Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

      Kui Madis vastu algavat koidupuna Jussi rippuvat kuju nägema ärkas, jäi ta esteks ammuli suuga vahtima, nii et piip maha kukkus, ja karjatas siis: “Juss!” Nüüd pöördus ta kannapealt ümber, jättis mahakukkunud piibu sinnapaika ja ruttas tuppa tagasi. Tema liigutused ja nägu olid niisugused, et eit, kes juba kambris käinud ja leidnud Jussi vajaka olevat, kohe aimas ja omakorda karjatas: “Juss!”

      Polnud parata, Madis pidi jalamaid peresse minema. Esteks tahtis eit minna, aga vanamees ütles.

      “Sina ehmatad oma kisaga pererahva ära, ma lähen parem ise.”

      Nõnda jäi eit üksinda sauna. Ja ehk küll Vargamäe sauna uksi kunagi poldud lukustatud ega riivitatud, ometi lükkas eit nüüd sisemisele uksele riivi ette ja surus selja kõvasti vastu ust, nagu tahaks sealt keegi sisse tikkuda. Niisuguse hullu hirmu ajas Juss poodult saunatädile peale, ehk küll teda elavalt kogu Vargamäel peaaegu mikski ei pandud. Sai tõeks Vargamäe saunas targa sõna, et peab kartma surnuid, mitte elavaid.

      Peres polnud hirm poodud Jussi pärast väiksem kui saunas. Hääletu, tumm hirm! Ainult peremees ise, kes alles magamast ärkas, sai viimaks öeldud.

      “Või siis nüüd enda, hull, ülesse poond.”

      Need sõnad vabastasid nagu kogu maja kangestusest. Joosti uksest välja ja mööda mäge alla sauna poole – Mari poolpaljalt ees, teised tagant järele. Andreski mõtles esteks minna, aga kui ta oma jalga liigutada katsus, siis tundis, et parem on teda mitte liigutada, sest muidu läheb teine ehk veel käest hukka, hakkab mädanema. Nõnda jäigi ta tagukambri sängi pikutama ja ei võtnud üldisest jooksust osa.

      Kui Mari Jussi nägi, karjus ta kohe.

      “See on sama nöör, mis seekord heinamaalgi!”

      Teised ei mõistnud Mari sõnu ja see ei andnud nende kohta ka mingit seletust, nagu oleks ta nad määranud vaid iseendale ja surnud Jussile.

      Sauna-Jussi surm oli mitte ainult Vargamäel, vaid kogu ümbruskonnas suureks sündmuseks. Andrese ja Pearu vahele langes ta tumeda varjuna paljude, paljude aastate kestel, võib-olla eluotsanigi. Juba esimesel kokkupuutumisel ütles Andres Pearule teiste kuuldes.

      “Said oma lõõpimise palga kätte: Sauna-Juss poos enda ülesse.”

      Ja Pearu, kas ei osanud või ei tahtnud vastata, aga ta vaikis.

      Mari oli kui tapetud. Piim kadus rinnast tilgatumaks. Lastele pidi hakkama lehmapiima andma. Õnneks lüpsis peres kaks lehma, nii et piima jätkus pere ja ka Mari lastele.

      Mari esimene mõte oli: kui võiks oma pea pista samasse silmusesse, kus oli Jussilgi! Kui võiks sama nööri siduda samasse kuuseoksa, siis oleks kõik mööda.

      Aga igakord äratas teda neist mõtteist laste kisa ja nutt. Raske oli öelda, mõjus nõnda ainult ta oma laste häälitsemine või hakkas südamesse kinni ka pere laste karjumine. Üks oli kindel: niipea kui ta kuulis laste häält või tundis nende puutumist, kadus tal kohe silmist ainetine, tühjusse sihitud pilk ja silmi tulid selle asemel ikka pisarad. Need tõid pisut nagu kergendust.

      Andres ei lausunud millestki sõna, lamas ainult sängis, haige jalg siruli, või istus toolil, midagi nokitsedes. Unustas Mari midagi tegemata, siis laskis ta tüdrukul teha. Seda märgates oli Maril tundmus, nagu annaks peremees talle märku, et temal oleks aeg minna. Aga nüüd polnud Maril enam paika, kuhu pugeda. Külmas saunakambris lamas Juss ja ootas puusärki.

      Jälle tuli Meistri-Ants Vargamäe Eesperesse surnukirstu tegema, aga aidalakka laudade järele ei roninud nüüd peremees ise, vaid Meistri-Ants läks ühes sulasega sinna.

      “Kukkusin jala, mädandi, katki, hoian seda, et halvaks ei läheks, muidu mõni teab mis teeb teine,” seletas peremees Meistri-Antsule.

      Ei olnud nüüd enam sellest juttu, kas puusärk Jussile ka meeldib ja kas ta vett peab, tehti ilma igasuguse arutuseta, nagu poleks sellel, kellele ta tehakse, tema kohta midagi ütlemist. Samuti puudusid Meistri-Antsul ka hõbenarmad ja punnispalgedega tiivinglid läikivail plekitükkidel. Ei topitud nüüd vorsti ega sõtkutud saia. Sealihakäntsakadki jäeti ahju panemata, nagu oleks see kõigil meelest ununenud. Need olid tõesti kurvad matused, kus polnud kellelgi vähimatki rõõmu.

      Juss maeti laupäeval. Peale oma inimeste olid matusel veel Hundipalu Tiit ja Aaseme Aadu, et oleks, kes aitaksid puusärki tõsta ja hauda kinni ajada, sest Andrese oma jalg oli ikka alles haige. Aga juba käis ta longates tuba mööda ja toa ümber. Matusepäeva hommikul pani ta enese riidesse ja sõitis Jussi maha viima.

      Juss maeti meelega laupäeval, et poleks võõraid pealt vaatamas, sest Juss maeti surnuaia taha puie alla, maeti ilma kirikukella löömiseta, ilma õpetaja ja isegi ilma köstriisanda lugemise ja laulmiseta. See oli Marile kogu õnnetuse kurvem külg. Juss oli ju ikkagi tema mees ja tema laste isa ja nüüd peab ta matma nagu looma! Ei ole nii suur õnnetus surra kui autult surra.

      Küll oli Mari ise õpetajat palumas käinud ja lõpuks kõigest loobunud, ainult ühest mitte: et Jussile lubataks lüüa ühegi kellaga, aga õpetaja oli kui jää ja raud, ei lubanud.

      Nõnda siis sõitis Juss üsna vaikselt oma viimasel teekonnal, polnud isegi puutelgedega vankrite loginat kuulda – oli ju lumetee. Ja kui jõuti sinnamaale, kus mõisapõllul surnuvoorid peatasid, et valge riidega kellalööjale kirikutorni märku anda, siis sõideti Jussiga peatamata edasi, sest polnud ju kellegile midagi lehvitada. Ei olnud üldse põhjust kiriku juurde minna, vaid sõideti otseteed surnuaiale. Aga isegi sellest viimasest jumalaarmust, õnnistatud ja pühitsetud maast, pidi Juss ilma jääma.

      Ometi oli keegi, kes halastas: see oli Vargamäe Andres. Sest kui puusärk oli juba hauda lastud ja köied välja tõmmatud ning kui mehed haarasid labidad mulla pealeajamiseks, võttis Andres taskust palveraamatu, tegi selle lahti, paljastas oma pea ja ütles laulusõna ette. Sauna-Mari oli ikka laulda armastanud ja oskas kõik viisid, mis kirikus lauldi, aga täna ei saanud ta piiksugi teha, nii hirmus suur valu oli tal äkki kurgus. Suur valu suure rõõmu pärast! Temal polnud kunagi pähe tulnud Andrest paluda, et see Jussi haual loeks ja laulaks, Andres oli seda ise oma peast teinud. Marile tuli see nii ootamata, et tal otse ihuliikmed pehmeks läksid. Ja siis sai tundmus võitu: nüüd on kõik jälle hea. Sellepärast oli nii hea nutta, kui mehed laulsid ja Andres luges. Aga lõpuks ei saanud Mari muidu, kui pidi meestega kaasa laulma, suure häälega nutma ja laulma, nii et mehed õieti ei mõistnudki, kumba Mari tegi.

      Kõik arvasid, et Mari nuttis suure kurvastuse pärast Jussi haual, aga ometi polnud see nõnda. Rõõmu pärast tahtis Mari laulda, aga nutt kippus millegipärast kangesti peale. Nõnda laulsid Jussi haual mehed ja ainukese naisena Mari, sest teisi ei olnud. Küll oli tahtnud ka saunatädi tulla vaatama, kuhu see Juss õige pannakse, aga tema ei saanud, pidi jääma pere laste karja.

      Pere Andrese hoole tõttu maeti siis Juss nagu kord ja kohus, ja kui keegi võõras oleks surnuaiast mööda läinud ja laulu kuulnud, siis oleks ta ehk ainult seda imestanud, miks küll laupäeval surnut maetakse, aga tal poleks mõttessegi tulnud, et lauldakse surnuaia taga, mitte aia sees.

      Mari oli mõelnud, et niipea kui ta Jussi on maha viinud, läheb ta perest ära – läheb kogu Vargamäelt minema, niipea kui on omale ulualuse kuulanud. Aga Andrese lugemine ja laulmine Jussi haual tõi tema meeltesse muutuse. Ta sõitis ühes temaga Vargamäele tagasi ja äraminek ei tulnud tal enam pähegi. Mingisugune ähmane või uimastav tuimus võttis tema üle võimust. Ja kui siis peremees ise mõne päeva pärast Mariga tema minekust juttu tegi, küsides, tahab ta edasi jääda või lahkuda, siis ei vastanud Mari midagi, hakkas СКАЧАТЬ