Eesti Vabadussõja lugu. Hillar Palamets

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Nii valmis Lääne-Eesti saarte vallutamise plaan, mis kandis koodinime «Albion». Dessandiks eraldati 25 000 meest, kelle hulka kuulus ka 5 jalgratturite pataljoni. Läänemerre koondati laevastiku peajõud: 10 lahingulaeva, 10 kergeristlejat, 47 hävitajat ning torpeedopaati ja sadakond miinitraalerit. Kõik kokku 300 alust. Õhust toetas eskaadrit 6 tsepeliini ja 75 aeroplaani, neist 68 vesilennukit. Jalaväe pidid Tagalahes Saaremaa randa tooma 21 transpordilaeva.

      Vene Balti mere laevastik, mille põhibaas asus Kuivastu sadamas Muhu saarel, oli tunduvalt nõrgem: 2 lahingulaeva, 3 ristlejat, 25 hävitajat ja torpeedopaati, 3 Inglise allveelaeva ja hulk väiksemaid aluseid. Õige madal Väinameri ei võimaldanud suurematel laevadel siin vabalt manööverdada. Satud faarvaaterist pisut kõrvale ja istudki põhjas kinni.

      Operatsioon «Albion» algas 12. oktoobri varahommikul ja 8 päevaga olid Lääne-Eesti saared vallutatud. Tagalahes tuli laevastiku suurtükitule toetusel maale algul 3600 meest, kes hõivasid patareid ja lõid kaitsjad põgenema. Õhtuks oli rajatud välisadam, kuhu said randuda transportlaevad. Pimeduse saabudes oli Saaremaal juba 15 000 sakslast koos suurtükkide, miinipildujate ja ligi 4000 hobusega. Abistavad dessandid maabusid mujalgi, kohtamata märkimisväärset vastupanu. 14. oktoobril vallutati Kuressaare ja Orissaare, millega lõigati läbi taandumistee Muhusse. Saaremaal alistus sakslastele 7000 vene sõjameest, nende hulgas ka 3 kindralit.

      13. oktoobri õhtul sai 1. Eesti polk Volmaris käsu asuda kiiruga vagunitesse ja sõita Tallinna. Siit suunati polk edasi Rohukülla, kuhu saabuti 16. oktoobril. Raudteejaamad Keila-Haapsalu liinil olid ummistatud demoraliseeritud ja korraldustele mitte alluvate Vene üksustega. Kaitse üldjuhtimine oli suures osas halvatud.

      Siiski anti käsk saata Eesti polgu kaks pataljoni Muhu saarele, kus mehi võis oodata häving või vangilangemine. 17. oktoobril kaitsesid saart vaid eestlased ja 800 Vene «surmapataljoni» vabatahtlikku. Pealegi ei saadud mandrilt enam sõjamoona ja tuhanded venelased andsid end lahinguta vangi. Tagasi mandrile pääses vaid 209 eesti sõjameest, üle 1600 võeti sakslaste poolt sõjavangi ja toimetati Saksamaale sunnitööle sõja- või põllumajanduses. Venelasi langes kogu operatsiooni käigus vangi 1000 ohvitseri ja ligi 20 000 lihtväelast. Kuna ladusid ei jõutud hävitada, ootas võitjaid ees suur sõjasaak. Ja iga päev võis karta, et Saksa väed, kes vahepeal olid vallutanud ka Hiiumaa, tungivad üle väinade Eesti mandrile. Saarlased ja hiidlased olid eestlastest esimesed, kes said omal nahal tunda, mida tähendab keiserlike vägede okupatsioonirežiim.

      1.10. Okupatsioonivõimu algus Saaremaal

      Määrus Saaremaa elanikele 8. armee kindral von Hutierilt Riias, 14. oktoobril 1917.

KUULUTUS

      Saar on sakslaste käes. Mina luban korra ja seaduse eest muretsema. See on kõige ruttem võimalik, kui igaüks elanik hea meelega ja tingimata kuuleb minu käsku.

      Mina käsen:

      1. Kõik sõjariistad ja varad, mis on elanikkude käes, saksa väele ära anda.

      2. Kõik vene ja nendega ühendatud soldatid, olgu univormis või ilma, peavad kohe teatama kodanikud, kes tunnevad niisuguste sõjameeste elukohad ligemal saksa väele.

      3. Kõik televoni-telegrahviriistad, maa-alused ja veealused, niisama kõiksugused tuid [mõeldud on postituvisid] peavad ülesantud saama ligemale saksa väele.

      4. Igaüks, kes teab sõjariistade munitsiooni või igasugused sõjavarade hoiukohad, peab seda ligemale saksa väele üles andma.

      5. Päevapildi apparatid, plated ja filmid peavad ülesantud saama ligemale saksa väele.

      Mina keelan:

      6. Igasugune salakuulamine ja abiandmine vaenlasele või midagi, mis võib saksa väele kahju teha 7. Televoni ja telegrahvitraadi rikkumine.

      8. Ümberkäimine [st läbikäimise] sõjavangidega.

      9. Fotografi ülesvõtmine.

      10. Igasugused lehed, lendlehed ja raamatud trükkima või välja andma.

      11. Igasugused miitingud või koosolekud. Avalise jumalateenistuse eest peab saksa väe käest luba küsima.

      Mittetäitjatele 2 kuud vangistust või 2000 marka trahvi või mõlemad kokku.

Ülemjuhataja von Hutier jalaväe kindral

      Eesti keel kõlab küllaltki kangelt, aga selles ei saa küll sakslasest kindralit süüdistada. Temalt on käskude-keeldude sisu ja vaim. Eesti keelde pani selle ümber keegi tema abilistest, kes ilmselt kõnekeelt valdas, grammatika ja õigekirjaga aga hätta jäi. Saksa 8. armeed juhtinud kindrali Oskar von Hutieri suurimaks saavutuseks jäigi Riia ning seejärel Lääne-Eesti saarte vallutamine 1917. aastal.

      Sakslased kaotasid Moonsundi operatsioonis kokku 386 meest, neist 184 langenuina. Vana sõjatava kohaselt anti vallutatud ala kolmeks päevaks võitnud vägedele vabalt riisuda. Saarlased meenutasid, et see aeg venis vähemalt nädala pikkuseks. Mehed olid ligi kaks nädalat laevadel õige napi toidu peal olnud ja valgusid nüüd maale kui näljane kari. Võeti eelkõige toidupoolist, aga ka seda, mis mõisates ja taludes väärtuslikumat näppu jäi. Olid uksed kinni, siis löödi need lihtsalt maha. Alles nädala pärast hakkas kehtima Saksa ordnung ehk okupatsioonirežiim.

      Jalaväe ees sõitis jalgratturite löögisalk. Etnograaf Gustav Ränk, tol ajal 15aastane nooruk, meenutas:

      «Maanteele jõudes ütlesid juba omaenda silmad, mis hommikul oli juhtunud: vastu tuli lõpmata rodu jalgrattureid, seljas võõrad sinakas-rohelised mundrid, jalas nöörsaapad sääresidemetega ja peas sügavapõhjalised kiivrid, just nagu väiksed supipajad. Jalgrattadki nende all olid ennenägematud, kummide asemel vetruvad raudvitsad peal, nii et sõit mööda kruusateed käis valju kriginaga. Olin sattunud just nagu marsielanike teele – nii võõrastav paistis see kõik minutaolisele maapoisile.»

      Kõige raskem oli okupatsiooniaja algus. Siis tuli niigi vaesel Saaremaal toita 25 000list Saksa väge ja nende 5000 hobust. Ajapikku jäi sakslasi vähemaks ja seetõttu kahanesid ka toidunõudmised. Pealegi oli talv külm, meri jääs ja toiduainete vedu Saksamaale takistatud. Aga 1918. aasta kevadel ja suvel rekvireeriti söögipoolist üha enam, sest Saksamaa nälgis. Saarlased hakkasid siis esivanemate tarkust mööda vilja peitma. Teraviljaga täidetud õllevaadid kaevati maa sisse. Peagi märgati, et sakslastest rekvireerijaid saab munade, peki, või ja eelkõige kange saare õllega ära osta. Ei olevat olnud kuigi kallid mehed. Varastasid oma sõjaväe vara ja vahetasid seda rammusama kraami vastu, mis Feldpost’i pakkides kodustele saadeti. Saksa sõjaväe leib olnud kandiline nagu telliskivi, Vene kroonul seevastu torditaoliselt ümmargune. Seegi erinevus jäi saarlastele ja hiidlastele meelde.

      Üks uuendus, mis okupeeritud saartel peagi sisse viidi, oli üleminek uuele kalendrile. Kui mujal Eestis hakkas Gregoriuse kalender maksma 1918. aasta veebruaris – 31. jaanuarilt hüpati üle 14. veebruarile –, siis saartel toimus see üleminek juba 20. detsembrist 1917.

      Levis kuuldus, et kohalikud mõisnikud tahtnud Saaremaast ja Hiiumaast moodustada Saksamaa koosseisu kuuluva omaette vürstiriigi, aga keiser Wilhelm II tõrjunud selle ettepaneku tagasi. Ja egas Eestimaa ja Liivimaa rüütelkond sellisele separatismile hea pilguga vaadanud. Neil mõlkusid meeles hoopis teised plaanid.

      1.11. Läbirääkimised Brestis, olukord Eestis

      BOLŠEVIKUD OLID HAARANUD 1917. aasta oktoobri lõpul poliitilise võimu Petrogradis ja hiljem mujalgi Vene riigis. Masside hulgas tõi neile populaarsust СКАЧАТЬ