Eesti Vabadussõja lugu. Hillar Palamets

Чтение книги онлайн.

      «Viimaks lähevad maapäeva liikmed ja töölised ühes saalist välja rahva hulka, kus neid hirmsa käraga vastu võetakse. [–] Karjutakse ja ähvardatakse. «Maha lüüa!» «Andke kuradi pursuidele!» «Andke paksmagudele!» «Lööge Tõnisson maha!» «Ärge laske Vilmsi ära!» [–] Strandmann astub kõrgemale kohale ja katsub sealt maapäeva vastust nõukogudele ette lugeda; tema vaikne heal kustub aga varsti kärameresse. Siis astub Vilms üles ja ütleb, et tema Strandmanni asemel, kellel väike heal, maapäeva otsuse ette loeb. Lähemalolijad kuulavad, aga kaugemal kestab kära edasi ja lõpule ei lasta Vilmsigi jõuda. Jälle teeb Kingissepp asjata katseid rahvast vaigistada ja katsub ise viimaks maapäeva otsusi ette lugeda. Taskulaterna valgusel veerib ta tähtsamaid kohte otsustest. Aga nähtavasti ei huvita niisugused asjad töörahvast, täna tahetakse midagi «huvitavamat». [–] Siis teeb Kingissepp kõnetoolist ettepaneku maapäeva liikmeid koju lasta, pärast seda koosolekut jatkata ja resolutsion vastu võtta. Algab kõige inetum etendus. [–] Soldatite vahel tulevad Teemant, Vilms, Põld, Tõnisson, Neggo j. m. t. Soldatid nende ümber on aga kaitseks liiga vähe. Igalt poolt tungivad [–] viidavatele kallale, rusikad ulatavad soldatite vahelt siin ja seal maapäeva liikmetele selga. Pillutakse lumepallidega, sõimatakse, ähvardatatakse ja rüseletakse lähedalepeasemise pärast. Vilistamine ja karjumine kostab kaugele. Ühed karjuvad, et maapäeva liikmed tarvis pritsimaja seina juurde viia ja maha lasta, teised nõuavad revolutsionilisesse komiteesse viimist. [–] Vilmsil on nägu tõsiselt lõhki löödud. Teemantil löödud vedamise juures müts maha, nii et tema palja peaga, mida hallid juuksed katavad, rev. – komiteesse jõudis.»

      «Elad ka nagu poolenisti vallutatud linnas. Vaevalt hakkasime koguma siia oma tagavarapataljoni mehi, kui juba oli siin rügement lätlasi. Täielikus, heas varustuses, mille nad juba said sõjas ja mida nad suutsid täiendada kui revolutsiooni toetavad hästi organiseeritud väeosad.

      Öeldi, et nad olevat tulnud siia omavoliliselt. Võib-olla. Võib ka olla, et juhiti, saadeti kohe, kui kuuldi, et meie siin koondame oma rahvuslikku jõudu. Kuid ükskõik: nad on siin, nad on asunud jõuga sisse meie poolt valmisseatud ulualustesse, jättes meile Puiestee uulitsa kasarmud, mis venelaste poolt olid jäetud uskumatusse seisukorda. Oli tunne, et nad pidid lõpuks roojasse uppumise kartusel välja kolima Venemaa poole. Noh, kasarmud seadsime jälle korda. Ja sealt peavad täna tulema meie mehed välja Suurturule, et kuulda meie Maanõukogu tahtmist. Ja et toetada seda tahtmist.

      Kas tulevad? Pööraselt läbi linna liikuvate kuulduste seas kõlab ka kartusi, et ei tule.»

      «Roodud on [raekoja ette üles] rivistatud. Suurturg on tulvil täis rahvast, nagu oleks kogu linn siia ennast kokku pressinud. [–] Nüüd kõneleb polkovnik Rosenbaum hobuse seljast. Kõneleb Maanõukogust ja Maanõukogu otsusest. Ta hääl kõlab nii selgelt. Ta on vana sõjamees, tal on mõlemad reied läbi lastud, ta on ka mujalt haavata saanud, aga ta on sirge ja ta kõneleb südamest, kaugelekuuldavalt. Sest kõik on ju nii vait, nii põnevusega kuulatakse. Sest siin kõneleb ju praegu meie ajalugu. Meie eneste poolt tehtav ajalugu. [–] Siis on kuulda mootorimürinat ja selja taga läheb rahvas rahutuks. Ning mootorimürin Küüni uulitsast läheneb ja vaatad tagasi ja näed rahvast läbi tulevat soomusautot. [–] «Soldatite ja tööliste soomusauto, lätlaste käest saadud, Fuhrmann-Fehrmann sees.» Tean, Fuhrmann-Fehrmann on suur juudist juht seal pritsimajas, ja nüüd tahab ta meid segada, tahaks meie mehi laiali ajada. Ähvardavalt keerleb lasketorn, kuulipilduja suu nagu valib kogu aeg märki. Ja nõnda ronib see soomusauto meie meeste rivist läbi [–] sõidab Rüütli uulitsasse sisse [–]. Aga ta tuleb uuesti tagasi. Ta saadab meid ka siis, kui polk peale ülema kõne rivistub marsikolonnidesse, suundub «Vanemuise» ette, et seal au anda rahva poolt püstitatud hoonele kui rahva tahteavaldusele. Kuperjanov vaatab «Vanemuise» trepi ees tagasi, hobune tantsiskleb tal kergelt. Kuperjanovi nägu on sünge ja ähvardav. Ei, soomusauto ei tule enam järele.»