Название: Tont nr 5. Kõik Gregori ja Arnoldi jutud
Автор: Robert Sheckley
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежная фантастика
isbn: 9789949578108
isbn:
Gregor tõstis aeglaselt pilgu. Tema ees seisev olend oli umbes kümme jalga kõrge ja kui krokodillipea välja arvata, üldiselt inimesekujuline. Ta keha oli erepunane, tumedate punalillade pikitriipudega. Ühes käpas hoidis ta mahukat pruuni plekkpurki.
«Tere,» ütles ta.
«Tere,» neelatas Gregor. Laserpüstol oli ainult kahe jala kaugusel laual. Ta mõtles, kas olend ründab teda, kui ta käe püstoli järele sirutab.
«Mis su nimi on?» küsis Gregor šokist põhjustatud rahuga.
«Ma olen Lillatriibuline Õgard,» ütles olend. «Ma õgin asju.»
«Kui huvitav.» Gregori käsi hakkas laserpüstoli poole nihkuma.
«Ma õgin Richard Gregori nimelisi asju,» ütles Õgard oma rõõmsa avala häälega. «Ja tavaliselt söön ma neid šokolaadikastmes.» Ta tõstis pruuni purgi üles ja Gregor nägi sellel silti «Smigi šokolaad – ideaalne kaste Gregorite, Arnoldite ja Flynnide juurde».
Gregori sõrmed puudutasid püstolipära. Ta küsis: «Kas sa kavatsed mind ära süüa?»
«Oh jaa,» ütles Õgard.
Nüüd oli Gregoril püstol käes. Ta vallandas kaitsevinna ja tulistas. Kiirgusjuga põrkas Õgardi rinnalt tagasi ja kõrvetas põrandat, seinu ja Gregori kulme.
«See ei tee mulle viga,» seletas Õgard. «Ma olen liiga pikk.»
Laserpüstol kukkus Gregori sõrmede vahelt. Õgard naaldus ettepoole.
«Ma ei hakka sind täna sööma,» ütles Õgard.
«Ei?» õnnestus Gregoril kuuldavale tuua.
«Ei. Ma saan sind süüa alles homme, esimesel mail. Reeglid on niisugused. Ma tulin sinult üksnes heategu paluma.»
«Mis see oleks?»
Õgard naeratas võluvalt. «Kas sa oleksid nii hea poiss ja sööksid ära mõned õunad? Need annavad lihale nii imehea maitse.»
Ning nende sõnade järel triibuline koletis haihtus.
Värisevate kätega lülitas Gregor raadio sisse ja rääkis kõigest juhtunust Arnoldile.
«Hm,» ütles Arnold. «Lillatriibuline Õgard? Ma arvan, et see seletab asja. Kõik klapib.»
«Mis klapib? Mis see on?»
«Kõigepealt tee nii, nagu ma ütlen. Ma tahan kindel olla.»
Arnoldi juhtnööre täites pakkis Gregor lahti oma keemiaalase varustuse ning ladus välja hulga katseklaase, retorte ja kemikaale. Ta liigutas, segas, lisas ja lahustas õpetuse järgi ning pani segu lõpuks pliidile kuumenema.
«Noh,» ütles Gregor raadio juurde tagasi tulles, «räägi mulle, mis siin toimub.»
«Aga muidugi, ma vaatasin järele, mis sõna see «Tgasklit» on. See on opaali keeles. Ta tähendab «paljuhambaline vaim». Päikesekummardajad tulid Opalilt. Mida see sulle ütleb?»
«Nende oma kodumaa vaim tappis nad,» vastas Gregor pahuralt. «Küllap ta oli nende laeval peidus. Võib-olla mingi needus…»
«Rahune maha,» ütles Arnold. «Pole siin mingeid vaime. Kas lahus juba keeb?»
«Ei.»
«Ütle mulle, kui ta keema hakkab. Räägime nüüd sinu elustunud riietest. Kas see meenutab sulle midagi?»
Gregor mõtles. «Nojah,» ütles ta, «kui ma poisike olin… ei, see on naeruväärt.»
«Räägi lõpuni,» nõudis Arnold.
«Kui ma poisike olin, ei jätnud ma kunagi riideid toolile. Pimeduses nägid nad ikka välja nagu inimene või lohe või miski muu. Ma arvan, et kõik on seda kogenud. Kuid see ei selgita…»
«Selgitab kindlasti! Meenuta nüüd Lillatriibulist Õgardit.»
«Ei. Miks ma peaksin seda tegema?»
«Sest sina leiutasid tema. Kas mäletad? Me olime vist kaheksased või üheksased, sina ja mina ja Jimmy Flynn. Me leiutasime kõige kohutavama koletise, keda oskasime välja mõelda – see oli meie isiklik koletis ja ta tahtis muudkui sind või mind või Jimmyt šokolaadikastmes ära süüa. Kuid ainult iga kuu esimesel päeval, kui hindelehed välja kirjutati. Et temast lahti saada, tuli kasutada võlusõna.»
Siis tuli Gregorile kõik meelde ja ta imestas, kuidas see tal üldse oli võinud meelest minna. Kui palju öid oli ta hirmuga Õgardit oodates üleval olnud. See oli muutnud halvad hindelehed täiesti tühiseks asjaks.
«Kas lahus keeb juba?» päris Arnold.
«Jah,» vastas Gregor sõnakuulelikult pliidi poole vaadates.
«Mis värvi see on?»
«Midagi rohekassinise poole. Ei, rohkem sinine kui…»
«Õige. Võid ta ära valada. Ma tahaksin veel mõned katsed teha, kuid arvan, et asi on meil kombes.»
«Mis asi on kombes? Kas sa ei võiks natuke seletada?»
«See on ilmselge. Loomset elu planeedil ei ole. Vaime pole olemas, vähemalt mitte nii vägevaid, et need suudaksid maha nottida terve relvastatud meeste salga. Lahendus on hallutsinatsioon. Niisiis otsin ma selle põhjust. Põhjusi leidsin küllalt. Peale kõikvõimalike Maal leiduvate uimastusainete on Võõraste Mikroelementide Kataloogis kirjas umbes tosin hallutsinatsioone tekitavat gaasi. On masendust tekitavaid ja virgutavaid, aineid, mille toimel tunned end geeniusena, vihmaussina või kotkana. See seal vastab kataloogi Longstead 42-le. See on raske, värvitu, lõhnatu gaas, kehale ohutu. Stimuleerib kujutlusvõimet.»
«Kas sa arvad, et mul olid lihtsalt hallutsinatsioonid? Ma räägin sulle…»
«Asi pole päriselt nii lihtne,» katkestas teda Arnold. «Longstead 42 mõjub otseselt alateadvusele. Ta vabastab sinu kõige tugevamad alateadlikud kartused, mahasurutud lapsepõlvehirmud. Ta äratab nad ellu. See ongi, mida sa nägid.»
«Nii et tõeliselt polnud siin midagi?» küsis Gregor.
«Mitte midagi füüsilist. Kuid selle jaoks, kes hallutsinatsioone näeb, on nad igatahes küllalt tõelised.»
Gregor sirutas käe järgmise brändipudeli järele. Oli, mida pühitseda.
«Tont nr 5-t on küllalt lihtne kahjutustada,» jätkas Arnold enesekindlalt. «Me võime ilma vaevata Longstead 42 eemaldada. Ja siis – me oleme rikkad, partner!»
Gregor ütles toosti, siis aga tuli talle pähe häiriv mõte. «Kui need on ainult hallutsinatsioonid, mis juhtus siis asunikega?»
Arnold vaikis hetke. «Noh,» sõnas ta lõpuks, «Longsteadil võib olla võime stimuleerida mortidot, surmainstinkti. Küllap asunikud läksid lihtsalt hulluks. Tapsid üksteist maha.»
«Ja kedagi ei jäänud järele?»
«No muidugi, miks mitte? Viimased ellujäänud tapsid end СКАЧАТЬ