Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kirikusse sõita, kui ta ei tulnud temaga esimesel pühal? Seda tahtis ta Marilt teada saada. Kuid peres olid pühade tõttu kõik inimesed kodus, istus seal paar külalistki. Nõnda oli Maril pisut rohkem toimetamist ja tegemist ning Juss ei leidnud kuidagi mahti ega kohta, et seda küsida, mida ta küsida tahtis. Nagu mööda minnes ütles Mari kõigi kuuldes Jussile.

      “Sa põle täna taga lapsi vaatamas käindki, kui ma kodunt ära olin.”

      “Ei tulnd meelde,” vastas Juss otsekoheselt.

      “Niipaljuke sina neist hoolid,” ütles Mari naljataval etteheitel, millele Juss vastust ei leidnud.

      Juss istus ja istus peres, aina oodates silmapilku, et saaks mahti Marile oma küsimuse ette panna. Aga see silmapilk ei tulnud ega tulnud. Juss kibeles juba ammugi minema, ei läinud ometi. Pakuti talle peres süüagi, Mari ise pani lauale, aga toit ei tahtnud kurgust alla minna, sest see oli pere toit. Tõstis õllekappagi suule, aga ei saanud kuidagi neelata.

      Alles hilja õhtul küsis Mari Jussilt.

      “Tahtsid õige minuga rääkida või?”

      “Oleks taht jah,” vastas Juss.

      Ta tegi minekut ja Mari läks teda toa otsa saatma. Siin oligi see paik, kus Juss sai Marilt küsida.

      “Miks sa täna peremehega kiriku sõitsid ja esimesel pühal minuga ei tulnud? Ma oleks ka perest hobuse võtt.”

      “Peremees kutsus,” vastas Mari.

      “Mina kutsusin sind ju eile ka,” ütles Juss.

      “Aga lapsed…” põikles Mari.

      “Kas täna lapsi ei olnd?” küsis Juss, kes asja hästi läbi mõelnud.

      “Täna tuli saunatädi,” vaidles Mari edasi.

      “Eks ta eile oleks niisama tulnd.”

      “Täna kutsus teda peremees.”

      “Eile oleks mina kutsund.”

      “Aga sina põle ju peremees, sina põle kellegi kutsuja. Ega ainult meie lapsed, pere lapsed ju ka.”

      Selle peale polnud Juss mõelnud. Maril võis nagu pisut õigust olla.

      “Aga kui oleks peremehega rääkind,” arvas Juss.

      “Ma ei julend peremehe poja pärast, et kes teab…” vastas Mari.

      Jussi-Marit seisid toa otsas nii ligistikku, et nad oma riietega teineteist puutusid. Juss sai äkki üsna nõutuks. Tema oli tahtnud Marile oma küsimuse ette panna ja oli lootnud, et saab Marilt selge ja otsekohese vastuse ning nõnda teab ta, kuis asjad on. Aga nüüd sai tema küsimusest hulk küsimusi ja ühegi peale ei vastanud Mari nõnda, et see oleks tõesti vastatud. Nõnda jääb jällegi kõik ehku peale.

      “Kas sa siis ei taht, et ma läksin?” küsis Mari, kui Jussil enam midagi polnud öelda.

      “Ma mõtlesin terve tänase päeva, et miks sa küll eile minuga ei tulnd,” vastas Juss. Aga sellest, kuidas ta hommikul üle väljamäe jooksis ja lumiste kuuskede vahel piilus ning pärast saaniroose silmitses, ei lausunud ta sõnagi.

      “Ma änam ei lähe peremehega, kui sa ei taha,” lausus Mari nagu vabandades.

      Sellega lõppeski saunarahva jutt seal Eespere toa otsas tähtise taeva all. Juss läks mööda mäge alla sauna poole ja Mari jooksis peretuppa, külmajudinad kehal, sest ta oli ju kerge riidega välja tulnud meest saatma.

      “Mis see Juss tahtis?” küsis Andres Marilt. “Oli tal asja ka või?”

      “Ei, mis asja nüüd,” vastas Mari. “Niisama tuli teine aega viitma, pühade aeg.”

      Aga peremehel oli nägu, nagu kahtleks ta Sauna-Mari sõnade tões.

      “Mõtlesin, et tuli ehk selle kirikuskäima pärast,” ütles ta. “Istus teine niisukese näoga, ei läind söök ega jook tal sisse.”

      “Mis nüüd sellest,” lausus Mari. “Aga väljas nimetas, et…”

      “Seda ma arvasin kohe, et niikauaks välja jäite,” ütles Andres. “Mõtlesin juba hommikul seda, kui sõitsime… Mõtlesin, et kui me kahekesi võikski nõnda sõita.”

      Aga Mari ei võtnud viimaseid sõnu kuuldavakski. Sellepärast jatkas peremees.

      “Sina, Mari, kõlbaks nii hästi Vargamäele perenaiseks, oled kraps ja kärmas ja lastega saad ka toime.”

      “Miks peremees kallil pühade ajal niisukest patujuttu a’ab,” ütles Mari nüüd, “mul ju omal lapsed ja Juss.”

      “Mari, see põle patujutt, kui ma ütlen, et sa kõlbaks,” vaidles Andres vastu. “Tõejutt, sina kõlbaks küll seia perenaiseks ja oleks võindki selleks saada, kui asjad oleks teisiti. Mul põleks olnd otsimist ega kedagi, perenaine oleks olnud tubli ja töökas, muud kui las käia. Ja ega kadund Krõõdalgi selle vastu põleks olnd, ta nii pidas sinust lugu. Ja lapsed armastavad sind. Suuremadki armastavad, poisist põle rääkidagi, tema nagu olekski sinu laps, mitte Krõõda.”

      Mari nuttis. Maril oli millegipärast halb. Peremees ei rääkinud küll midagi halba, aga Marile ajas see nutu peale. Perenaine, kadunuke, oligi ju ükskord öelnud, et kui ometi Mari tema lapsi kasvataks, nende eest muretseks, siis sureks tema rahuliku südamega, sest siis oleks tema laste eest hoolitsetud. Ja nüüd tuleb ka peremees selle jutuga, nagu oleksid nad kahekesi millalgi kokku rääkinud. Aga mis võib siis Mari sinna parata, et temal on Juss ja kaks last, tütar ja poeg. Ega ta siis ometi saa Jussi maha jätta. Samuti ei saa ta ühel hoobil Sauna-Jussi naine ja Vargamäe perenaine olla, seda peaks peremees isegi teadma. Ometi räägib tema ja rääkis ka kadunud perenaine, nagu võiks Mari oma elu muuta.

      “Peremees ei peaks nõnda rääkima,” ütles Mari viimaks põllenurgaga silmi pühkides.

      “Miks siis mitte?” küsis Andres vastu. “Miks ei või ma siis öelda, et kui sinul põleks Jussi, siis võiks sa kas või tänapäev Vargamäel perenaiseks saada? Nutta põle siin midagi.”

      “Kadund perenaine rääkis ka sellest… laste pärast,” ütles Mari ja puhkes uuesti nutma.

      “Näed, ka Krõõt, mitte ainult mina,” rääkis peremees julgemalt. “Sina, Mari, oled koha perenaiseks nagu loodud, sul on niisukesed käed otsas, saunas ei jätku neil tööd, tuleb puudus kätte.”

      Nõnda jutlesid Andres ja Mari tagukambris kinnisukse taga. Aga et nad seda ka varemalt olid teinud, siis ei pannud ükski seda mikski. Oli räägitud ja oli arutatud ning sellega lõppeski. Täna oli pisut teisiti. Sest kui Mari täna tagukambrist välja tuli, mõistsid kõik – sulane, tüdruk ja suuremad lapsedki, et on räägitud mingisugust iseäralikku juttu, sest Mari silmad olid nutetud, suu sõnakehv ja nägu tume, nagu oleks tal äkki mõni raske mure.

      Ometi möödusid pühad Vargamäe Eesperes, ilma et midagi harukorrist oleks sündinud. Samuti tulid ja läksid ka uus aasta ja kolmekuninga. Selle järele elati harilikke tööpäevi. Mari mängis endiselt perenaist ja imetas Andrese poega oma tütre kõrval, nagu oleksid tal sündinud kaksikud. Peremees ei rääkinud Mariga peale tarviliku enam midagi.

      Uue perenaise otsimisest СКАЧАТЬ