Viiskümmend halli varjundit. E. L. James

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kortsutan kulmu, püüdes hajunud tähelepanu oma ülesande juurde tagasi tuua.

      „Tore.” Ma neelatan närviliselt. „Mul on mõned küsimused, härra Grey.” Ma kohendan juukselokki kõrva taga.

      „Ma arvasingi, et võib-olla on,” ütleb ta ükskõiksel ilmel. Taipan, et ta naerab minu üle. Mu põsed hakkavad hõõguma ning ma ajan selja sirgu, püüdes paista pikem ja näida veenvam. Diktofoni käima pannes püüan näida professionaalne.

      „Te olete väga noor, et üles ehitada selline impeerium. Millele te oma edu võlgnete?” Ma vaatan talle otsa. Tema naeratus on kaastundlik, aga ta näib kuidagi pettununa.

      „Äri sõltub inimestest, preili Steele, ja ma oskan väga hästi inimesi hinnata. Ma tean, mis paneb nad tegutsema, mis paneb nad õitsema ja mis mitte, mis neid inspireerib ja kuidas neid motiveerida. Minu juures töötab erakordne meeskond ja ma maksan neile hästi.” Ta peatub ja kinnitab mulle oma halli pilgu. „Ma usun sellesse, et edu saavutamiseks mis tahes valdkonnas tuleb seda valdkonda täielikult valitseda, seda sügavalt tunda, nii seest- kui väljastpoolt, tunda igat üksikasja. Ma töötan selle nimel kõvasti, väga kõvasti. Ma teen otsuseid, mis põhinevad loogikal ja faktidel. Mul on loomupärane intuitsioon, mis näitab mulle kätte head ideed ja head inimesed. Ja muuseas, alati sõltub kõik inimestest.“

      „Võib-olla on teil lihtsalt vedanud?” Seda Kate‘i küsimustes pole – aga see mees on nii ülbe. Ta silmis on hetkeks üllatus.

      „Ma ei usu vedamisse ega juhusesse, preili Steele. Mida kõvemini ma töötan, seda rohkem mul paistab vedavat. Tegelikult on asi selles, et su meeskonnas oleksid õiged inimesed ja et sa nende energiat õigesti suunaksid. Minu meelest oli see Harvey Firestone, kes ütles, et: „Inimeste kasv ja areng on juhtimises kõige suurem väljakutse.”

      „See kõlab, nagu te oleksite kontrollifriik.” Sõnad purskuvad mu suust enne, kui jõuan neid tagasi hoida.

      „Noh, ma kontrollin kõiki asju, preili Steele,” ütleb ta, ilma et ta naeratuses oleks naljaterakestki. Ma vaatan talle otsa, ja ta vastab mu pilgule pingsalt, emotsioonitult. Mu süda hakkab kiiremini lööma ja ma punastan jälle.

      Mis temas mind nii hullusti närvi ajab? Võib-olla tema jalustrabavalt hea välimus? Viis, kuidas ta silmad mind leegitsedes vaatavad? Või kuidas ta nimetissõrme alumise huule vastu surub? Ma soovin, et ta seda enam ei teeks.

      „Pealegi, kui kinnitada endale oma salajastes unelmates, et oled kõike valitsema sündinud, siis omandad tohutu võimu,” jätkab ta mahedal toonil.

      „Kas te tunnete, et teil on tohutu võim?” Kontrollifriik.

      „Mul on üle neljakümne tuhande töötaja, preili Steele. See annab mulle teatud vastutuse – võimu, kui soovite. Kui mina otsustaksin, et telekommunikatsiooniäri ja müük mind enam ei huvita, siis oleks kakskümmend tuhat inimest oma pangalaenu tagasimaksetega umbes kuu aja pärast väga hädas.“

      Mu suu kukub lahti. Olen sellisest upsakusest vapustatud.

      „Kas te ei pea ettevõtte nõukogule aru andma?” küsin ma vastikustundega.

      „See firma kuulub mulle. Mul pole vaja aru anda.” Ta kergitab kulmu. Muidugi oleksin ma seda teadnud, kui oleksin mingitki eeltööd teinud. Aga pagana pihta, no on ta alles ülbe! Ma vahetan teemat.

      „Ja kas teil on ka muid huvisid peale töö?“

      „Mul on erinevaid huvisid, preili Steele.” Ta huultel on põgus naeratus. „Väga erinevaid.” Ja millegipärast ajab ta ainitine pilk mu jälle segadusse ja ma lähen üleni kuumaks. Tema silmad löövad mingist kavalast mõttest särama.

      „Kui te nii kõvasti töötate, mida te lõõgastumiseks teete?“

      „Lõõgastumiseks?” Ta naeratab, paljastades täiuslikud valged hambad. Ma lakkan hingamast. Ta on tõesti ilus. Mitte keegi ei tohiks nii hea välja näha.

      „Hästi, „lõõgastumiseks“, nagu te ütlete – ma purjetan, ma lendan, ma tegelen mitmesuguse füüsilise tegevusega.” Ta niheleb toolil. „Ma olen väga rikas inimene, preili Steele, ja mul on kallid ja köitvad hobid.“

      Ma vaatan kähku Kate‘i küsimusi, soovides asjaga ühele poole saada.

      „Te investeerite tootmisesse. Miks just sellesse?” küsin ma. Miks paneb ta mind ennast nii ebamugavalt tundma?

      „Mulle meeldib asju valmistada. Ma tahan teada, kuidas mingid asjad toimivad: mis neid käima paneb, kuidas ehitada ja lammutada. Ma armastan laevu. Mida muud siin ikka öelda.“

      „See kõlab pigem nii, nagu räägiks süda, mitte loogika ja faktid.“

      Ta kõverdab huuli ja takseerib mind hindavalt.

      „Võimalik. Ehkki on inimesi, kes ütlevad, et mul pole südant.“

      „Miks nad nii ütlevad?“

      „Sest nad tunnevad mind hästi.” Ta huultel on kõver naeratus.

      „Kas teie sõprade arvates on teid kerge tundma õppida?” Ma kahetsen seda küsimust kohe, kui olen selle välja öelnud. Kate‘i küsimuste hulgas seda pole.

      „Ma vajan suurt privaatsust, preili Steele. Ma lähen oma privaatsuse kaitsmisega väga kaugele. Ma ei anna ka intervjuusid just sageli …“

      „Miks te nõustusite seda intervjuud andma?“

      „Sellepärast, et ma annetan ülikoolile, ja vaatamata kõigile pingutustele ei saanud ma preili Kavanagh’st lahti. Ta muudkui tüütas meie pressiesindajat ja ma imetlen sellist visadust.“

      Ma tean, kui visa Kate võib olla. Sellepärast ma istungi siin, niheledes ja tundes end ebamugavalt selle mehe läbitungiva pilgu all, kuigi peaksin hoopis eksamiteks õppima.

      „Te investeerite ka põllumajandusse. Miks see valdkond teile huvi pakub?“

      „Raha me süüa ei saa, preili Steele, ja sellel planeedil on liiga palju inimesi, kellel pole piisavalt süüa.“

      „Väga filantroopiline lähenemine. Kas te tegelete ka maailma vaeste abistamisega?“

      Ta kehitab õlgu, ilma et sellest oleks võimalik midagi välja lugeda.

      „See on üks keeruline värk,” pomiseb ta, ehkki ma arvan, et ta pole siiras. Miski ei klapi siin – maailma vaeste abistamine? Ma ei näe, kus siin rahaline kasu on, ma näen ainult idealistlikke väärtusi. Olles ta suhtumisest hämmastunud, vaatan järgmist küsimust.

      „Kas teil on mingi oma filosoofia? Kui, siis milline?“

      „Mul pole filosoofiat kui sellist. Võib-olla juhtimise põhimõte Carnegie‘lt: „Inimene, kes omandab võime vallata täielikult oma mõistust, võib saada enda valdusesse mille tahes, milleks tal õigustatult voli on.” Mina olen eriline, tahtejõuline. Mulle meeldib valitseda – ennast ja teisi.“

      „Nii et te tahate kõike omada?” Sa oled kontrollifriik.

      „Ma tahan omamist ära teenida, aga jah, tegelikult küll.“

      „See kõlab väga tarbijalikult.“

      „Ma СКАЧАТЬ