Minu Tokyo. Nähtamatu piiri taga. Maarja Yano

Чтение книги онлайн.

      Tōkyō jagatakse mõtteliselt kaheks osaks, nimetades neid idaks ja lääneks või shitamach’iks (all-linn) ja yamanote’ks, mis sõna-sõnalt tähendab mäe poole.

      Konkreetset joont ida ja lääne vahele pole kombeks tõmmata, aga umbkaudu tähistavad Ida-Tōkyōt linnaosad, mis jäävad keisri residentsist ida poole, muu hulgas Ueno, Akihabara, Asakusa piirkond. Lääne-Tōkyō keskusteks on Shinagawa, Shibuya, Shinjuku, Ikebukuro kant.

      Mõni ütleb, et Ida-Tōkyō on päris Tōkyō. Aga mulle tundub, et need, kes seda väidavad, peavad õige Tōkyō all silmas seda, milline oli piirkond enne hävitava loomuga 20. sajandi algupoolt. Enne, kui linn Teise maailmasõja ajal maatasa pommitati. Või veel varem, enne suurt maavärinat 1923. aastal.

      Need kaks, pommitamine ja Suur Kantō maavärin, ongi küllap peamiseks põhjuseks, miks tänapäeva Tōkyōs leiab nii vähe viiteid minevikule. Tōkyō pole nagu mõni Euroopa pealinn oma 15. sajandi härrastemajade ja 13. sajandi kirikutega. Ainsad, millel tõesti on komme läbi aja püsima jääda, on pühamud ja templid. Kui võrrelda vana Edo kaarti 18. sajandi esimesest poolest tänapäeva Tōkyō kaardiga, siis pea ainsaks tähiseks, mille järgi paika ära tunda saab, on just budistlikud templid ja shintō21 pühamud, mis ei loovuta oma kohta isegi siis, kui see tähendab tihedalt korterelamute ja ärihoonete vahele surumist.

      Ida-Tōkyō vanim ja suurim tempel on Sensōji, mis on asunud Asakusas juba üle tuhande kolmesaja aasta. Kaks kalamehest venda leidnud Sumida jõest halastuse jumalanna Kannoni kuju ja kohalik külavanem püstitanud tema auks jõe kaldale templi. Kõik see toimus 7. sajandi algupoolel. See ei tähenda aga, et Sensōji poleks nende sajandite jooksul mitu korda hävinenud ja taas üles ehitatud. Viimati pärast Teist maailmasõda, enne seda Suure Kantō maavärina ajal. Templid ja pühamud on ehitatud puust ning maavärinate ja õhurünnakutega käivad tavaliselt kaasas suuremat sorti tulekahjud.

      Olgu kuidas on, aga mulle paistab, et Ida-Tōkyō hiilgeaeg on möödas. Tōkyō idaosa näeb välja pisut väsinum kui lääne pool. Minu värske Tōkyō kodu paikneb just idaosas, kus on hulgaliselt korterelamute vahele pikitud pisikesi templeid ja pühamuid, millest võib mööduda ilma, et neid tähele paneks.

      Astun maha Hibiya metrooliinil, paar peatust Uenost edasi, ja hakkan, kaart näpus, oma korterit otsima.

      Minu kodu asub otse ajaloolise lõbukvartali keskel. Seda teatas mulle Shō, kui sõpradele oma Tōkyō tööst ja korterist õhinal vatrasin. Praegu ei erine piirkond esmapilgul ülejäänud linnast, aga vanasti eristas seda lausa vett täis vallikraav. Linnaosa kutsuti Yoshiwara piirkonnaks ja alates 17. sajandist koondus kogu Edo – nii oli Tōkyō nimi kuni 19. sajandi keskpaigani – linna lõbutööstus tol ajal võimul olnud Tokugawa šogunaadi22 käsul just sinna. Mees- ja naisprostituudid, geisha’d, tantsijad, kabuki-näitlejad ja „… tänapäeval siis yakuza, jälitajad, veidrikud …” jätkas Shō lahkelt nimekirja.

      Sammun mööda katkematu kollase triibuga poolitatud kõnniteed – reljeefne kollane joon aitab vaegnägijatel ringi liikuda –, pööran kitsamale tänavale, mida ääristab väsinud hallide hoonete rida ja mida aeg-ajalt ületab mõni rohe- või hallmetalne jalakäijasild. Majade alumistel korrustel on ridamisi väikse urka moodi kauplusi, püstijala raamen’i-poode23, kuhu üle kolme kliendi korraga kindlasti ei mahu. On lillepoed kõrvuti tatamitöökodadega24. Aga siis on veel hulk poekesi ja ärisid, mida vaadates ei või aimata, millega seal tegeldakse ja kuidas end üldse ära elatatakse. Äridest veelgi võluvamad on kõnnitee äärde kuhjatud potitaimed ja – puud. Mulle tundmatu rohelise massi seas on mitu enneolematult suurt aaloed. Ühest uksest astub välja vanaproua, et väikese kannuga lilli kasta. Kass tiirutab ümber tema jalgade. Raske uskuda, et see on seesama Tōkyō, pilvelõhkujatega futuristlik maailmalinn.

      Keerutan väljaprinditud piirkonnakaarti käes. Pööran vasakule, järjekordsele kitsale teele. Mänguväljak vasakul ja imepisikene pühamu paremal. Veel mõni samm ja vasakut kätt näen üht armsat kohvikut. Selle aknad on roosaks võõbatud, nii ei ole paista, kuidas kohvik seest välja näeb. Aknale on aga maalitud südamekesed, nii et kujutan ette, kuidas tagasihoidlik Jaapani noormees sõbrapäeval oma tütarlapse sellesse romantilisse kohvikusse viib. Veel paar minutit kõndimist ja kaardi keerutamist ning olengi jõudnud hotellilaadse hoone juurde, millest saab minu nädalavahetuste kodu.

      Astun automaatselt avanevast klaasuksest sisse ja võtan postkastist mulle jäetud võtmed. Lähen trepist üles ja jõuan tühjalt seisva vastuvõtulauani. See ongi vana hotell. Astun lifti, et viiendal korrusel asuvat tuba üle vaadata. Suurepärane, mul on lai voodi, teler ja pisike, aga sügav vann. Enam ei peagi ma end ühikatoa kraanikaussi surudes pesema või Tanja ühikasse minema, et sealse, kogu ühikakompleksi ainsa, viie minuti automaatduši eest sada jeeni välja käia. Ükskõik, mis võis selle kahtlase kuulsusega piirkonna odava hotelli põhifunktsiooniks vanasti olla ja mida kõike on mu nädalavahetuste magamistoas korda saadetud, on mul igatahes oma vann. Lähen tagasi alumisele korrusele ja avan teise võtmega kontoriukse. Seal on arvuti, diivan ja isegi väike köök. Panen arvuti tööle ja loen taas üle e-kirja, mille Ene mulle saatis. Koos juhenditega esimese kliendiga kohtumiseks on edasi saadetud ka Ene ja kliendi vaheline kirjavahetus.

      „Where shall we rendezvous?”25 tahab kanadalasest klient teada. Ene vastab, et tulgu ta Shin-Ōkubo jaama, et kohtuda Maarjaga. „She is a blond Caucasian,”26 kirjutab Ene. Ühest küljest sobiks selline iseloomustus koerale, teisalt võiks just niiviisi kirjeldada sutenöör kliendile lõbutüdrukut. Kumbki variant ei kõla just hästi.

      Südame põksudes ootan kokkulepitud kellaajal Yamanote ringliinil umbes täpselt Ueno vastaskaarel, Lääne-Tōkyō sisse ära eksinud Korea linnaosa Shin-Ōkubo jaama ainsamas piletiväravas. Keerutan peas erinevaid salvavaid fraase, millega oma esimese kliendi, 1973. aastal sündinud väärastunud huumorimeelega varakiilaneva kanadalase robustseid lähenemiskatseid tõrjuda. Nii olen maalinud ta oma kujutlustesse.

      „Tere, kas teie olete Maarja?” Minu ees seisab imeilus aasiapäraste näojoontega sõbraliku naeratusega kleenuke mees. Juhatan teda piki ülerahvastatud tänavat edasi. Me jalutame mööda Korea popmuusika poodidest, Korea popstaaride suveniirikauplustest. Möödume koduloomapoest, mille ees istub suur kurjalt põrnitsev papagoi, kes meid silmates hüüab sulaselges jaapani keeles „o-o-oo yabai!”27 Ta on ketiga jalgapidi pulga külge kinnitatud. Aknast sisse kiigates võib näha vabalt ringi kõndivaid tillukesi ja suuri koeri ning klaasakvaariumis lesivaid madusid. Korea söögikohtadest möödudes on tunda mingit spetsiifilist lõhna, mille allikat ma ei tunne. Möödume pachinko’st ehk mängupõrgust ja kui selle uksed avanevad, on näha automaadi taga tuimal pilgul istuvaid mängureid, nooremaid ja vanemaid mehi, mõni vanaproua sekka – ja nad ei paista tähelegi panevat kõrvulukustavat СКАЧАТЬ