Kui headel inimestel on kõrvalsuhted. Mira Kirshenbaum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vastus, mis neile pähe tuleb, on südamest tulev nägemus isiklikust õnnest.

      See võib olla: “Kui me vaid suudaks ravida mineviku haavu ja kui me vaid suudaks lakata teineteist hulluks ajamast viisil, mida me oleme nüüd nii kaua teinud, ja kui ma vaid selle kõrvalsuhte andeks saaksin, tahaksin minna tagasi oma abikaasa juurde.”

      Või see võib olla: “Kui see vaid ei masendaks mu lapsi ja mind nendest eemale ei ajaks, kui see ei viiks mind vaestemajja ja kui ma ei tunneks end nii neetult süüdi olevat, tahaksin lahutada abikaasast ja olla koos oma armukesega.”

      Valik oleks palju kergem, kui poleks neid neetud kui-sid. Kuid need on nii tõelised. Ja segadusseajavad.

      Seepärast, kui inimesed küsivad endalt, mida nad tegelikult tahavad, leiavad nad viimaks, et nad ei taha, et keegi haiget saaks. Nad tahavad, et kõik saaksid, mis vajavad. Nad tahavad, mis on kõigile parim. Ja nad mõtlevad seda.

      Kuid mis siis saab? Mida inimesed tõeliselt tahavad, peale selle, “mis on kõigi jaoks parim”? Kellega nad olla soovivad? Kuidas nad loodavad niikaugele jõuda? Kuidas neid küsimusi kõige paremini lahendada, mitte neid kõrvale jättes, kuid ka mitte end alla suruda lastes?

Vali või kaota

      Kui inimesed tunnevad end süüdi olevat, tegelevad nad nende küsimustega kahjulikul viisil. Nad arvavad, et väärivad karistust. Kuna nad tunnevad, et väärivad karistust, teevad nad halbu otsuseid ja rumalusi ja lõpetavad tõesti karistuse saamisega. Õnnetuseks pole protsessi jooksul nemad ainukesed, kelle elud on rikutud.

      Veel üks kahjulik viis, kuidas inimesed nende küsimustega tegelevad, on mitte midagi tehes. Nii sageli paistab mitte midagi tegemine kõige kergem, kõige meeldivam alternatiiv. Kas pole nad seda juba nii kaua teinudki? Ja see on toiminud.

      Kuid nad pole rumalad. Stress ja mure, mida nad kogevad, tulevad nende heast, tervest mõistusest. Nad teavad, et uisutavad õhukesel jääl. Ja võivad iga hetk läbi kukkuda. Üks juhuslik e-mail, valel ajal võetud telefonikõne, lohakilejäetud krediitkaardi väljavõte lahutab neid katastroofist.

      Ja seepärast nad teavad, et mõttetera “vali või kaota” käib nende kohta. Just praegu on neil rohkem vabadust, rohkem võimalusi kui võib olla kunagi hiljem. Kui nad ei mõtle varsti välja lahendusi ega hakka tegema raskeid valikuid, võivad nad väga hästi kaotada kõik, millele nad lootnud on. Abikaasa, armuke, isegi lapsed võivad nendega suhtlemast keelduda.

      Siin on üks tõsine hoiatusjutt.

Joshi lugu

      Josh, 40, oli olnud abielus Michelle’iga, 38, viis aastat. Neid oli abielluma sundinud Michelle’i isa Dan, kelle firmas Josh töötas. Josh veenis end, et ta armastab Michelle’i, ja naine oli meelitatud, et see tõeliselt nägus, elavaloomuline mees teda tahab.

      Kuid varsti muutus abielu mõlema jaoks pettumuseks. See polnud nii halb, et taldrikuid loopida. Lihtsalt tüdimus. Kuid ilmselgelt oli nii palju puudu, et paar korda nad rääkisid lahutusest. Selle asemel jäi Michelle rasedaks. Kogu ta lootus ja energia läks tulevasele lapsele. Josh tundis end veelgi kõrvalejäetumalt.

      Josh oli jooksuklubi liige ja seal käies leidis end sageli jooksmas Stacy, 29, kõrval. Nad ilmselgelt meeldisid teineteisele. Kord läksid nad murdmaajooksule vaid kahekesi. Stacy väänas oma pahkluu välja ja nad istusid metsas ja vestlesid. Füüsiline keemia, mis oli nii kaua hõõgunud, lahvatas täie leegiga. Nad lõpetasid seksides nagu teismelised. Selles oli rohkem kirge, kui Josh oli tundnud oma terve suhte jooksul Michelle’iga.

      TIIGRIGA RATSUTADES. Kahe nädala jooksul tekkis Joshi ja Stacy vahele täisvereline armusuhe. Hotellitoad. Uued, loodetavasti salajased e-maili aadressid. Tugev igatsus ja romantika.

      Joshi jaoks oli see kohutav. Ta piinles süütundest ja hirmust. Kui ta lahutab, eriti kui teda tabatakse petmiselt, on ta särav tulevik äiapapa firmas läinud. Ta unistused õnnelikust perekonnast väikese lapsega oleksid kadunud. Samas oli ka mõte Stacy kaotamisest kohutav.

      Kuid Stacy kaotamine oleks ka kergenduseks. Tal oli Michelle’iga kena väike pereelu. Tegelikult olid asjad paremad kui kunagi varem. Michelle oli õnnelik, et Josh ei tundunud enam temas pettunud olevat. Ta rõõmustas selle üle, mis tundus mehe äkilise heakskiiduna. Ja nii oli ta mehe vastu veel kiindunum.

      Kuid Josh armastas oma suhet Stacyga just nii, nagu see oli. Kuni nad suutsid mitte oma tulevikule mõelda, kuni nad suutsid hoida vaos Stacy kasvavat vastumeelsust teda Michelle’iga jagada, tundis ta iga kord koos Stacyga end nagu maagilises armumullis.

      Hoolimata olukorra miinustest tahtis Josh nagu heroiinisõltlane, et asjad jääksid nii, nagu nad on.

      Muidugi, kõrvalsuhe on nagu nelja kulunud kummiga sõitmine, kummi lõhkemine või midagi veel hullemat on vältimatu.

      …MIDAGI VEEL HULLEMAT. Joshi teadmata mõtles Stacy pidevalt, kuidas ta varsti kolmekümneseks saab. Oli suurepärane, et ta leidis mehe, keda armastas, kuid mõte jõuda neljandasse kümnesse mingi abielumehe sõbratarina, vähimagi lootuseta tema naiseks saada, ajas ta hulluks. Ta arutas asja sõpradega ja nood ütlesid, et ta ongi hull. “Need abielumehed ei jäta kunagi oma naisi, eriti kui mängus on laps,” ütlesid nad kõik.

      Stacy vestles Joshiga tõsiselt sellest, kui raske on tal mängida teist viiulit, olla ootel. Ta andis edasi selle, mis tema arust oli ultimaatum. Josh, mõeldes, et ta on vaid pahane, ütles: “Püüan anda oma parima, et abielust välja saada, kuid see on raske. Pean olema väga ettevaatlik. Nii palju on kaalul. Palun, ole kannatlik.”

      Kuid Josh valetas selle kohta, et ta annab oma parima abielu lahutamiseks. Stacy teadis, et ta valetas. Ta lihtsalt teadis. Ta jättis mehe kohapeal maha nii lõplikult, et Joshil polnud vähimatki lootust, et nad kunagi ära lepivad. Mees nuttis.

      Ta läks koju Michelle’i juurde, murtud südamega, kuid teda trööstis see, et tal oli vähemalt perekond alles. Õnnetuseks, ühel neist viisidest, kuidas elu pidevalt imiteerib seebioopereid, ootas Michelle teda kodus, et teda välja visata.

      KÕIGE HULLEM. See polnud vaid üks asi. Kõigepealt oli olnud see eriline sinine teemantkaelakee-suurusega karp, mille ta oli leidnud mehe vihmamantli taskust paar päeva enne oma sünnipäeva. Ta oli nii põnevil. Kuid sünnipäev tuli ja läks ning keegi ei kinkinud talle ehteid. Järgmisel päeval, kui naine uuris mehe vihmamantlit, oli karp salapäraselt kadunud.

      Siis paar päeva hiljem juhtus Michelle nende taksikoertega jalutades kokku sõbraga. “Oh, tead, nägin Joshi ühel päeval Riley’s. Palusin, et ta sulle mu tervitused edasi ütleks. Kes oli see naine, kes temaga koos oli? Ta nägi vapustav välja.” Mis naine? imestas Michelle. Seal ei oleks pidanud olema mingit naist. Mis õhtu see oligi? Kolmapäev? Josh oli siis ütelnud, et tal oli kohtumine kliendiga. Kuid Josh tegeles torukaupade hulgimüügiga. Neil pole klientide hulgas vapustavaid naisi.

      Michelle lootis ikka veel, et see oli kokkusattumus, kuid nüüd oli see väga hirmutav kokkusattumus. Nii et ta hakkas nuhkima, peksleva südame ja kohutava pigistusega kurgus. Ta püüdis otsida paljastavaid e-maile mehe arvutist, kuid ei leidnud midagi.

      Siis otsis ta läbi mehe sahtlid ja sealt, keset krediitkaardi väljavõtete kuhja, leidis ta palju kohaliku motelli arveid.

      Michelle istus voodil, suu iga hetkega kuivemaks muutumas, ja siis helistas motelli. Ta ütles, et ta on Joshi raamatupidaja ja peab nende arvete õigsust kontrollima. “Oh, jah,” ütles vastuvõtuametnik. “Ta oli hiljuti siin. Ma näen seda arvutist. Olin siis leti taga ja mäletan, et andsin tema naisele kaardi.”

      See oli kõik, mida Michelle vajas.

      Kümme СКАЧАТЬ