Eesti Vabadussõja lugu. Hillar Palamets

Чтение книги онлайн.

      Sünopsis

      AULIK LUGEJA JA KUULAJA. Ära pelga seda kena kreeka keelest käibele tulnud sõna, mis maakeeles ei tähenda midagi muud kui ülevaadet. Õige napisõnalist, aga selget ülevaadet toimunust või toimuvast. Seda kasutatakse peamiselt meteoroloogias, kus sünoptikud ennustavad lähipäevade või – nädalate ilma. Käesolev sünopsis on aga suunatud 90 aasta tagusesse minevikku, aega, mil ajaloole tuli sõlm sisse. Sedavõrd sassis sõlm, et selle lõplikuks lahtiharutamiseks kulus pea kogu 20. sajand ja selle järelmõjusid tunnetame tänapäevalgi. Niisiis, vaatluse alla tulevad fragmendid neljast murrangulisest aastast nii Euroopa kui Eesti ajaloos: 1917, 1918, 1919 ja mingil määral ka 1920. aasta algus. Lähemalt lahti kirjutatuna:

      • 1917 – Veebruarirevolutsioon Vene tsaaririigis. 303 aastat võimul olnud Romanovite dünastia variseb põrmu. Lootuste, ootuste ja suurte segaduste aeg Vene impeeriumi rahvastele, sealhulgas ka eestlastele, kes kavandavad autonoomiat, julgemad unistavad koguni iseseisvast riigist. Kuni sellele arengule tõmbab pidurid peale enamlaste riigipööre, ka Oktoobrirevolutsiooniks nimetatud.

      • 1918 – Esimese maailmasõja neljas ja viimane aasta. Veritsev rinne ja nälgiv tagala. Keiserliku Saksamaa väed on edukad idas, kus Nõukogude Venemaale surutakse peale Bresti rahu, raskustes aga läänerindel. See viib novembri alguses Saksamaal revolutsioonile ja kapituleerumisele Antanti vägedele. Ühtaegu varisevad kokku Saksamaa liitlased Türgi ja Austria-Ungari impeerium. 23. ja 24. veebruaril kuulutatakse Pärnus ja Tallinnas välja iseseisev Eesti Vabariik, millest ei taha midagi kuulda Baltimaid okupeerivad Saksa väed. Nende tiiva all valmistutakse hoopis Balti hertsogiriigi loomiseks. Eestlased saavad omal nahal tunda, mis tähendab kaheksa ja pool kuud kestev keiserlik okupatsioon. Aga pärast 11. novembrit alustab Eesti Ajutine Valitsus jälle tegevust ja organiseerib vastupanu Narva jõe tagant ründavale Punaarmeele. 28. novembril algab Vabadussõda, mis kestab 14 kuud ja lõpeb võiduga.

      • 1919 – Eestile sõja aasta, Vabadussõja aasta. Lääne-Euroopale aga Antanti riikide poolt dikteeritud rahude aasta, mil loodi hiljem Teise maailmasõjani viinud Versailles’ süsteem. Eestile algab aasta rahvaväe eduka vastupealetungiga, mille tulemusena tõrjutakse punavägi pea kogu ulatuses Eesti rahvuslikest piiridest välja. Juunis süvenev konflikt baltisakslaste relvajõududega viib lühikese, aga võiduka Landeswehri sõjani Põhja-Lätimaal. Kodusõjas vaevleva Nõukogude Venemaaga algavad aasta lõpul Tartus rahuläbirääkimised ja viimasel päeval kirjutatakse alla relvarahu kokkuleppele.

      • 1920 – vaatamata Vene valgekaartlaste ja mõne Antanti riigi vastuseisule sõlmitakse 2. veebruaril Tartus rahu Eesti Vabariigi ja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi vahel. Rahulik ülesehitustöö võib alata, tulevik tundub kõikidel elualadel paljutõotavana. Seda mitte ainult meie väikesel kodumaal. Loodetakse radikaalsete abinõudega maailma parandada. Viis riiki eesotsas Ameerika Ühendriikidega kehtestavad nn kuiva seaduse, et vabastada oma elanikud alkoholismist. Ka Eestis võtab karskuse nõue hoogu. Ainult et kõik ei lähe sugugi nii ladusalt, kui esialgu paistab. Sellestki tuleb meie lugudes lühidalt juttu.

      Nii et head lugemist ja kuulamist!

      1. Maailmasõja algusest Vabadussõja alguseni

      1.1. Eesti mehed Vene kroonus

      18. AASTASAJA LÕPUL, kui tsaaririigi troonile oli tõusnud Paul I ja läänepoolsel Euroopamaal alanud Napoleoni sõjad, hakati ka Eesti ala noori ja terveid maapoisse nekrutitena Vene väkke võtma. See tähendas neile kogu elukäigu muutumist, sest teenistusaeg oli väga pikk. Algul 25 aastat. Siis 20, 10 ja lõpuks 7 aastat. Ligemale 80 aasta jooksul võeti Eestist tsaariarmeesse kuni 150 000 noort meest, kellest vaid ¹⁄₃ tuli elatunud ja kurnatud «kroonu onudena» kunagisse kodukohta tagasi. Ülejäänud olid kas hukkunud sõdades või surnud haigustesse.

      1874. aastal mindi üle üldisele sõjaväekohustusele. Kõigist seisustest isikutele kehtestati alates 21. eluaastast 15aastane teenistusaeg. Esimesed 6 aastat tegevväes ja järgnevad 9 reservis. Hiljem lühendati tegevteenistust 3 aastale, mille kohta elatunud «kroonu onud» ütlesid: «See ka mõni teenistus. Ei saa veel peale hakatagi, kui juba läbi. Vaat kus meie ajal ikka…»

      Kuna maakondades oli teenistuseks kõlbulikke noori mehi rohkem, kui sõjavägi vajas – rahu ajal võeti Eestist aastas nii 1200–2200 meest –, siis valiti noorsõdurid välja liisutõmbamise teel. Kes tõmbas ettenähtud piiridesse mahtuva numbri, läks kroonut teenima. Kel tuli suurem number, sai tagavaraväelaseks, keda sõja korral kasutati voorimehe või kindlustustöölisena, mitte aga relvakandjana.

      Mõned tragimad nekrutid edutati allohvitserideks, üksikud jõudsid lipniku auastmeni. Kogu 19. sajandi vältel võis tsaariväes olla kuni 150 eesti päritolu ohvitseri. Nii arvab antud küsimust põhjalikult uurinud ajaloolane Mati Kröönström. Eestlastest nooremohvitseride arv hakkas kasvama pärast seda, kui 1863. aastal avati Vilnos junkrukool, kuhu võeti ka madalamatest seisustest noorukeid pärast ajateenistuse läbimist. Paljud Vabadussõja-aegsed Eesti vanemohvitserid olid läbi teinud just selle kooli, mis paistis silma range korra ja õpetuse hea taseme poolest. Esimesed tuleristsed ja lahingukogemused olid nad saanud Vene–Jaapani sõjas Mandžuurias 1904.–1905. aastal. Mõnigi eesti soost ohvitser paistis siin heas mõttes silma ja pani aluse oma sõjaväelase karjäärile. Hoopis rohkem kui eestlasi õppis Vilnos lätlasi, keda oli ka arvukamalt tsaariväes.

      Pärast junkrukooli lõpetamist ja kolmeaastast teenistust väeosas nooremohvitserina võisid edasipüüdlikumad jätkata vanemohvitseriks õppimist Peterburi Kindralstaabi Akadeemias. Mitmedki meie kaitseväe tulevased kindralid, nagu Johan Laidoner, Andres Larka ja teisedki, omandasid seal väejuhile vajalikke teadmisi, mida nad hiljem maailmasõja rinnetel ka kasutasid.

      1.2. Eestlased ja suur ilmasõda

      JUST NII ÖELDI JA KIRJUTATI – SUUR ILMASÕDA. Mitte I maailmasõda, sest siis veel ei teatud, et peagi tuleb uus, arvult II maailmasõda, veelgi ohvriterohkem ja laastavam kui esimene. Aga 1914. aasta augustis oli puhkenud suur Euroopa sõda, mis peagi haaras olulist osa maailmast.

      Sõja alguses loodeti tsaaririigis Vene vägede kiiret edu. Arvati, et peagi ollakse Viinis ja Berliinis ning jõuluks on sõtta saadetud mehed kodus tagasi. Seda, et relvavõitlus võib venida enam kui neli aastat kestvaks kurnamissõjaks ja tuua kaasa mitme seni nii vägevana paistnud impeeriumi kokkuvarisemise, ei ennustanud küll keegi. Hurraa-patriotism oli üldine, seda nii Vene riigis kui keiserlikul Saksamaal. Läänerindel hargnenud eduka suurpealetungi ajal avaldasid Berliini ajalehed innustavaid värsse:

      Ei jõudnud ei homme ega 1918. aasta kevadelgi, mil Kruppi ülikauglaskekahurid küündisid küll Prantsuse vabariigi pealinna keskust tulistama. Pealetung Flandrias takerdus ja ikka sagedamini kordusid Suure peakorteri ametlikes rindeteadetes sõnad: Im Westen nichts neues…, läänerindel muutuseta.

      Suure sõja alguses tsaaririiki haaranud hurraa-patriotismi lainest ei jäänud puutumata ka Tartu, kuhu oli paigutatud 95. Krasnojarski jalaväepolk ja 18. armeekorpuse staap. Nii et pagunikandjaid-ohvitsere jagus 50 000lise linna kohta omajagu. 19. juuli Postimees aastast 1914 kirjutas:

      Pärast kontserti läks publikum СКАЧАТЬ