Hitleri sekretäri mälestused. Traudl Junge

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja tavatrükis kirjapeaga lehed. Esimestele jäädvustati parteid puudutavad korraldused, teistele sõjalise iseloomuga käsud. Neis kahes valdkonnas meile kunagi midagi ei dikteeritud, oma suunised edastas Hitler otse Bormannile või Keitelile23 või mõnele teisele väejuhile. Kuid reisil võis meie varusid ikkagi vaja minna, seepärast hoolitses igaüks, et kogu kraam kaasas oleks.

      Kõige rohkem tegemist oli noortel SS-adjutantidel Fritz Dargesel24 ja Otto Günschel25. Nende õlgadel lasus kogu reisikorraldus, kõigi asjaosaliste teavitamine, autode reserveerimine, rongi sõiduplaani koostamine ja mahajääjate instrueerimine. Kõik pidi toimuma võimalikult salaja ja ruttu. Telefonid olid lakkamatult hõivatud, Berghofi administratsiooni tuli meie saabumisest informeerida, Münchenis asuv füüreri korter tema tulekuks valmis seada ning Rastenburgi jaamas seisev erirong pikemaks sõiduks ja paljude sõitjate jaoks ekipeerida.

      Väljasõit oli määratud kella 21.30-ks. Kõik tulid õigel ajal kohale, igaüks teadis oma vaguni- ja kupeenumbrit. Viimasena saabus Hitler autoga, kus peale tema olid veel teener, saateohvitser ja koer. Füürer astus vagunisse ja samal hetkel hakkas rong liikuma. Lahkusime peakorterist salamahti ning vaikselt selgel, pehmel talveööl, jõudes peatselt välja pidulik-lumisest metsast. Seisin oma kupee pimeda akna all ja vaatasin rahulikku lauskmaad. Tundsin väikest lahkumisnukrust ja ärevust uute elamuste ees. Taas ootas ees midagi seni kogematut.

      Läksin koridori. Rong sõitis nii sujuvalt ja vaikselt, et seda oli vaevu kuulda. Teisalt polnud mul üldsegi ärasõidutunnet. Lihtsalt peakorter kolib ümber ja selle õhkkond on temaga kaasas.

      Enne Hitlerile esitlemist külalistevaguni kupees elades oli mul püsinud kogu aeg meeles, et ma viibin seisvas rongis. Nüüd sai kupeest äkki väike toake nagu iga teine. Aga nii mõnestki luksuslikum!

      Voodist sai päevaks teha moodsa, võrratult pehme polstriga diivani, mille katteriie oli igas kupees ise värvi. Näiteks minul helebeež kirjute õitega. Seinu kattis nägus poleeritud puit, kraanist tuli ööpäev läbi külma ja kuuma vett.

      Akna all väikesel laual seisis messinglamp, voodipäitsis oli seinatelefon, mille kaudu sai ühendust teiste kupeedega, ja õdus lugemislamp. Kõigi vagunite põrandat kattis veluur.

      Kahe külalistevaguni taha jäi viimane, ohvitseride kasiinot asendav restoranvagun. Meist eespool leidsid peavarju käsundusohvitserid ja ihukaitsjad, radistid ja telegrafistid ning kogu muu teeninduspersonal. Edasi tuli konverentsiruumina sisustatud salongvagun. Seal, väärispuidust laua ääres, arutati rindeolukorda. Toole kattis punane nahkpolster, kõikjal paistsid silma viimistletud valgustid. Varem oli selles vagunis ka vastuvõtte korraldatud ja riigivisiitide ajal näidati seda kui erilist huviväärsust. Samas olid veel grammofon ja raadioaparaat, mida aga sellal, kui mina Hitleri juures teenisin, kunagi ei kasutatud.

      Järgmine oli Hitleri privaatvagun, kus ei puudunud isegi vannituba, ehkki rongi koosseisu kuulus duširuumide ja istevannidega saunavagun. Hitleri vagunis ei käinud ma kordagi ega saanud sinna ka pilku heita.

      Kui ma varem seisvas rongis elades lühendasin oma ooteaega tutvumiskäikudega, siis ulatusid need ainult Hitleri privaatvagunini, mille tagumises osas pidi olema söögisaal ja külaliste vastuvõturuum. Aga mul on meeles, et enne vedurit olid veel mõned vagunid raudteelaste ja eeskätt õlitõrjevaguni meeskonna tarbeks. Nimelt pidi rongi vaenlase hävitajate eest kaitsma mitu õhutõrje-kuulipildujat. Minu teada küll ei tulistatud neist ainsatki valangut, kui õppelaskmised välja arvata.

      Nüüd sõitsime öö läbi risti läbi Saksamaa nii suurte mugavustega, nagu raudteel üldse võimalik on. Mõtlesin, kuidas näevad välja teised rongid, mis samal ajal Saksamaal kurseerivad. Need on külmad ja pimedad, reisijatel on kõht tühi ning mugavustest pole jälgegi. Mind valdas ebameeldiv tunne.26 Mis viga sõda pidada, kui sa ei pea selle raskusi oma nahal tundma. Mina polnud säärast luksust näinud ega nautinud isegi mitte sügaval rahuajal. Vaatasin neid valitsuse, kindralstaabi ja Hitleri lähikonna isandaid, kui nad suitsu tehes ja napsi võttes koos istusid, ise heas tujus ja eluga rahul, ning mul tärkas suur soov: et nende püüdlused ja tegevus peaksid silmas sõja võimalikult kiiret lõpetamist. Ainult nii õilis eesmärk vabandanuks selle seltskonna süümepiinadeta priiskamist ajal, mil rahvas nägi näguripäevi. Mu mõttemõlgutuse katkestas koputus kupeeuksele. Üks käsundusohvitser pistis pea ukse vahelt sisse ja teatas, et füürer kutsub mind õhtusöögile.

      Enne olin olnud üpris näljane, aga nüüd korraga isu kadus. Hüppasin püsti ja läksin preili Wolfi juurde kõrvalkupeesse küsima, kas temalegi toodi kutse. Sain jaatava vastuse ning kolleeg selgitas, et reisil viibides on füüreril kombeks lõunastada paari härra ja daami seltsis. Uurisin, mida sellisel puhul selga panna. Mul olid kaasas eeskätt sportlikud rõivad – pulloverid ja kostüümid. Preili Wolf rahustas mind: närveerida ja ümber riietuda pole vaja, üritus on täiesti argine.

      Läksin tagasi oma kupeesse, pesin käed, puuderdasin kähku nina, panin koguni pisut minki, põskedele, et närvilist kahvatust peita, ning juba me kappasimegi koos preili Wolfi ja preili Schroederiga salongvaguni poole. […] arusaadavalt läksin mina, uje piiga, mööda erirongi koridore oma esimesele riiklikule lõunasöögile vabisevi põlvi.

      Salongvagunis oli kaetud laud kaheksale inimesele. Füürer ise polnud veel kohal. Lauanõusid vaadates valdas mind kergendus – kõik söögiriistad olid mulle tuttavad. Teadsin, et Hitler on taime-toitlane, aga ei teadnud, kas ka kogu muu laudkond peab tema eeskuju järgima. Tahtsin seda just preili Schroederilt küsida, kui saabusid teised külalised. Esimesena ukselävele ilmunud professor Morellil tekkis sisenemisega mõningaid raskusi. Ka füüreri erirongi vaguniuksed olid projekteeritud n-ö normaalmõõtmetega inimesi arvestades. Kohutavalt kogukas Morell ähvardas uksepiidad laiali pressida. Olin Hitleri ihuarsti varem üksnes eemalt näinud ja siis ta mulle nii paks ei tundunud.

      Morelli järel tulnud suursaadik Walther Hewel polnud samuti kõhn, küll aga pikka kasvu ja proportsionaalne, meeldiva välimusega mees. Tema sundimatu käitumine peletas mu ujeduse. Hewel pajatas paar-kolm Reinimaa anekdooti, lülitas täiendavalt sisse valgusteid, öeldes, et siis on road paremini näha, ja naljatas, et kui Hitler kohe ei tule ning lõunasöögi algus venib, hakkab tema kaasavõetud võileibu mugima.

      Tammusime viiekesi laua otsa jääval väikesel vabal põrandaruudul. Istumine tõotas kitsaks kujuneda, toolide taga pidi veel teenindajatele liikumisruumi jääma. Olin käsundusohvitserilt küsimas, kus on minu koht, kui tuli Hitler Julius Schaubi ja Martin Bormanni saatel. Olles härrasid juba varem näinud, tervitas ta kättpidi ainult meid, daame, ja palus siis kõigil lauda istuda. Füürer ise istus laua pikikülje keskele, temast paremale preili Wolf ja vasakule preili Schroeder, nende vastu härrad Hewel ja Bormann, kelle vahele jäin mina. Ühte laua otsa platseerus Schaub ning lõpuks paigutati suuri vaevu selle teise otsa Morell.

      Kõik oli sundimatu ja lihtne. Kohe tulid käsundusohvitserid ja Linge, käes liudade ja vaagnatega koormatud kandikud. Füürerile serveeris Linge kartulipüreed härjasilmaga ning selle kõrvale klaasi Fachingeri mineraalvett. Vahele hammustas Hitler kuivikleiba.

      Seda, mis käsundusohvitserid meile pakkusid, ma enam ei mäleta, olin hõivatud vaatluse ja jälgimisega. Igatahes kuigi palju ma ei söönud. Professor Morell seevastu ilmutas oma kehaümbermõõduga kooskõlas olevat isu, lastes seda mitte ainult näha, vaid ka kuulda.

      Söögi ajal hargnenud üldisse, väheütlevasse vestlusse ei söandanud ma sekkuda, vastasin vaid mulle esitatud küsimustele. Meid, daame, võõrustas Hitler lahkelt ja sõbralikult, käskis aga toitu ette võtta, küsis, kas me veel midagi soovime, rääkis elavalt ja humoorikalt varasematest sõitudest selle rongiga ja oma koerast ning heitis nalja kolleegide üle.

      Vestluse СКАЧАТЬ