Joomahullu päevaraamat. Juha Vuorinen

Чтение книги онлайн.

      Kuulsin läbi ukse eide sisikonna korinat. Poolkäinud õlu oli oma töö teinud ka tema kallal, kelle soolestik oli minu omast ilmselt paari meetri võrra pikem. Hüüdsin tüdinult, et oodaku oma järjekorda. Hetk hiljem kuulsin ukse tagant närvilist paljaste jalgade tatsumist, purtsatust, teist purtsatust ja veel kolmandatki. Eide nutune hääl kurtis:

      “Sa ju ei lasknud sisse…”

      Eit oli pasandanud mööda esiku seinu ja mis kõige kohutavam, ka riidenagi suunas.

      Kolmapäev, 25.3

      Eit lahkus hommikul. Küsis, kas võiksime veel kohtuda ja juttu rääkida. Pesin kogu päeva esiku seinu ja oksendasin. Läksin suitsu ostma. Kioski juures kaevasin taskust raha välja. Ma ei tahtnud müüjale sitast rahatähte anda ja nii läksin koju tagasi raha pesema. Õhtul käisin ja ostsin ühelt diilerilt kaks liitrit piiritust. Maitsesin prooviks ühest pudelist. Sellel oli minu meelest kerge petrooli mekk, aga müüja ütles, et on puhas kraam. Ostsin kaks pudelit ja hakkasin neid jooma.

      Neljapäev, 26.3

      Ei mingeid mälestusi.

      Reede, 27.3

      Ei mingeid mälestusi.

      Laupäev, 28.3

      Värisen ja hirm on. Leidsin mingid isast järele jäänud tabletid. Viskan ühe nüüd näkku. Hoian kogu aeg pussi käes.

      Pühapäev, 29.3

      Ei mingeid mälestusi.

      Esmaspäev, 30.3

      Ei mingeid mälestusi.

      Teisipäev, 31.3

      Madratsi järgi otsustades polnud ma kaks päeva ärganud isegi selleks, et vetsus käia. Oli kummaline, pehmelt öeldes ebatõeline tunne. Lasin kõik tabletid potist alla, mind ajas oksendama ja nutma. Nutsin ja oksendasin, see tõi kergendust. Käisin naabrilt küsimas, mis päev täna on. Naaber ütles, et viimane päev. Mul oli piinlik küsida, millise kuu. Õnneks soostus ta ütlema. Äkki taipasin, et mul on täna sünnipäev. Ütlesin seda kohe naabrile. Ta embas mind ja küsis, kui vanaks ma sain. Ma ei tihanud küsida, mis aasta on, ja valetasin, et sain 31. Naaber ütles, et seda on raske uskuda. Võtsin seda kui komplimenti.

      Mu naabrivanamehel on mopeed, mille ma palusin laenuks, et Alkos ära käia. Kuna mul oli sünnipäev, laenaski vanamees mulle oma sääreväristaja. Vanamehe peanumber on kindlasti 65. Ta kurdab alati, et kael on valus. Kui mina peaksin sihukest mõõtu melonit söögitoru otsas kõigutama, oleks mul ilmselt kogu ülakeha juba ammu liikumatu. Panin neli mütsi ülestikku, aga vanamehe kiiver loksus ikka pea otsas. Sellest hoolimata läksin mopeediga Alkosse. Vanamees ei rääkinud käikudest midagi, sestap oletasin, et mopeed on automaatkäigukastiga, sest see liikus käiku vahetamata peaaegu kuuekümnega. Ostsin kuus euroviina ja riputasin need lenksu külge. Mopeedi mootor oli imelikult kuum, mille tagajärjel üks mu püksisäär oli mustaks põlenud. Otsustasin lõigata otse läbi väikemajade rajooni. Mu käsi lipsas kuidagi gaasilt ära ja selgus, et mopeedil oli teinegi käik. Naabrivanamees on endine automehaanik ja nüüd ma taipasin, mida ta seal keldris nokitsenud oli. See segane oli timminud oma mopeedi, mis nüüd sõitis teise käiguga kindlasti oma saja kahekümnega. Ületasin punastest tuledest hoolimata ühe ristmiku ei põrganud veel millegi vastu. Gaas põhjas kahemeetrisele tihedale viirpuuhekile lähenedes hakkas mul hirm. Siis taipasin, et see mõrapea kasutas lahtist kiivrit. Läbi heki vihisemine polnud õigupoolest üldse valus. Alles eramaja õuel olevas tühjas basseinis hakkas igalt poolt sitaks valus. Hakkasin basseinis tuule käes jahtunud viina jooma. Märkasin, et ainus koht, mis mul valus polnud, oli kõri seestpoolt. Nüüd, kui jääkülm viin sealt alla läks, hakkas ka see valutama. Jätsin naabrivanamehe raketi basseini ja läksin koju. Enne ostsin poest neli pakki plaastreid. Seal oli ainult Lõvikuninga plaastreid. Kodus kasutasin need kõik ära. Mu moll nägi mõnevõrra imelik välja, sest ainsad kohad, kust ei vaadanud vastu väikesed lõvid, olid silmamunad. Jõin kahest viinapudelist korraga. СКАЧАТЬ