Tont nr 5. Kõik Gregori ja Arnoldi jutud. Robert Sheckley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ endaga äärmiselt rahul olevat. «Õnn kaasa!»

      Kolme päeva pärast oli Gregor logiseva kosmose-kaubalaeva pardal teel Tont nr 5 poole. Ajaviiteks uuris ta kahe asustamiskatse aruandeid ja neelas ühe ülevaate üleloomulike nähtuste kohta teise järel.

      Neist ei olnud mingit abi. Tont nr 5-l polnud leitud ühtki jälge loomsest elust. Ning terves galaktikas polnud avastatud vähimaidki tõendeid üleloomulike olendite olemasolust.

      Gregor mõtiskles selle üle ning kontrollis seejärel oma relvi, kuna kaubalaev suundus Tont nr 5 orbiidile. Kaasasolevast arsenalist piisas terve väikese sõja alustamiseks ja võitmiseks.

      K u i õnnestub leida kedagi, kelle pihta tulistada…

      Kaubalaeva kapten tõi laeva mõne tuhande jala kaugusele planeedi naeratavast rohelisest pinnast, kuid mitte lähemale. Gregor laskis varustuse langevarjuga kahe viimase laagripaiga kohale, surus kaptenil kätt ja hüppas alla.

      Ta maandus õnnelikult ja vaatas üles. Kaubalaev kihutas kosmosesse nagu fuuriatest taga aetud.

      Ta oli üksi Tont nr 5-l.

      Kontrollinud, kas varustus on terve, teatas ta raadio teel Arnoldile, et on õnnelikult pärale jõudnud. Siis, laserpüstol laskevalmis, uuris ta päikesekummardajate laagrit.

      Nad olid end sisse seadnud mäejalamil väikese kristallselge järve kaldal. Kokkupandavad majakesed olid suurepärases seisukorras.

      Mitte mingid tormid polnud majadele kahju teinud, sest Tont nr 5 oli õnnistatud ka oivalise kliimaga. Kuid nad nägid välja tohutult mahajäetud.

      Gregor uuris ettevaatlikult üht neist lähemalt. Riided olid ikka veel korralikult kappides, seintel rippusid pildid ja ühe akna ees oli isegi kardin. Ühes toanurgas ootas avatud mänguasjadekohver asunike laste saabumist.

      Veepüstol, vurr ja kotitäis kivikuulikesi olid kukkunud põrandale.

      Õhtu ligines, seepärast tassis Gregor oma varustuse kokkupandavasse majja ja seadis kõik valmis. Ta pani häiresüsteemi kokku ja häälestas selle nii hoolikalt, et isegi prussakas oleks häire sisse lülitanud. Ta seadis radari lähimat ümbrust läbi kammima. Ta pakkis oma relvavarud lahti, pannes raskemad relvad käeulatusse, kuid laserpüstoli jättis vööle. Siis sõi ta mõnuga õhtust.

      Väljas muutus õhtu ööks. Soe ja unine maa mattus pimedusse. Õrn tuulehoog pani järvepinna virvendama ja kõrge rohi sahises siidiselt.

      Kõik oli väga rahulik.

      Ta otsustas, et asunikud olid hüsteerilised tüübid. Arvatavasti sattusid nad paanikasse ja tapsid ise üksteist.

      Kontrollinud veel viimast korda alarmisüsteemi, viskas Gregor riided toolile, kustutas tuled ja ronis voodisse. Tähed valgustasid ruumi heledamalt kui kuuvalgus Maal. Laserpüstol oli padja all. Siinse maailmaga oli kõik korras.

      Ta oli just suikuma jäämas, kui tundis, et ta pole toas üksi.

      See oli võimatu. Häiresüsteem polnud märku andnud. Radar umises rahulikult nagu ennegi.

      Sellegipoolest tagus iga närv tema kehas häirekella. Ta võttis laserpüstoli välja ja vaatas ringi.

      Toanurgas seisis mees.

      Arutlemiseks, kuidas ta oli sisse pääsenud, polnud aega. Gregor suunas püstoli mehele ja ütles tasa ning kindlalt: «Hüva, käed üles!»

      Kuju ei liigutanud.

      Gregori sõrm tõmbus päästikul pingule, kuid lõdvenes siis järsku. Ta tundis mehe ära. Need olid tema enda toolile kuhjatud riided, mida tähevalgus ja tema kujutlusvõime olid niiviisi moonutanud.

      Ta irvitas ja langetas laserpüstoli. Riidehunnik liigatas kergelt. Gregor tundis, et aknast puhub nõrk tuul, ja irvitas edasi.

      Siis tõusis riidehunnik püsti, ringutas ja hakkas sihikindlalt tema poole tulema.

      Voodi külge klammerdunult jälgis ta enam-vähem inimese kuju võtnud tühja riietuse lähenemist.

      Kui see oli läbinud pool teed üle toa ja oma tühjad varrukad tema järele sirutas, andis ta tuld.

      Ning ta tulistas üha edasi, sest räbalad ja riidejäänused libisesid tema poole, nagu elaksid nad omaenda elu. Leegitsevad riidetükid kippusid talle näkku ja vöörihm püüdis ta jalge ümber keerduda. Et pealetung lõpeks, tuli tal kõik tuhaks põletada.

      Kui see möödas oli, pani Gregor kõik tuled, mis leidis, põlema. Ta keetis potitäie kohvi ja valas peaaegu terve pudeli brändit sinna sisse. Hädavaevu surus ta maha soovi kasutu häiresüsteem tükkideks lõhkuda. Selle asemel võttis ta raadioühenduse sõbraga.

      «See on väga huvitav,» ütles Arnold, kui Gregor oli talle olukorra teatavaks teinud. «Elustumine! Tõepoolest väga huvitav.»

      «Ma lootsingi, et see sind lõbustab,» vastas Gregor kibedalt. Pärast mitut sõõmu brändit hakkas ta tundma, et teda on maha jäetud ja halvasti koheldud.

      «Kas midagi muud ei juhtunud?»

      «Veel mitte.»

      «Hea küll, vaata ette. Mul on üks teooria. Pean seda veidi uurima. Muuseas, üks hull pakub kihlvedu viis ühe vastu sinu kahjuks.»

      «Kas tõesti?»

      «Nojah. Ma vedasin ka kihla.»

      «Kas minu poolt või minu vastu?» küsis Gregor murelikult.

      «Loomulikult sinu poolt,» ütles Arnold nördinult. «Me oleme ju partnerid, eks ole?»

      Nad katkestasid ühenduse ja Gregor tegi veel ühe poti kohvi. Sel ööl ei kavatsenud ta rohkem magada. Oli lohutav teada, et Arnold oli tema poolt kihla vedanud. Kuid Arnold oli tuntud kehv mängija.

      Päevavalguses õnnestus Gregoril paariks tunniks katkendlikku unne suikuda. Ta ärkas varasel pealelõunal, leidis mingid riided ja hakkas päikesekummardajate laagrit uurima.

      Vastu õhtut avastas ta midagi. Ühe maja seinale oli kiiruga kraabitud sõna «Tgasklit». Tgasklit. See ei öelnud talle midagi, kuid ta andis selle kohe Arnoldile edasi.

      Siis otsis ta oma maja korralikult läbi, pani rohkem valgusteid üles, kontrollis häiresüsteemi ja laadis uuesti laserpüstoli.

      Kõik näis olevat korras. Ta vaatas kahetsusega päikese loojumist, lootes, et saab ikka näha selle uut tõusu. Siis sättis ta end mugavale toolile istuma ja katsus loogiliselt mõelda.

      Loomset elu siin ei olnud ja samuti polnud ka mingeid hulkuvaid taimi, arukaid kaljusid ega maasüdames peituvaid hiiglaslikke ajusid. Tont nr 5-l polnud isegi kuud, millele keegi oleks võinud end peita.

      Ning vaimudesse või deemonitesse ei suutnud ta uskuda. Ta teadis, et üleloomulikud juhtumused tavatsesid lähemal uurimisel muunduda täiesti loomulikeks seikadeks. Ja mis ei muundunud, need lakkasid. Vaimud ei seisnud vagusi paigal, et mõni uskmatu saaks neid uurida. Kui kohale ilmus kaamera ja magnetofoniga teadlane, oli lossivaim alati puhkusel.

      Jäi veel teine võimalus. Kui oletada, et keegi soovis seda planeeti endale, kuid ei suutnud maksta Ferngraumi nõutud hinda? Kas ei võinud see keegi siis end siia peita, asunikke СКАЧАТЬ