Liivimaa kitsaid olusid ja kritiseeris Liivimaal kehtinud Balti provintsiaalõigust. Tema kirjatöö „Liivimaa skitsid” oli riigivõimu meelest ässitav ning konfiskeeriti. 4. juulil 1851 Osenbrüggen arreteeriti ja saadeti ülekuulamisele Peterburi, kus langetati otsus: „Professor Osenbrüggenil on demokraatlik vaim.” Et ta oli välismaalane, siis leiti, et kõige otstarbekam on ta Venemaalt üldse välja saata. Sarnaselt teiste baltisaksa intelligentidega kuulus Osenbrüggeni sümpaatia kohalikule talupojale ja oma sõbra Faehlmanni eeskujul talletas ta isegi eesti rahvaluulet (241, 23–25).

      Lisaks sellele paljastas Osenbrüggen Eestis XVII sajandil aset leidnud nõiaprotsesse. Ka see tekitas mõisnike seltskonnas pahameelt. Nädalakirja Das Inland 1848. aasta 10. numbris avaldati Osenbrüggeni artiklitele anonüümne vastukaja pealkirjaga „Kuidas langetaks Kristus nõiaprotsessil otsuse?”. Seal seisis, et selline mees nagu Osenbrüggen ei tohiks sirguvat noorpõlve õpetada. Kuidas ta tohib ütelda, et auväärsed rüütlid on kedagi asjata tapnud? Nõiaprotsessid olevat läinud asja ette, sest nõidu soovitab tappa ka piibel. Need nõiad mässasid oma leivavanemate vastu, mispärast neid haletseda? Osenbrüggeni kaitseks sama ajakirja veergudel enam ei diskuteeritud, ehkki mehel endal lubati vastata (ta kirjutas, et nõiaprotsessid on igand). Arvatavasti oli Osenbrüggeni vastasjõududel ligipääs ka arhiividele ja nad toimetasid suurema skandaali ära hoidmiseks sealt nii mõndagi kõrvale. XVII sajandi alguse protokollid on enamasti kadunud ja säilinud vaid tänu ümberjutustustele.

      Võiks aga ka uskuda, et paljud protokollid ei jõudnudki arhiivi. Tolmusid pakkidesse kokku seotuna kusagil ja neid kasutati näiteks tulehakatiseks. Ajalooandmed, mida protokollid sisaldasid, läksid kaotsi.

      Nõidade üle peetud istungites on tunda kohtu ja kohtukirjutaja didaktilist suhtumist eestlastesse. Nõia ütlused on siin nagu eksempel, teadvustatakse pahategu, mille ohtlikkust kõik peavad tajuma, kui nad ei taha ise samamoodi lõpetada. Eesti nõiaprotsesside kirjeldustes näeme omapärast elementi, mis näiteks Saksamaa kontekstis nii selgelt ei kajastu. See on nõia moraliseeriv kokkuvõte omaenese tegudest.

      Nahkur Walberi kokkuvõte 1626. aastal Harju-Jaanis: „Ei saa mind Jumal ega Kurat ja keegi ei hakka mind põletama.”

      Rapla Jürgeni kokkuvõte, 1647: „Kui mina suren, siis peavad paljud surema. Oma vaest poega ma enam ei näe.”

      Kokkuvõte Vesiveski Pill Birritte 1596. aasta ütlusest sõbrale: „Nüüd sured sa nõiana.”

      Lückede Kurt, 1616: „Kui mind vette visatakse, siis peab ka kedagi teist vette visatama.”

      Libahunt Hans, 1651: „Seda ei juhtu, et saksad minu üle kohut mõistma hakkavad!”

      Alit Kiviloost, 1619, parastavalt: „Kas külasse tulev hunt teab, kelle lambaid ta murdma hakkab?”

      Tammeaugu Ann, 1622: „Kui mina süüta suren, siis peab ka palju teisi surema!”

      Tavaliselt kehtib tüüpmõtlemine: kui juba mind hukatakse, siis peaks ka kedagi teist hukatama. Nõia kokkuvõte oma tegudest on aga õpetliku sisuga neile, kes peaksid protokolli lugema: ärge teie nii tehke!

      Talust ära jooksnud nõida ajasid taga pärisorjad, soldateid rakendati vaid erandjuhul. Põgenikuküüti määratud orjad pidid süüdlase üles leidma, muidu said nad ise karistada. Põgenikuküüti hakati kasutama siis, kui talupoeg jäi täiesti sunnismaiseks, sedalaadi juhtumeid on teada juba XVI sajandist. Hilisemal ajal saadeti süüdlast otsima mõisa vahimees, mõisa tulek käis „käsu ja kohtu peale”.

*

      Nõiaprotsessid ja piinamine on lahutamatud, ükski varasem protsess ei toimunud ilma piinamiseta ja ükski hilisem ilma psühholoogilise mõjutamiseta. Sellepärast on piinamisest juttu väga paljudes teisteski nõiakunstile ja arveteõiendamistele pühendatud teostes.

      Euroopa mandril kasutati järgmisi meetodeid, mis ilmselt levisid mujalegi – piinataval aeti maha habe ja tal kärbiti juukseid (5, 290). Kõige esmalt laoti kohtualuse ette faktid ja seejärel näidati piinariistu. Piinamise esimene järk olid pöidlakruvid (sks k Daumenschrauben, pr k poucettes). Piinamisega loodeti kindlasti sihile jõuda, üles tunnistati aga kõikmõeldavaid asju – kui saadud tunnistusi lähemalt vaadelda, on nähtav piinatavate lähtumine kolmest-neljast põhilisest loost, millegi isikupärasema väljamõtlemiseks ei jätkunud aega ega võimalust.

      Keskajal kasutati ka veepiina, mille kestel valati süüalusele niikaua vett suhu, kuni ta magu lõhkes. Süüdistatava valida oli, kas neelata vesi alla või lämbuda. Strappado aga tähendas venitamist koos kiviga jalgadel kuni seljaaju katkemiseni.

      Pöidlakruvidega piinamisele („väikesele piinale”, tortura minore) järgnes ulatuslikum käte ja jalgade pingutamine nööridega, nii et jäsemed kisti laiali ja sooned tursusid üles. Keriti tugevate köite ja vändaga, lõppfaasis hakkas ihu katkema ja valu oli tohutu. Tortuuri juures viibisid kohtu liikmed ja õigusetundjad. Pöidlakruvi loetigi kergemaks piinaks, ehkki kruvi keerati kuni aluseni, kui süüalune ei tunnistanud. Nimetu Tartu nõid 1616. aastast on pöidlakruvid vastu pidanud, kuid temaga on tehtud veel midagi enamat, nii et ta hakkas kõnelema (202, 341).

      Nõiale rakendatavate piinariistade repertuaar oli üsna piiratud: tangid, venituslaud köitega, Hispaania saabas. Nõidu ei piinatud üldreeglina niiskes vangikongis, kus nöörid pehkisid ja katki läksid. Selleks olid eraldi ülekuulamistoad, neist kuulsaim kindlasti Bambergi Malefizhaus Baierimaal, kus aastatel 1626–1630 suurte epideemiliste nõiaprotsesside ajal piinati mitutsada nõida. Selles majas mõeldi välja kummalisi piinavõtteid, millest efektiivseimaks osutusid kaks raudora, millest üks torgati kopsu ja teine diafragmast allapoole (90, 195). Kopsuverejooksu polnud võimalik peatada, nii et sel moel piinatu päevad olid loetud.

      Venitamist ja pingutamist esines mitmesugust. Pead venitati ühes jalgadega, mis olid kokku seotud (seda nimetati Hispaania istmeks), käsi keerati kangiga (seda nimetati Hannoveri piinaks), kuid kõige sagedamini lihtsalt venitati, mispuhul timukas keris oma ohvrit vändast järjest pikemaks (90, 176). Piinamise tagajärjel jäi inimene igal juhul sandiks, töölooma temast enam ei saanud.

      Mitmes piinamisepisoodis on näha, et timukate ja teiste ülekuulajate seas annavad tooni paadunud sadistid ja seksuaalpsühhopaadid. Keskaegsed karistusmeetodid ja tuleproovid on ainulaadsed juhtumid ajaloos, mil sellistele isikutele väljaspool sõdu ja revolutsioone rakendust leiti.

      Põletamiste üksikasjadest Eestis teateid pole. Teada on vaid niipalju, et need võisid muuhulgas toimuda ka linnade hukkamisplatsidel, Tallinnas seega Võllamäe liivaluidetel (sellest ka Liivalaia nimi). Prantsusmaalt on teada keskaegne komme visata juba kustuvasse nõialõkkesse must kass, kuid ei Baltimaadest ega Põhjalast selliseid lugusid täheldatud pole. Eesti kassipärimus on üldse kaunis napp. Vanarahvas on märganud vaid talukasside kommet surnuga ühes kambris viibida.

      Seda, et nõiasüüdistus jõuab lõpuks ka piinajate endini ja tabab näiteks nende suguvõsa, on laiemalt teada ainult ühe juhtumi kohta: Salemi nõidade protsess Uus-Inglismaal 1692. aastal. Hiljem on midagi taolist juhtunud ka teistsuguste massihüsteeriate puhul, kui meenutada näiteks Nikolai Ježovi, Suure Terrori peamist läbiviijat Nõukogude Liidus.

      NÕIAPROTSESSID EUROOPA MANDRIL

      Maia Madar (160) pole ainus, kes on märganud, et nõiakohtute kõrgaeg Balti provintsides saabub XVII sajandi esimesteks kümnenditeks (hiljemalt 1615), siis vaibub paari aastakümne möödudes (taas kord mõne üksiku erandiga), et pärast mõisate reduktsiooni siin-seal uuesti puhkeda. Seda, et nõiakampaaniad näljaaja taastulekul uues vormis intensiivistuvad, on täheldanud juba Leonid Arbusow jun 1911. aastal oma artiklis „Nõia- ja sortsihirm Balti provintsides” (7, 124).

      Niisiis СКАЧАТЬ