Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Aga siis hakkas kuulduma, et ka teised oma jalad kraavikaldal puruks tallanud, nagu oleks sinna taevast teravaid orke maha sadanud või nagu oleks mõni kuri inimene nad sinna meelega pannud. Asjast tuli Matul kord Sauna-Madisega juttu ja see kaebas, et ka tema eit oma jala kraavikaldal puruks tallanud, nii et nüüd mädaneb, sest vesi läinud teisele sisse: eit komberdab peaaegu ühe jalaga.

      “Mis pagana orgid need seal siis peaks olema?” küsis Matu.

      Madis lirtsatas läbi hammaste võimalikult kaugele sülitada, nagu mõtleks ta millegi üle järele, vaatas Matule küsivalt ja kavalalt otsa ja ütles siis saladuslikult.

      “Oskad sa suu pidada?”

      “Oskan,” vastas Matu.

      “Nagu haud?”

      “Nagu haud,” kinnitas Matu.

      “Pearu töö,” ütles Madis nüüd.

      “Mis? Orgid Pearu pandud?”

      “Tema ise, kes muu.”

      “Tead sa kindlasti?”

      “Ma tõmbasin ühe kraavikaldast välja: inimese kätetöö, mõlemad otsad teravad, maa sisse pistetud. Lapsed seda teha ei jäksa, ei seda ole. Ja kes võiks seda meestest peale Pearu?”

      Nõnda seletas Madis, ja veel samal pühapäeva õhtul läks Matu kraavikaldale paljajalu tippima: ikka jalg jala ette, jalg jala kõrvale, nii et ainuski ork ei saaks vahele jääda. Esimesel torkel kraapis ta kohe orgi otsa turba seest välja ning leidis teritatud vaia, mis nii kõvasti maa sisse pistetud, et Matu tema sealt suure vaevaga kätte sai. Tähendab – Sauna-Madis rääkis sula tõtt. Matu mõtles alguses asja ka noorele Andresele ja Indrekule seletada, kes kahekesi karjas käisid, aga siis otsustas ta teisiti: jättis kõik iseenda teada.

      Järgmisel pühapäeval, kui Pearu hommikul kiriku sõitis, läks Matu alla kraavikaldale paljajalu tippima, kuni oli leidnud kõik teritatud salavaiad, nad maa seest välja kiskunud ja kraavi pildunud, kus nad möödaminejaile pidid silma torkama.

      Mõni aeg ei veristanud enam ükski oma jalgu kraavikaldal kõndides, aga siis ilmusid teravad orgid uuesti: Pearu oli neid külvamas käinud. Seekord tuli Matule parem mõte, sest amet ise õpetas. Jällegi otsis ta kraavikalda salaorgid üles ja kiskus nad välja, aga enam ei pildunud ta neid kraavi, vaid korjas nad kokku, läks nendega Oru kraavile, mis keset nende krunti jõele jooksis ja mille kallast samuti jalgteeks tarvitati, peamiselt Oru rahva enda poolt. Sinna kraavikaldale pistis Matu kõik väljakistud teravad vaiad keset teerada maha kõndijate jalgu varitsema. Kogu töö maksis tal peaaegu kahe öö unerahu, aga mis sest, toimetus oli selleks küllalt huvitav ja Matu arvates tarvilikki.

      Kulus tükk aega. Ei olnud kraavikalda orkidest kippu ega kõppu kuulda, enne kui Oru rahvas hakkas jõe ääres heinamaal käima. Siis kuuldus äkki, et orgid olla ilmunud Oru suure kraavi kaldasse; vana Pearu isegi astunud seal oma jala ühe otsa, jalg mädanevat praegu.

      Ei saadud enam maast ega taevast aru. Ainult Matu muigas omaette. Kui esteks süüdistati Pearut, siis keda pidi nüüd süüdistama? Ega ometi Pearu ise hakanud oma teerajale orke torkima, et siis seal oma jalgu veristada? Sauna-Madis ehk oletas õiget vastust, aga tema tegi teiste, isegi Matu ees näo, nagu ei aimaks ta midagi.

      Nõnda seisis asi seni, kui piirikraavile tekkisid jällegi orgid ja Matu läks neid sealt otsima ning välja kiskuma. Nüüd tabas Pearu, kes põõsaste taga varitses, tema otseteed teolt. Matule tuli see nii ootamata, et ta enese esimeses ähmis karjapoisina tundis ja peaaegu oleks tahtnud Pearu eest samuti plehku pista, nagu varemail päevilgi. Aga siis sai ta meeltesegadusest võitu, jäi kraavikaldale seisma ja hoidis väljatõmmatud vaia käes.

      “Mis sa mu kraavikaldast lõhud!” karjus Pearu, ilma et lähemale oleks astunud.

      “Ma puhastan jalgteed orkidest,” vastas Matu. “Karjapoisid, ligundid, teisi maa sisse toppind, näe, kui pikad ja jämedad. Ning teravad, inimesed lõhuvad oma jalad nende otsas ära.”

      Matu tõstis vaia kõrgele ja näitas seda kui imeasja Pearule.

      “See põle sinu asi, mis karjapoisid minu kraavikaldal teevad,” hüüdis Pearu. “Kasi minema sealt!”

      “Ei, ma tahan kõik orgid välja kiskuda, enne ei lähe,” vastas Matu.

      “Kas sa lähed mu kraavikaldalt minema?” hüüdis Pearu ähvardavalt.

      “Ei lähe, ma ütlesin juba,” vastas Matu.

      “Ma lasen su maha, kui sa ei kuula!” kärgatas Pearu.

      “Mis sa arvad, et olen koer või?” küsis Matu.

      “Kasi minema!” karjus Pearu ja tõmbas püstoli taskust.

      “Sellega mine konni tapma, mitte meest,” ütles Matu põlglikult.

      “Tapan sinu kui konna!” karjus Pearu ja hakkas kraavile lähenema.

      Niipea kui Matu seda nägi, võttis ta kraavikaldalt maast veel mõned vaiad pihku ja astus sohu põõsaste ja mätaste vahele, kus võimalik oleks varju leida, kui Pearu tõepoolest mõtleks lasta.

      “Tule!” karjus ta tulises vihas. “Arvad, et käin alles karjas?”

      Pearu jäi seisma, nagu mõtleks ta.

      “Kas püksid sõeluvad juba tusti?” küsis Matu.

      “Sa tühi põle ju selle laengugi veart,” vastas Pearu.

      “Aga sinule on need kasetümmikad just parajad,” ütles Matu ja hakkas Pearu poole minema. See ootas pisut, pöördus siis ümber ja läks eest ära, Matu pistis jooksu – Pearule järele.

      “Nüüd pead sa oma nahatäie kätte saama, mis sul juba ammugi soolas,” ähkis Matu Pearut tagas ajades, kes mööda sood kodu poole solkas. Lepikualusest kraavist üle minnes oleks Matu ta tingimata kätte saanud, aga hädaohtlikul silmapilgul laskis Pearu püstolist – Matule otse vastu vahtimist, nii et sel olid suud, silmad tuld ja suitsu täis. See päästis Pearu. Liig hilja sai Matu aru, et püstol oli palja rohuga laetud: Pearu oli teda ainult hirmutada tahtnud.

      “Argpüks!” karjus Matu Pearule järele, kui see oma lepikusse jooksis.

      “Kas hing alles sees?” naeris Pearu talle vastu.

      Polnud parata, tahes või tahtmata pidi Matu tunnustama, et seekord oli Pearu teda oma rohulaenguga tüssanud. Aga kui kodus temalt küsiti, kas ta ehk ei näinud, mis see Pearu seal lepiku all paugutas, siis vastas ta.

      “Oravat ajas teine taga, seda vist lasigi.”

      Nõnda ei saadudki teada, mis põmm see sel pühapäeva hommikul Vargamäe lepiku all oli. Alles hiljem, kui Matu Vargamäelt juba läinud, jutustas Pearu asjast purjus peaga. Aga nagu ikka, ei tahetud ka siin tema sõnu hästi uskuda, ehk kui usutigi, siis ei teatud kindlasti, mida või kuidas seda uskuda.

      Teiste uskmatusest hoolimata kinnitas Pearu.

      “Pagana vänge mees oli, ei kart püstoli ega kedagi, lase või maha teine, sinder. Ja tööd lõhkus teha! Vuatasin teise heinakuart, Andresele endale ei and järele ühti, aina nagu puhtaks ihutud. Kutsusin teist omale sulaseks, pakkusin hea palga, aga СКАЧАТЬ