Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõrval, mida Pearu vahetpidamata tegi ja lõhkus, oli tal ka soosillal palju “rehnutipidamist”. Aastate eest, üleaedse esimese naise Krõõda matuse ajal oli ta soosilda parandamas ja silumas käinud, mida kõik aina imestasid. Sellest kõigest polnud enam jälgegi järele. Sillapakud mädanesid ikka enam ja enam ja nende asemele raiuti risu ning pandi labidaga muda peale. Suvel kuivaga polnud niisugusel teel suuremat viga, pääsis läbi, aga vihmaga hakkas kogu sild ja silla ümbrus pirisema ja porisema, nii et karda kõrvikese kadumist aiste vahelt, ainult kõrvad jäävad paistma.

      Tänavu sügisel hakkas Pearu erilise hooga oma pool silla kõrval auke kaevama ja muda sillale vinnama. Niisuguse hoolsuse tagajärjel muutus sild peaaegu läbipääsematuks. Küll oli Andres ammugi temaga kaupa sobitanud üheskoos kividega ja kivirähaga silda täitma hakata, aga sellest polnud kunagi midagi välja tulnud, sest Pearu polnud ometi see meeletu, kes hakkaks teed tegema, mida ei tarvita ainult tema üksi, vaid ka teised kõrvenurga mehed. Kas või teljed pooleks, rattad kägarasse, hobusel rauad alt, jalaluud katki, ükskõik, saavad teised läbi, siis saan ka mina – see on täie mehe viis, see on õige “rehnutipidamine”.

      Aga nüüd ometi täitis Pearu silda ja pealegi veel nõnda, et kõik oigasid ja aietasid. Üks ei aietanud mitte – see oli Vargamäe Eespere sulane Mart. Tema ütles ühel ilusal päeval, kui Oru Pearu veskile läks, et lasku peremees teda soosilda parandama, muidu ehk ei saa Pearu õhtul õieti tagasi. Andres mõistis peagi, et sulane tahab üleaedsele vingerpussi mängida, ja andis talle vabaduse. Aga see ei tarvitanud seda enne kui õhtu eeli, kus arvata võis, et täna Vargamäe soosillalt enam teist tulijat pole kui aga ainult Pearu.

      Kuni kottpimedani jäi Matu vajaka, ja kui ta ükskord tuli, siis suure jooksu ja naeruga.

      “Sees! Juba sees! Peremees, tule kuula, karjub!” ütles Matu.

      Mindi välja ja kuuldi, et keegi tõepoolest soosillal appi karjub.

      “Võtame nüüd laterna ja lähme vaatama,” ütles Matu.

      Nõnda tehtigi: nad läksid Andresega kahekesi. Aga varsti nende kannul tulid ka Oru sulane ja poisid. Kohale jõudes nägi Andres, mis Matu soosillal teinud: Pearu turbaaugud olid palju suuremaks kasvanud ja turbalade sillal läbipääsematuseni kõrgeks tõusnud. Pearu, kes tublisti purjus, nagu väljast tulles ikka, oli hobuse koormaga otseteed sillale vinnatud turbalademesse ajanud, ja kui loom seal enam edasi ega tagasi ei saanud, teda nähtavasti nüpeldama hakanud, mille tagajärjel see paremat teed otsides sillalt kõrvale kaldunud ning Pearu oma kaevatud ning Matu suurendatud auku sattunud. Sinna ta siis jäigi. Pearu ise seisis looma nina ees ja hoidis kramplikult päitsetest kinni, kartes muidu selle uppumist. Nii ei saanud ta enese aitamiseks muud teha kui aga karjuda.

      “Täppesse läks,” kihistas Matu peremehele, kui nad Pearule appi tõttasid.

      “Mis kuradi mudavalli siin täna on ehitatud!?” karjus Pearu, kui Andres ja Matu pärale jõudsid.

      “Kallis naabrimees, sina ju ise sillutasid siin teed,” vastas Andres, nagu ei saaks ta millestki aru. “Oled vist pisut liiga seda head ja paremat peale pand, võiks vähemaks võtta. Sa, Matu, hakka õige tööle.”

      “Ma olen viha pärast kõver nagu jäärasarv!” karjus Pearu.

      “Põle viga, kallis üleaedne,” lohutas Andres. “Mäletad, millalgi olid pussiga minu õueväravas, aga pärast läks kõik üle, said ilusti koju. Nõnda ka täna. Ainult hobuse peame august välja tõmbama. Õnneks põle su augud liiga sügavad.”

      Andres tahtis naabrile appi minna, aga see karjus talle vihaselt vastu.

      “Käi kuradile! Ära puudu mu looma, ennem las upub… Appi! Appi! Appi!” hüüdis ta kodu poole.

      “Ega ma na väga kipugi sinna vette,” ütles Andres, “parem on pealt vaadata.”

      Natukese aja pärast jõudsid Pearu mehed pärale ja siis hakati tööle. Andres ja Matu seisid juures, südamed naerul. Niipalju tegi Matu siiski, et rookis sillalt vankri ümbert ja eest muda kõrvale, sinnasamasse auku, kust ta tema võtnud, kuna ta ise kirus.

      “Vänged mehed need Vargamäe omad, nemad tahavad mudast maanteed teha. Põle seda enne näind ega kuulnd.”

      Kaua pusisid ja koperdasid Oru mehed, enne kui hobuse august välja said ja uuesti vankri ette rakendasid. Küll tahtis Andres neile appi minna, aga ikka saatis Pearu teda sinna, kuhu ükski ei lähe ega kust ka keegi pole tulnud. Nõnda ei jäänud Andresel muud üle, kui seisis jõude soosillal ja vaatas teiste askeldust, kuni võidi kodu poole minema hakata.

      “Seda ma sulle ei kingi,” ütles Pearu, kui ta Eespere väravast mööda sai.

      “Ega ma võtagi sinult kingitust vastu,” ütles Andres.

      XXXI

      Niisugune oli Matu viimane vingerpuss, mis ta mängis Pearule ja millest ta isegi lõbu tundis. Veel kaua mäletati Vargamäel Matut ja tema tempe. Andresel oli enne ja pärast teda sulaseid, aga ei olnud tema sarnast. Seda teadsid ehk noor Andres ja eriti just Indrek veel paremini kui Vargamäe peremehed ise.

      Karjapoistele oli Matu tükk Vargamäe minevikku ja see tundus palju ilusamana ja huvitavamana kui olevik. Matu tundis poiste arvates mineviku Vargamäed paremini kui ükski teine. Teistele olid Vargamäe minevikus ikka ainult mingisugused tõsiasjad – kraavid, metsad, üksikud puud, heina- ja viljasaagid, see või teine tee ja maakoht, aga need polnud iseendast kuigi huvitavad. Matu tõsiasjad olid seotud ikka mingisuguste tundmuste ja elamustega. Ikka ja jälle pidi ta poistele kordama jutustust selleaegsest soost, loomade ronimisest ja sissejäämisest ning mis peaasi – tammilõhkumisest ja võitlusest Pearuga mööda mättaid ja pori, mis käis joostes üle pea.

      Noorele Andresele meeldis see nõnda, et ta peaaegu kahetses, miks Pearu enam ei saa lepiku all vett paisutada, et ka tema, Andres, võiks salaja tammi lõhkuda ja pärast Pearut kividega vinnida. Ja noor Andres harjutas end vahetpidamata kiviviskamises ning kandis isegi kive soos taskus, nagu peaksid mineviku unistatud ajad tõepoolest uuesti Vargamäele tagasi tulema.

      Polnud midagi parata, Vargamäe ilusamad ja huvitavamad asjad olid kõik enne neid sündinud. Neist võis pussiga meisterdades ainult veel unistada. Unistusena tundus seegi, mis Matu rääkis Jõessaarest ja tema kaskedest. Tema päevil olid nad alles nii peened, et tema ronis kui orav nende latva, viskas jalad puust eemale ja tuli siis ühes kaseladvaga viudi maha, nii et külm tuul käis südame alt läbi. Laskis ta peale seda kaseladvast lahti, siis lõi see enda kui vedruteras uuesti ülesse, roni kas või uuesti latva ja tule temaga alla. Matu ei teinudki Vargamäel karjas käies muud, kui aga ronis Jõessaares peente ja pikkade kaskede latva ning laskis sealt viu ja viu maha, sest nii hea oli, kui selle juures külm tuul südame alt läbi käis.

      Nüüd olid Jõessaare kased juba kõik jämedad. Andres ja Indrek võisid kas või kõige kõrgemale ladvatippu ronida, ükski neist ei paindunud poiste raskuse all enam vibuna. Ja kui leiduski veel mõni nõrguke, siis oli see teiste all kängus ja lühike, nii et temaga ülalt maha vibutades mingit külma tuult südame alt läbi ei käinud. Poisid katsusid mitu ja mitu korda, aga ikka seesama: Indrek maitses pisutki seda jumalikku tundmust, Andres mitte sugugi, ehk küll Indreku pea nii kõrgele ei kannatanud ronida kui Andresel, sest tema käed läksid kõrgel puu küljest lahti, hoia nii kõvasti kinni kui tahad. Nõnda tekkis Andresel peaaegu arvamine, et Matu ehk luiskas pisut kaselatvadega allalaskmisest rääkides ja et Indrekki kipub Matu õlul luiskama, kui ta kinnitab, nagu tunneks ka tema mingisugust imelist külma tuult südame all, rippudes vibutava kase ladvas.

      Pärast ronimist istusid poisid СКАЧАТЬ