Surmaosak. Deborah Crombie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ polnud võimalik viivitada. Ta oli juba piisavalt kuklite ja maasikamoosiga aega viitnud, joonud nii palju lahjat teed, et sellega võinuks hobuse uputada, ning rõõmsameelne ettekandja oli hakanud tema poole murelikke pilke saatma. Ta maksis arve ja võttis teiselt poolt väljakut parklast oma Midgeti. Auto riidest katuse päikese nautimiseks alla lapanud, sõitis ta aeglaselt tagasi Followdale’i puhkemajja. Maja näis vaikse ja suletuna. Alles siis, kui ta oli auto parkinud ja hakanud esiukse poole minema, märkas ta trepi kõrval kössitavat kogu. Angela Frazeri tumedad silmad olid ilma meigita, nahk nende ümber punetas ja oli paistes. Isegi lillatriibulised juuksesalgud olid kuidagi longus. Ta vaatas midagi ütlemata Kincaidi poole. Trepini jõudes istus mees mõne jala kaugusele, tervitas ja jäi siis – nagu ta lootis – neutraalses vaikuses tühja sissesõiduteed põrnitsema. Ta nägi silmanurgast, et tüdruku sõrmed näperdasid lõhkiste põlvedega teksade narmendavate niitide kallal; määrdunud valgetes tennistes jalad tundusid naljakalt väikestena. Mõne hetke pärast ütles tüdruk vaevukuuldavalt: „Ta meeldis teile, eks ole?” „Jah, meeldis küll.” Kincaid ootas, vältides hoolega tema poole vaatamist. „Ta ütles, et te olete lahe.” Sõnad kostsid nüüd selgemini, kogusid jõudu. „Päriselt ka. Mitte nagu suurem osa neist teistest.” „Ütles või? See teeb mulle rõõmu.” „Nad ei hooli, mitte ükski neist. Mu paps on vastik. Ütles, et hea, et sellest väiksest homost lahti sai. Kõik nad ütlevad…” Hääl värahtas ja Kincaid riskis tema poole vaadata, surudes maha soovi teda puudutada. Kincaidile otsa vaatamata pani tüdruk käed kõhule kokku ja lasi õlad veel madalamale – nagu siil. „Räägitakse, et ta tappis enda. Ma ei usu seda. Sebastian poleks seda teinud.” Ta tõmbas end veelgi rohkem kerra, toetades näo tõstetud põlvedele.

      Jeesus, mõtles Kincaid, mida sai ta sellele lapsele öelda, et mitte ta enesetunnet veelgi halvemaks teha? Oli ta üldse mõelnud, mis tema öeldust järeldus? Et kui Sebastian polnud ise end tapnud, siis oli seda teinud keegi, keda ta tundis ja võib-olla isegi armastas? Kincaid arvas, et ei. Tundus tõenäolisemana, et tüdrukule polnud üksikasjadest räägitud ja ta ei tulnud selle peale, et Sebastiani surm ei saanud olla õnnetus. „Noh,” ütles ta aega viites, „ma ei usu, et see oleks juba kindlaks tehtud. Tuleb teha veel katseid ja asju, et välja selgitada, kuidas Sebastian ikkagi suri.”

      „Varem pole keegi mu tuttavatest surnud. Ainult vanaema, aga ma polnud teda ammust aega näinud.” Põlved summutasid Angela hääle. „Mul ei lastud teda näha. Paps ütles, et ära ole loll. Aga ma ei suuda uskuda, et ta on surnud. Läinud, eks ole? Lihtsalt niisama. Mul on tunne, et ma peaksin hüvasti jätma.”

      „Vahel surnu nägemine aitab. Et nagu lased tal minna. Ma arvan, et seepärast peetaksegi matuseid avatud kirstuga – ainult et vahel värvitakse inimene matusebüroos nii ära ja mukitakse üles, et ta ei sarnane enam üldse sellega, keda sa tundsid. See teeb asja mõnes mõttes hullemaks.”

      Angela mõtles sellele hetke. „Siis ma vist ei tahagi Sebastiani sellisena näha, isegi kui lubataks. Ma tahaksin teda mäletada parem sellisena, nagu ta oli.”

      „Mina sinu asemel,” ütles Kincaid aeglaselt, „teeksin omaette hüvastijätu. Teeksin midagi sellist, mida ma tean, et talle meeldis. Läheksin kuhugi, kus talle meeldis käia, või teeksin midagi, mida te koos tegite.”

      Angela tõstis pea, tema ilme selgines. „Jah. Tema mälestuseks. Võibolla ma teengi nii.”

      „Angela,” ütles Kincaid ettevaatlikult, „sa nägid Sebastiani eile õhtul, eks ole?”

      „Seal peol. Siis ta teist rääkiski. Aga ma ei jõudnud teiega tutvuda, sest te olite nii hõivatud nendega.” Rõhk oli viimasel sõnal ja Kincaid oletas, et see tähistas suuremat osa täiskasvanutest.

      „Kas Sebastian oli kuidagi teistsugune kui tavaliselt?”

      „Te mõtlete, masendunud? Ei.” Angela laup tõmbus keskendumisest krimpsu. „Ainult et ta käis mõneks minutiks ära. Ja kui ta tagasi tuli, siis ta oli kuidagi… elevil. Vahel tal oli niisugune nägu – nagu kassil, kes on kanaarilinnu ära söönud. Rahulolev. Aga ta ei öelnud midagi. Kui ma küsisin, siis ta ütles ainult: „Unusta ära, väikseke,” – noris mu kallal, eks ole, nagu ta ikka tegi.” „Nägid sa teda pärast pidu veel?” „Ei, mu paps viis mu Yorki, mingisse uhkesse restorani. Aga ta oli nii pahur, et see oli jube. Tagasiteel oli meil õudne tüli.” „Kas su isa läks pärast veel välja?” „Ei. Noh, ma arvan, et ei. Ma olin nii vihane, et lukustasin end tundideks vannituppa. Ma jäin sinna põrandale magama, ja kui ma ärkasin, magas tema igatahes voodis.” „Siis pidi õudne tüli olema küll. Millest see tuli?” Kincaid esitas küsimuse kergelt, peaaegu naljana, kartes lõhkuda tüdrukus tema vastu äsja tekkinud usaldust. „Oh, teate küll. Minu mamps. Mina. Ta vihkab mu riideid, mu soengut, mu meiki. Ta ütles, et ma nägin sel eilsel tobedal peol välja nagu libu ja tegin talle häbi. Noh, loodetavasti siis tegin. Tema on mulle juba piisavalt häbi teinud oma…” Ta vakatas, langetas pea ja põimis sõrmed kokku, tundes end äkitselt ebamugavalt. Läbi suletud tammepuust ukse nende taga kostsid vestlushääled, siis naerupahvak. „Seal mu paps ongi.” Angela kergitas end kuulates just nagu põgenemisvalmis jänes. „Ma parem…” „Ära muretse. Ma hakkan ise minema. Angela,” ütles Kincaid, kui tüdruk uksele lähenes, ja too pöördus tagasi tema poole vaatama.„Sebastian tõepoolest hoolis sinust. Ta rääkis seda mulle eile, enne pidu.” „Ma tean.” Angela naeratas ja Kincaid nägi seda, mille märkamiseks Sebastian oli olnud piisavalt terane – tüdruku tavaliselt tõrksa hoiaku varjus oli südamlik tuum. „Kas ma võin teid Duncaniks kutsuda? Härra Kincaid kõlab iidvanana.” Nüüd oli naeratuses pisut flirti ja tumedad silmad vaatasid teda läbi langetatud laugude. Kincaid mõistis, et peab olema hoolikas ja tüdrukut mitte narrima. Liiatigi oli too juba peaaegu täiskasvanu. „Muidugi. Näeme.” „Jah.” Angela lipsas uksest sisse, Kincaid ootas veidi, enne kui järgnes. Tal oli tunne, et Angela eelistab jätta vestluse vaid nende teada, ja talle see sobis.

*

      Kui ta võõrastetuppa sisenes, tervitas teda Graham Frazeri jõuline hääl: „Noh, kas see pole mitte meie resident-narkopolitseinik?” Kincaid võttis osaliselt omaks Sebastiani vastumeelsuse Frazeri suhtes.

      Angelat polnud kuskil näha. Nägudering pöördus tema poole – paroodiana eelmise õhtu süütule koosviibimisele. Puudus Hannah ning ka Emma ja Penny MacKenzie, aga ülejäänud paistsid koonduvat vaenulikuks kilbiks.

      „Härra Kincaid.” See oli Maureen Hunsinger, kes järgmisena solvunud lapse otsekohesusega rääkima hakkas. „Te ei rääkinud meile tõtt.”

      Cassie näis olevat ajutiselt loobunud oma juhatajapositsioonist ja ühines karjaga, lisades: „Oh, ta on täis üllatusi, see meie peainspektor Kincaid. Kohaliku politseiga nii suur sõber, kohe lennult abiks. Tõeline kangelane. Vaese Sebastiani jaoks jäi see paraku liiga hiljaks.” Toon oli kerge ja nöökav. Ta oli enesekontrolli tagasi saanud, kõik hommikuse segaduse jäljed kustutatud. Soeng ja meik olid vaimustavas korras ning riietus oli roostekarva, mingist matist riidest seelik ja pluus sobisid kokku, ühtlases värvis olid peenikesed heledamad pruunid triibud.

      „Ma protesteerin, et mind koheldakse nagu mingit tavalist kurjategijat, hoitakse kinni ja kuulatakse üle. Ja võetakse sõrmejäljed, jumala eest. See on häbiväärne.” Eddie Lyle näis solvununa, just nagu oleks Sebastiani surm olnud mõeldud ainult talle ebameeldivuste tekitamiseks.

      „Te ei kujuta ette, mismoodi see…” alustas Maureen ja punastas siis, sest talle meenus, et Kincaid teab väga hästi, mismoodi see käib.

      „Mida nad on leidnud? Teie sõbrad ütlesid, et me peame „olema kättesaadavad”, kuni surma põhjus on kindlaks tehtud. Ma pean ütlema, et see on küll põrgulik viis puhkuse veetmiseks,” ütles Graham Frazer. Tema lamedalt, raskepäraselt näolt oli võimatu midagi välja lugeda, kuid hääl kõlas pisut СКАЧАТЬ