Surmaosak. Deborah Crombie

Чтение книги онлайн.

      „Ma pidin andma ütluse just nagu teie kõik, vande all ja allkirjastatult,” segas Kincaid vahele, astus teiste juurde ja rüüpas viskit. Iseteenindavas baaris ühelinnaseviskit muidugi polnud, ainult mingi toorevõitu segu ja see kõrvetas alla minnes kurku. Kincaid märkas, et Patrick Rennie polnud veel midagi öelnud, kuigi jälgis vestlust huviga. Vaatab poliitiku ettenägelikkusega, kuspoolt tuul puhub, mõtles Kincaid. Pulloveris, kortsunud velvetpükstes ja pisut sassis juustega nägi mees inimlikum välja kui eelmisel õhtul, ent kui palju sellest oli kujundatud imidž ja kui palju mees ise, ei osanud Kincaid öelda. Nüüd sekkus Rennie lepitajana. „Ma olen kindel, et härra Kincaidil oli just niisama raske päev kui meil kõigil ja tal pole kavatsust puhkuse ajal oma tavalist tööd jätkata. Mulle tundub, et me oleme olnud üsna ebaõiglased.” „Tänan.” Kincaid vaatas talle otsa ja märkas üllatusega tema silmis mõistvat huumorisädet. Kahtlemata oli tegemist osava tegelasega, kuid ehk ei võtnud Rennie ennast liiga tõsiselt. Marta Rennie silmis igatahes midagi ei säranud. Ta jälgis oma meest, kuid vähimagi muigeta, kahe mehe vahel tekkinud hetkeline mõistmine jäi talle varjatuks. Kincaid tajus Renniede vahel mingit pinget, kuid kui ta üliaktiivne kujutlusvõime teda jälle ei petnud, oli kogu rühmas tunda tõuse, mõõnu ja väikesi närvilisi keeriseid – rohkem, kui saanuks seletada Sebastiani surmale järgnenud kohmetusega. „Kuidas lastega on?” pöördus Kincaid John Hunsingeri poole, kes püsis rühma piirimail, just nagu eelmiselgi õhtul. „Pigem elevil kui häiritud, vähemalt päeval. Mida nad unes võivad näha, on iseküsimus.” Hunsingeri hääl oli sügav ja pisut kare, nagu oleks seda harva kasutatud. „Nad ütlesid, et te…” „Te olite nendega väga lahke,” sekkus Maureen. „Nende jaoks olete nüüd peaaegu nagu doktor Who. Jube lugu on see, et me isegi ei teadnud nende lahkumisest. Nad oleksid võinud…” „Kus nad nüüd on?” küsis Kincaid. „Emma MacKenzie viis nad loodusesse jalutama. Linde vaatlema. Kes oleks osanud seda uskuda? Näib, et nad said täna hommikul sõpradeks.” Rühm hakkas lagunema; nüüd, kui tähelepanu polnud enam Kincaidile keskendunud, triiviti vestluskatkendite saatel laiali. Janet Lyle seisis endises kohas ja imes vaikselt oma jooki, Eddie aga pöördus Marta Rennie poole. „Ma ei kujuta ette, miks pole sääraste sündmuste ärahoidmiseks midagi ette võetud. Kui see oleks korralikult juhitud asutus…” kõrvalpilk Cassiele, „… poleks midagi niisugust saanud juhtuda.”

      Kincaid sai jagu kiusatusest küsida, kuidas kuradi moodi oleks Lyle seda ennetanud, ja pöördus hoopis Janeti poole. „Janet, teil on ka lapsi, eks ole?”

      Naise põsed lõid õhetama ja ta rääkis peaaegu samasuguse elavusega nagu enne päeval. „Meil on tütar Chloe.” Vastuseks Kincaidi küsivale ilmele, kes eeldas, et kuuleb nime nagu Cindy või Jennifer, lisas Janet: „Eddie pani talle nime. Tahtis, et temast saaks haritud naine, ja otsustas alustada nimest, mis talle hiljem sobiks.”

      „Kas see toimis?” küsis Kincaid.

      Janet piilus Eddie poole, kes oli koos Martaga baari poole liikunud. „Mitte nii hästi, et seda märgata oleks.” Ta muigas. „Ta on tavaline teismeline, ainult tema isa pole nõus seda uskuma. Chloe on umbes niisama vana kui Angela Frazer, ainult et ta on praegu koolis ja Angela on, hmm, kahe kooli vahel, kui ma õigesti aru sain.” Janet jäi vait, tema hetkeline energiapuhang oli ammendunud.

      Kincaid rüüpas klaasi ühe sõõmuga tühjaks. Õhk ruumis tundus umbse ja seiskununa. Õhtueelne päike valgustas kõrgeid suletud aknaid, tuhatoosid olid konisid täis. Isegi Maureen näis sellises õhkkonnas närtsinuna ega tunginud oma tavalise hoogsusega igasse vestlusse. Koristamine, õhutamine, tuhatooside tühjendamine ja ajakirjade otseks sättimine oli ilmselt olnud Sebastiani panus, mõtles Kincaid, oli olnud see väike määre, mis pani kogu maja sujuvalt liikuma.